Hakkab looma.
Samm on kergem, õhus on rohkem.
Kõrvus laulab Georg Ots lugusid, mis viivad lapsepõlve. Ja kui Trints seletab õhinal, kuidas nad sõitsid ratastega sealt ja sealt tänavalt, hakkab magusvalustuttav kevadetunne tirima mind kevadõhtute kuldsesse hämusse. Sellel on teine kõla kui hiljutisel lumme sumbunud soojal valgusel. Tämber on selge ja puhas, õhutab elevust ja ootust. Aedades kütist veel ei tehta, mätas on nätske. Kuid meie, helenevate õhtute ja läheneva kevade lapsed, naudime kummide sahinat kõval liival ning soojemat tuult juukseid sasimas.

Neljapäevast hakkan jälle ratturiks!