mitte sittagi pole muutunud

vt eelmist postitust rohkem kui 3 aastat tagasi.
ma olen endiselt sama narris lõksus ja see ei meeldi mulle teps. ma ei jaksa seda enam taluda ja miks ma peaks?!
"Ma ei arva, et eraldi, ma ei luba, et koos." SEE sinu tsitaat on mul hästi meeles, juba 15 aastat. Sest täpselt nii sa oledki minuga ümber käinud.
Mul läheb süda pahaks sellele mõeldes. Mida sa must tahad?! Mulle ei meeldi sellises suhtes olla, ehk oled kuulnud mind seda juba ütlemas?! Ma tahan ausust enese vastu. Sinu teod ütlevad mulle, et igal juhul arvestad sa K-ga rohkem ja sa otsid mu lähedust ainult selleks ajaks, kui K-d ei ole. Ma ei heida sulle seda eelistust ette, ma heidan seda, et sa ei ole aus minu suhtes, vaid ajad vastu mingit jama, et sa ei mäleta  sellist juttu ja et ma pole sulle rääkinud jne; või et viid jutu sellele, nagu mina oleks sama moodi käitunud sinuga, et eelistanud kedagi teist. Jah, olen eelistanud, aga mitte ajanud vastu, et see pole nii. Otsusta ükskord ära, mees, kellega sa suhtes oled ja ole talle truu.

Jah, mul on hirm. Et äkki sina oledki ainuke inimene, kes...
Et ma tegelikult ka ei leia mitte kedagi, kellega koos ma end niiii hästi tunneksin. Kas sa ka tead, et ma olen lausa 2 korda öelnud ära väga toredatele inimestele, et jääb ära, sest mu süda ei ole vaba... ja nii see on.

Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

loomad ju ei karista järglasi füüsiliselt?!

Targad mõtted Soome psühhiaatri Martti Paloheimo raamatus «Lapsepõlve mõjud»

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.
Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

saavad kardetavasti nuripidise tõlgenduse Eesti õigussüsteemis ja ultraliberaalsetes "ärme sekku!" hoiakutes...
Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud käituvad sageli nii, et verbaalse mõjutamise kaudu ei jõua midagi kohale ja jätkatakse ennast ning teisi kahjustava käitumisega.
Kui aga kirglikust lastekaitsest sündinud seadusepügal võtab võimaluse tervemõistuslikuks sekkumiseks, on kahju kahekordne. Kasvatamatud (kes vajanuks ehk mingis varases staadiumis empaatiavõime kasva(ta)miseks kogemust omal nahal kogeda teise elusolendi valu) saavad õiguse veelgi enam irvitada kasvatajate üle, kes sõnadega neid ohjata püüavad. Kasvatajad hoiduvad seaduserikkumise (õigemini tõlgendusvõimaluste) hirmus aga igasugusest füüsilisest kontaktist, jättes sellega kasvamisest välja võimaluse kogeda kallisid?
Ma ei mäleta, et oleksin saanud vitsa, aga ma tean, mis on vitsahirm. See on selge piir, millest üle astuda ei tohtinud. Ja vits oli mingil ajal silme all, kapi otsas täitsa nähtaval, pikk kaseraag. Ja ma ei paneks seda pahaks ühelegi lapsevanemale, kui ta ette teada olevat piiri kehtestab ehk annab vitsu sellele, kes piiri teadis, aga sellest ikka üle astus. Laps võib muidugi olukorda vähe teisiti hinnata ja arvata, et piir ei ole siin, vaid hoopis seal. Aga niimoodi terve mõistus ja arutlusoskus ilmselt arenevadki. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ma vitsa olemasolust hoolimata seda oma nahal maitsta ei saanud.

transpordist ja õlledest

Kui ma neid õllesid Marguse jaoks ostsin, ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks… Ma mõtlesin, et ostan kohe 2x4 purki, siis jätkub talle kauemaks ja kujutasin ette, kuidas südaöösel tema lõõmava kaminaga tuppa laekudes võiks isegi ühe purgi ära mekkida. Läks aga muidugi nii nagu alati – inimene mõtleb, jumal juhib. Seekord oli jumalaks Londoni metrooremont, mis lasi mul sobivast Gatwicki ekspressist maha jääda ja hilineda tervelt 5 minutit lennuki check-ini. Mis mul muud üle jäi, kui huvitavaid assotsiatsioone tekitava nimega, kuid abivalmis firmast Skybreak hankida lähim ja odavaim võimalus saada tagasi kodulinna Tallinna. Antigi, 190 naela eest pilet Stansted-Tallinn ja juba hommikuks. Buss Standstedi sõitis 3 tundi läbi kolme lennujaama ja sisaldas endas närveldamist, kuidas ma kohapeal sõba silmale saaks – endal läppar tühi ja sull otsas. Margus teostas kaugseiret ehk saatis mulle sõnumeid, millised magamisasemed millise summa eest lähikonnas saadaval on. Aga ju pime väljas, õrna aimu pole, kuhupoole minna ja kuidas. Ainus hotellimüütaja lennujaamas väidab, et alla 100 naela ei saa ühtegi hotelli osta, ka neid, mida ma talle sõnumitest ette loen. Abivalmidus 0! Õnneks lennujaama infopunkt oli abivalmim, sest kui ma läksin enese (ja rüperaali) kogumiseks küsima, kust võib seinast pauerit ammutada, siis sain traagilise ilme abiga ka teada, et magada võib siinsamaski – (muumi)maja ööseks eal lukku ei panda ja arvukad istekohad täituvad ruttu lamajatega. Läpparile ammutasin jõu ja ennast lasin internetil kurnata – 1 naela eest sai võrgus olla tervelt 10 minutit! Elu sees pole näinud nii kiiresti tiksuvaid sekundeid!
Aga peavalu järele ei andnud, ka peale 400 mg ibuprofeeni. Olin juba suhteliselt närb ja närviline, kui meenusid hetked, millal jäin magama nagu nott, poolelt sõnalt. Ilmselt ei ole ma eriline haruldus, et Une-Matil enesele uneliiva asemel alkoholi abiga mõjuda lasen. Peavalust lahti ja unerammestuse sisse aga praegu vaja oligi! Nööpisin lahti esimese 440-milliliitrise Caffrey’s (Irish ale). Sisises küll, aga veerand tunni pärast ei teadnud ma enam maast ega ilmast, unenägudest rääkimata. Paraku ei lasknud surev külg end sama kergesti petta ja poole kuni kolmveerandi tunni pärast oli ilus uni läbi. Vahtisin ringi kui kubisti portree, kõrvad-silmad-suu segi. Ega’s midagi, lennukini veel kõva kolm tundi ja und võiks ju olla, õllet on nagunii… läks teinegi purk joomaks, kuigi ega suu järgi ta mulle ikka pole… Selle eest oli Kidari saatnud sõnumi, et Tartu kaubamajas olla nähtud 0,33 l Sandelseid!!
Noh, kui sama moodi jätkata, siis võin ausalt tunnistada, et oma 524 pudelit õlut aastas, nagu õigele eestlasele ette nähtud, joon ma ära ise.

Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.

Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).

Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.

põhjuseta

jälle mingi selline hetk, et ennast ei tunne.
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?

Kui ärkad säraval kevadtalvisel puhkepäeval varajasse linnulaulu ja tunned, et maailm ei saa enam kunagi korda... - kas see on depressioon või lihtsalt vitamiinipuudus? Sest halb ilm põhjusena langeb ära ja halba iseloomu põhjusena tuletavad mõned lähedased liigagi sageli meelde isegi siis, kui arvad, et tunned end sabakondini õnnelikuna.
ja hirm on. ja lootusetusetunne. vahel tuleb see sellest, et head kavatsused ei kanna vilja. olla kavatsemata ja oodata sellest hoolimata paratamatult tulevat prohmakat? sest niipalju elukogemust on küll, et teada - eitamine ja põgenemine ei tee ebameeldivaid asju olematuks, pigem lasevad neil veel hapumaks minna.

„Vastik-vastik-vastik!“ nagu ütleks jänes pehmikutes.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:

Orienteerume võlgnikele, kelle võlad on ebaviisakalt hapuks läinud, kuid pole veel lootusetuks kuulutatud ja kes aeg-ajalt isegi tunnistavad suhtlemisvõla olemasolu, kuid varjuvad võla tagasimaksmisest hoidumiseks täiesti objektiivsete põhjuste taha nagu „pole võimalik, mul on selline töö“, „ma pean selle üle (rahulikult/pikemalt) mõtlema“ jne. Võlgade sissenõudmiseks kasutame viisakat meeldetuletust koos heade suhete arvestuskaardile kandmisega, lõikavat sarkasmi (eriterasest!), manipulatiivseid võtteid ja viimase võimalusena käegalöömist.

Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.

Kiri minevikust

Ükskord ennemuiste küsisid Sa: „Miks sa sedasi teed?“ ja mina vastasin: „Ei tea.“
See oli ammu justkui igavik. Ja nüüd ma vastan: „Sest ma pole saanud sulle andeks anda.“

Ma mõtlesin, et vaja on oodata. Kuni ma unustan ja kõik ilusti maha matan ja võib-olla Sinulgi on vaja sedasama teha. Kuni aeg voolab ja parandab kõik haavad ja suur jumal Panta Rhei või keegi muu võtab midagi ette või nii... Tutkit, ma ütlen, ta ei tee seda! Vähemalt mitte minuga ja vähemalt mitte enne, kui ma pole andestanud. Ja just seda ei õnnestu mul teha.

Muidugi, Sa oled minuga igati kenasti ja sõbralikult ja toetavalt käitunud - minu lugupidamine ses osas! Olen üritanud Sulle samamoodi vastata ja kohati on päris tore.

Ega piinav ei olegi olevik, ikka minevik. (Ega kõrgus ei olegi tappev, ikka maapind.) Ja need korralikult tagastamata mälestused. Jah, peamiselt need. Ei, ma ei igatse Sinu järele olevikus.
Ma igatsen minevikku jäänud armastust ja haiget teeb mõte, et Sina sellest esimesena loobusid ja mulle ei öelnud. Ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest lihtsalt üle olla.

Et mis nutt ja hala? „Andeksand on sinu enda võimuses,“ ütleksid Sa. Täiesti siiralt. Ma küll ütleks. Teoorias oleme me tugevad, eks :P
Ja ega Sul ei pruugi seda va andekssaamist ju vaja ollagi. Kust mina tean? Ega ei teagi.
Tean ainult, et minul on seda vaja.

Kuklipalavik, põhjustet kahest suurest tahvlist sokolaadist viimase 24 tunni jooksul. Kerge talvemase, tea, kas väike xanaxi-kuur oleks kohane?
Eiei, mind ei eruta mitte niivõrd uudised teadusilmast ehk see, et Eesti Teadusinfosüsteemi hulluks ajamiseks on meie töögrupi vaimne kapatsiteet täiesti piisav. Edaspidi oleks paslik teadussaavutusi hinnata muidugi selle alusel, kes suudab oma aruandmed ja taodeldused süsteemisse kavaldada ja kes mitte. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas.
Tagajalgadele ajab histrioonseid tüüpe ikka tähelepanematus. Ma ei pannud enda tundeid hoolikalt tähele, ignoreerisin kontakti ja toppisin Buratino pikka teravat nina igale poole. Loomulik, et see Buratinole ei meeldinud. Neelas suurest ehmatusest kuldvõtmekese alla ja võeti piiril väärismetallide smugeldamise eest kinni.

Ahjaa, sõbrapäev. Mürakarudel on selle koha peal "punaste tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev". Hakatuseks otsisin välja südamekujulised piparkoogivormid (4 tk, XS-L) ja vormisin nende abil kõikvõimaliku ning -võimatu hommikusöögimaterjali. Pudruhelvesteni asi siiski ei läinud. Ja vedelikud ei tahtnud hästi vormis püsida. Hiljem sõin ära kingitud martsipanid, aitüma kõigile kinkijatele! Trintsul oli ülemäära kena ja südamlik kaart tehtud. Bella vaatas oma pruunide silmadega erakordselt südamlikult otsa. Vedelesin südamest koos sudokuga voodis ja tundsin, kuidas seljapaid on täpselt kere mööda.
Ma tahaks olla surikaadi nahas.

Jahindusgeograafiat: Vändra metsas Pärnumaal jahiti ennist karusid. Jõgevamaal Saare, Kungla ja Torma valla piiride ühinemispaigas lastakse praegu hunte.