ainult üks blogi ülepea

teised kirjutavad palju huvitavamalt, neid on palju mõnusam lugeda. neid teisi on mul riideris 29. mina üksi, kibe tõde.
mitte et elu ei oleks huvitav. on küll. kiire, pingeline, lahe, õnnestav, kurnav, närvesööv. ameerika mäed. rikkalikult juhhuuu!!-elamusi ja mingeteõige-oigeid.
või nagu Olaf Kopvillem laulis: "Kui püüaks kõike kirjelda, see laul ei saakski valmis..."
neljapäev-reede-laupäev läksid kohe lauluga. ikkagi kahes eri kooriliigis laulupeolepürg pluss 2 täispikka kontserti bigbändiga.
laalupidu ümber alles hakkavad kired möllama, kui tulemused millaski maikuus avalikuks saavad. olen siiski kindel, et MINU koorid saavad mõlemad laulupeole hoolimata sellest, et mul endal võib tekkida identiteedikriis. ühendkoorides on konks. seal oleneb sellest, mis vanuses ma üht või teist laulu laulma hakkasin. olen vana nagu settekivim. kõige põlisemad asjad nagu A(lgus) ja O(ts) ehk Lüdigi "Koit" ja Ernesaksa "Mu isamaa" on selline ürgne sete, pärit aastast 1980 või midagi ja teisiti kui pisarsilmi ja vana Kusti käeviipe järgi naiskoori II aldi partiid neis laulda pole võimalik. Aga Sarapiku "Mesipuu" - ma ei teadnudki, et sel naiskoori seade ka üldse on. milleks? segakoori aldi partii on ju ihu ligi ja seljaüdis! "Tuljak" ilma meesteta on teadagi nagu terve ilma poolikuta ja ärge häbenege ... midagi meid, meie võime ju omal ajal ... teid. pigem et miks värised, hüppad nõnda südameke sees, kui kaenlasse vajutab ... mehine mees?
tõesti hea küsimus. natuke nagu puudu on sellest mehisest mehest, kes kaenlasse vajutab. praegu suudan hästi ette kujutada, kuidas tegelikkuses mu laulupeotoonus langeb kolinal. kui ma teadagi millist mehist meest kohtan ja kindel see on, et tema juba laulupeost eemale ei hoia. no ei minagi. puhtalt kiusu pärast.