Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."