Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar