Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.