teisipäev, 11. juuli 2006

Täna möödus 20 aastat vanaisa surmast. Vanaisa oli toona 89-aastane ja minu vend 13. Ilm oli äikesealune ja nad kiirustasid Ihaste bussi peale. Kujutan ette vanaisa väikest ja käbedat kogu jooksmas oma lahutamatu seanahast portfelliga kollase Ikaruse poole sünktumeda pilve ja teiselt poolt särava päikese taustal. Õhk on elutu kui küllastunud kiirgus. Karla aitab vanaisa bussi ja vanaisa saab koha kohe keskmise ukse vastas. Istub pingile ja peas lõhkeb vanadusest habras veresoon. Ongi kõik. Mobiiltelefone siis veel ei olnud ja vend oli Ihaste bussis oma surnud vanaisaga. Vanaisa oli Karlat väga hoidnud ja Karla talle samaga vastanud. Mina olin rohkem Tallinna vanade laps, aga nemad olid selleks ajaks mõlemad juba manalas.
Vanaisa oli vanaemast 20 aastat vanem, 19. sajandil sündinud mees ja teist korda abielus. Keegi ütles vanaemale peale vanaisa surma, et sina elad küll Jaani üle. Nüüd on see tõesti sündinud, vanaema viibis oma vanuse kohta vägagi kõbusa ja orgunnivõimelisena kõigi tänaste ürituste korraldamisel surnuaias ja kodus mälestuste heietamise lauas. Mina ja Karla olime pigem need, kes pealt vaatasid, sest mida sa sebid, kui sebijaid niigi ohtralt ja kaks kõige pikemat oleks lihtsalt veel rohkem jalus.
Vanaisa meenutati hea sõnaga. Tädi Ene ütles, et vanaisa oli ikka töö-, napsu- ja naljamees ja sellepärast poleks talle ilmselt meie nutukoor meelt mööda. Tädi Mare tuletas meelde arvukaid pidusid, millel vanaisa eestvedajaks ja -lauljaks. Seda, kuidas ta oskas leida ühise keele kolmes kohalikus keeles - eesti, läti ja vene keeles. Minule meenus vanaisast peamiselt tema võrr ja see, kuidas ta selle võrriga väheke sinkavinka Õlletehasest töölt Ihastesse suvilasse jõudis. Ja kuidas ta siis tegi koduõlut terasest ning manomeetriga vinkusse. Ja seda koduõlle vahtu võisime me, lapsed, teisel päeval juba rüübata. Kolmandal enam ei tohtinud.
Vanaisa oli vinge mees ja Eesti esimene self-made-man, kes Eesti-Läti piiril asuva päramise popsikoha vanimast pojast sai Valga linna esimeseks taksojuhiks ja -omanikuks. Ta oli elus ainult kaks korda haige: 1920ndatel Venemaa kodusõjas Krimmis difteeriasse surnu pähe morgi visatuna ja hiljem 1980ndatel ühel aastavahetusel Tallinnas.

Kommentaare ei ole: