olemise talumatu kergus

Leban kerratõmbunult voodil ja kuulan Heino Elleri „Kodumaist viisi“ HaleBopp Singersi esituses
hotellis viimast päeva Euroopa Liidus presideeriva Ungari pealinnas Budapestis,
kus 1956. aastal algas kommunistlikku vägivalda murendama hakanud meele(heite)avaldus.
Äsja vaatasin rüperaalist filmi „Laulev revolutsioon“ („Singing revolution“),
mis jutustab laulmisest ja laulupidudest ja 1988-1991 aasta sündmustest Eestis ja ka Leedus,
mille pealinnast Vilniusest tudengilaulupeolt „Gaudeamus“ praegu Budapesti jõudsin
ja kus paljugi meenutas veel 1990ndate alguse taasiseseisvumise raskeid, kuid ülevaid aastaid,
mil elati õhust ja kodumaa-armastusest ning oldi valmis tegema ning andma kõik,
et Eesti saaks vabaks
ja oldi uhked oma maa, oma rahva ja oma keele üle.
Just tollest ajast ma tulen, tegelikult ka.
Nendest laulupidudest, olgu ööl või päeval, mil sündis ajalugu, otse häälest südamesse.
Budapestis möllab torm.
Kui Eestisse jõuan, lähen laulupeole.