Kiri minevikust

Ükskord ennemuiste küsisid Sa: „Miks sa sedasi teed?“ ja mina vastasin: „Ei tea.“
See oli ammu justkui igavik. Ja nüüd ma vastan: „Sest ma pole saanud sulle andeks anda.“

Ma mõtlesin, et vaja on oodata. Kuni ma unustan ja kõik ilusti maha matan ja võib-olla Sinulgi on vaja sedasama teha. Kuni aeg voolab ja parandab kõik haavad ja suur jumal Panta Rhei või keegi muu võtab midagi ette või nii... Tutkit, ma ütlen, ta ei tee seda! Vähemalt mitte minuga ja vähemalt mitte enne, kui ma pole andestanud. Ja just seda ei õnnestu mul teha.

Muidugi, Sa oled minuga igati kenasti ja sõbralikult ja toetavalt käitunud - minu lugupidamine ses osas! Olen üritanud Sulle samamoodi vastata ja kohati on päris tore.

Ega piinav ei olegi olevik, ikka minevik. (Ega kõrgus ei olegi tappev, ikka maapind.) Ja need korralikult tagastamata mälestused. Jah, peamiselt need. Ei, ma ei igatse Sinu järele olevikus.
Ma igatsen minevikku jäänud armastust ja haiget teeb mõte, et Sina sellest esimesena loobusid ja mulle ei öelnud. Ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest lihtsalt üle olla.

Et mis nutt ja hala? „Andeksand on sinu enda võimuses,“ ütleksid Sa. Täiesti siiralt. Ma küll ütleks. Teoorias oleme me tugevad, eks :P
Ja ega Sul ei pruugi seda va andekssaamist ju vaja ollagi. Kust mina tean? Ega ei teagi.
Tean ainult, et minul on seda vaja.