„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:
saad kõik, millest loobud.Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar