hetkel tundub mulle, et võrreldes praeguse olukorraga olen ma elus alati teadnud, kuidas välja tulla, kuidas leida mingi lahendus.
"Kunagi pole nii, et kuidagi pole, alati leiab lahenduse."
ja ma olen sellesse uskunud.

Lootus jääb. et kõik möödub, ka see.
Aga alati jääb ka küsimus: kas ma olen teinud kõik endast oleneva? kas ma olen teinud õigesti?

"Armas jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha..."

arooniliselt

Naerge, Indrekud, end ribuks - tänavu olin mina see, kes lõpetas sünnipäevapeo traumapunktis sõrme tikkida lastes :) Aga admiraliga ma ei kakelnud, lihtsalt klaas hõõgveiniga libises käest ning kukkus vastu lauaserva kildudeks hetkel, kui arvasin ta kinni püüdvat - kätte sain ainult killud...

Kui olla päev otsa erinevail põhjusil totaalselt mures ja närvis ning isutusest mitte midagi peale kohvi ja õunamahla konsumeerida, siis muutub õhtuks ikka totaalselt jaburaks küll - see on nüüd kontrollitud. Mitte et jabur ei saaks muil põhjusil olla.
Psüühika kaitsereaktsioonina kultiveeritud jaburus kukkus täna välja selline, et kõigepealt käisin konvendis ja puhtalt õelusest produtseerisin piiratud seltskonnas lennukaid ideid, mis võiks ühe teatud naiskorporatsiooni moraali uppi lüüa, aga et kõige nooremad inimesed pole milleski süüdi ja nende ideaalide purustamine oleks kuritegu, siis jääb haige aju sünnitis sedapuhku realiseerimata (välja arvatud juhul, kui minus tekib kõigi elukeeriste toimel vastupandamatu kiusatus manustada kavaleri tehtud ohtrad veiniliitrid ära koos sõprdega ühes üdini "karskes" kohas - no sorry, aga minu sõbrad peavad ka ebaviisakaks ja jätavad juubelile tulemata, kui ma neile omalt poolt tervituspokaali ei paku - nii on ju üldine akadeemiline tava!). Ei saa salata, silmakirjalikkus on mu nõrgemaid külgi... Aga leidub õnneks paremaid sihtrühma tarvis ligunevaid omavitsu, millega peksmiseks ei pea ise suuremat pingutama, nii et las nad olla. Homeeriliselt naljakas oli ikka, kui kolm elust pargitud paksunahalist kujutasid ette pilti, kuidas uus luud sosistab pin-koodi või seisab tummalt kui post, aga müriaad naerumürisevaid mehemürakaid saadab ta puhtalt ja pikalt. Aga kui uus luud saab hakkama, siis müts maha - kasu on sest kõigile, eelkõige neile enestele elukogemuste näol.

Aga mitte sellest...
Kui orkut küsib, mida oma viimasest suhtest õppisid, siis mina vastan: sõbrad jäävad sõpradeks. Ja kui ma ütlen, mis on minu leitmotiiv ehk juhtmotiiv, siis hoolimata õeskonna lipuvärvide tähenduse toimivust kahtluse alla seadvatest tegelikest inimsuhetest, jääb sõprus mu enda ellu üheks kõrgemalthinnatavaks suhteks.
Ja nii see sõber keetis mu kurnatud vaimule ja näljasele kehale fenkoli teed ja röstis saia ja sain kosutust hubasusest, mida otsima olin tulnud.
Pärast aga sõidutas mu koju :) Umbes poolel Tähtvere tänaval teadvustasin, et sõidan Range Roveriga ja ajukäär (milline neist?) ühendas klõps! mede itipoisi isikliku spontaanse vaimustuspuhanguga, kui lahe on off-roadi sõita. Pakkusin naljaks minna ka Range maastikuomadusi proovima ja nii me sõitsimegi ontlikult Emakese Jõe äärde, mis teps mitte jääkaane alleaa ei ole, vaid ikka veel läbi viib oma vee rannapajude alt jne. Seal seisis üks auto ees juba ja aknad, usute või mitte, olid udused :P
Suve mäluskript sõrmedes, läksin mina vetta katsumaie. Teate üllatust, vesi oli hoooopis teine... tera. Teraskülm. Märg liiv mõjus matkasaapa all kuidagi kohatuna ja tahtnuks sest voolida palle kui lumest, et lumesõda pidada. Seejärel võis näha riputisi näituselt "Bodies survived", allakirjutanu ja Roveriomaniku füüsilises teostuses. (väkk, torud olid märjad!) Külma vastu aitasid paarisgalopp, midagi oigejavasemba taolist ning "Nõianeitsi" tantsutoa repsist. Vastukaaluks EPA tornist kostvale õllemeeskoorile kasutasime kõlakojana üht plekist rõivistut ja esitasime Liivimaale sobiva pala "Puhu, tuul ja tõuka taati". Puhus, tuul, hänna alla ja kandis tühjatilpnevatele kettkiikedele. Seal siis sündis tõeline lahtise suuga laulupidu: ridamisi setu hitte, kiigelaule ja korporantset klassikat nagu "ah kui juba mürrrrrgeelll". Meenutatud hea sõnaga leibcantuse omanikku (hüva mürglit, Tuuli!) ja korraks kirikukülla läinud kavaler Anterot. Pärast võetud veel väiksed Sandelsid (Aardla).

Vahepeal olnud b-ilmast palju eemal. Teiste oluliste blogisid lugemata ei jätnud.
Sedapuhku ei ajenda kirjutama enda elu, küll aga arutelud ühe lähedase inimesega, kes elab läbi suhtekaotusvalusid. Ta on veetlev, tark ja tugev, aga ka tunne on tugev. Õnneks käivad me isiklikud kaotusvalud parajas faasinihkes, nõnda saame teineteisele vajadusel toeks olla.
Aga mitte sellest...
Kulub aegu ja suhteid, et inimestest aru saada. Hakata märkama korduvaid mustreid ja kordumatuid isiksusi. Korduvate mustrite pealt oleks nagu õigus teha üldistusi. Ma siiski ei tahaks uskuda (veel), et kõik mehed on niisugused ja naised naasugused. Võib-olla oleme meie lihtsalt mõnes mõttes sarnased ealt, soolt ja kasvukeskkonnalt ja saame seetõttu sarnaste kogemuste ja sarnaste ebaaõnnestumiste osalisteks. Aga sarnasusi igatahes on.
(Kui ma vahelduseks mõtlen sellele, kui võluvalt lahterdas mind kunagi mees-valvepsühhiaater "tüüpiliseks hüsteerilise reaktsiooniga naisterahvaks", siis tahaks küll teha üldistusi, psühhiaatrite kohta, aga õnneks ei saa, sest teine sama ameti esindaja osutas ülimalt asjatundlikku ja tõhusat abi, nii et mul lihtsalt vedas, igas mõttes!)
Tänaste südamepuistamiste käigus aga koorus tõsiasi, et me mõlemad oleme olulise suhte lõppedes tundnud piinavat valu just selle üle, mida pahatihti ei suudetagi kaasa anda - teadmist ja mälestust sellest, mis kõik oli ilus ja hästi. Tunnet, et sa oled väärtuslik hoolimata sellest, et kellelgi sai tunne otsa või otsustas hoopis kolmanda kasuks. Ma tean, see on psüühika paradoks ja mõttetu on oodata, et inimene, kes oma süütunnete käes vaevleb või oma valu põeb, jaksaks ja taipaks tulla ütlema: meil oli väga ilus armastus ja sa oled endiselt võluv, tark ja hea... Aga ikkagi teeks kõik palju vähem valu, kui niimoodi hoolivalt kokkuvõtteid teha võiks.

mmuah!

Võrratu - lapsele on sattunud ülikooli parim eesti keele ja stilistika õppejõud! Teie tunnete teda Polaarkaru nime all.

Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

Kloogarand

"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.

(üli)kooliminek

tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?

veider lugu

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

August

Minu libahundiaeg. Täiskuu. Rahutus ja ilu hinges.
...
Lõvide aeg. Kunagi oli see Karepa mustikavartes ja lõhnavates mastimändides, nagisevates puutreppides, jahedates sammudes rannaliivas, kibedates pisarates, vihas ja armastuses, kires ja vaikuses, unes või ilmsi, niisketes heinamaaradades ja uimastavas tähesajus, väga lähedalt vaadatuna, ometi nii sügavas pilgus...
...
Usk. Lootus. Vabadus. Armastus.

...ja mul oleks vaja lihtsalt seda inimest, kellega käest kinni jalutada. eiei, sisse pakkida pole vaja, ma hakkan kohe tarvitama, tänan!
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:

...asutuste töötajad peavad suulises ja kirjalikus suhtluses avalikkuse ja asutustega kasutama kirjakeele normile vastavat eesti keelt.

ja kuivõrd mu blogi pole suhtlus avalikkuse ja asutustega, siis mingu see kirjakeele norm siit blogist sinna, kuhu avalikult kasutud asjad ikka lähevad. mitte et ma ei oskaks või ei tahaks. on inimesi, kelle keelekasutus ja -oskused erinevatel põhjustel ei küünigi kirjakeele normini. on korrektseid inimesi, kes oskavad suurepäraselt ja sellest piisab, nad ei soovi kusagil normist kõrvale kalduda. ja on inimesi, kellele normi piirid jäävad eneseväljendusel ahtaks...
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...

lõunapaus

Koristasin lõunapausil e-postkasti, mida ma tegelikult ei kasuta ja loen vaid paar korda aastas. Muu kräpi hulgas leidus seal miski assotsiatsioonidemäng, mille tõlgendustes kirjas, et "laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust." Lauluks nr 10 taga olin pannud hommikuse Kuku-raadio kummituslaulu "Täna ma ei skoori"... Bingo!

Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.

olid rattaga kodu poole kimades targad mõtted peas... no olid.
ja tunne kuidagi eufooriline.
Trints oli vahepeal laulu loonud ja aitasin tal seda noodistada.
isegi lehte noodipaberit ei olnud kodus, sai siis paaril käsitsikirjutatud tühjade ridadega noodil sabast lõigatud. natuke kahju hakkas, et pole nii ammu ei kitarri, klaverit ega suupilli mänginud. ise ka ei saa aru, miks.

aga mitte sellest ei tahtnud ma...
viimasel ajal ajakirjandusest mitmeid tarku mõtteid lugenud: "Arvamuskultuuris" Jüri Allikult ja "Arteris" Martin Poomilt ja täna täitsa olulist "Postimehes" ka Pulleritsult, kes muidu kibe(stunud) kiruma ja sestap arvama, et see ongi uuriv ja uudislik.
Hämmastav, aga enim jäi kummitama mõtetesse hoopis Delfi naistekas avaldatud tõde:

...naisele ei piisa teadmisest, et mees tahab seksida. Vaid naine vajab tunnet, et mees tahab seksida just temaga.
Meana [Nevada ülikooli psüholoogiaprofessor, kes asja uuris] sõnul on soov valituks saada ka üks peamine põhjus, miks naised niivõrd palju oma välimusele tähelepanu pööravad.

Hämmastav ei ole mitte see, et niisuguse asja peale võib ka teadusliku uurimise teel tulla, ses mõttes on tulemus trivia. Hämmastav on hoopis see, et ma sain aru. Et ma olen naine ja mitte külm kala, milles mõni mind süüdistada tahaks. kui ma ikka tunnen, et minu isiksus või olemus pole oluline, siis on kogu afäär totaalselt lörris juba ette. ja see just tõestabki, et ma olen naine :D

Lahtise suuga laulupidu kaarsilla kaare peal

Hea mitu head asja jälle tehtud.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.

sümptomaatiline

...pidi olema üks sõnadest, mida juba švipsis peaga olevat raske öelda.
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"

Kord ennemuiste elas nõid
Korii-Koraa-Korinti.
Ta ujus tindipoti sees
ja nõidus muudkui tinti.
Kui kirjutaja oli morn
ja vii ja vaa ja viril,
siis hoopis teise mõttega
tal välja tuli kiri.
Kord kirja saatis pojale
üks ii, üks aa, üks isa:
"Ma sinu pärast häbenen,
et silma tuleb pisar!"
Laisk poeg sai kirja,
hirnuma ta pii ja paa ja puhkes.
Seal seisis nii: "Mu armas laps,
su üle olen uhke!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Üks keiser kirja kirjutas,
all pii ja paa ja pitsat:
"See mees, kes täna pilkas mind,
peab saama tublid vitsad!"
Kuid pärast kirja lugedes
sai nii ja naa ja nalja:
"See mees, kes täna pilkas mind,
saab tasuks toobi kalja!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Poeet poeemi kirjutas,
küll rii ja raa ja riimis:
"Teeroos on kõige lõhnavam
ja kaunim meie riigis!"
Tee roosi üllust ülistas
ta pii ja paa poeemis...
Kui aga valmis sai poeem,
siis jutt seal oli peedist!
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Kui selles jutus midagi
teil mii ja maa ei meeldi,
siis arvan, et teid targemaks
ei suuda teha keegi!

Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...

põhjuseta

jälle mingi selline hetk, et ennast ei tunne.
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?

Öiroopa-muljeid

Tšehhi linna Praha õhk oli avali lennukile, millega otse Eesti linnast Tallinnast õhku olin tõusnud. Veetlevad kõrge kontsaga tänavakingad hakkasid aga juba esimesel päeval alatult alt vedama. Tänavasillutis ei ole ka seal väga kiita, armastavad maha raiuda 5x5-sentimeetriseid kivikuubikuid ja jätavad pealt lihvimata. Võibolla lörtsiga on abiks.
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?

Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!

Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...

palun sulge regulaarselt enda järel ruumi uks, milles viibid

vat see on mind juba poolteist aastat häirinud, aga alles täna sain aru, et just see...
Suleks jah regulaarselt kõik uksed, milles viibin ja peataks maailma - ma tahan maha!

Harilik volbrimase ja harilik raha-masu on levinud olukorrad siinmail.

ainult üks blogi ülepea

teised kirjutavad palju huvitavamalt, neid on palju mõnusam lugeda. neid teisi on mul riideris 29. mina üksi, kibe tõde.
mitte et elu ei oleks huvitav. on küll. kiire, pingeline, lahe, õnnestav, kurnav, närvesööv. ameerika mäed. rikkalikult juhhuuu!!-elamusi ja mingeteõige-oigeid.
või nagu Olaf Kopvillem laulis: "Kui püüaks kõike kirjelda, see laul ei saakski valmis..."
neljapäev-reede-laupäev läksid kohe lauluga. ikkagi kahes eri kooriliigis laulupeolepürg pluss 2 täispikka kontserti bigbändiga.
laalupidu ümber alles hakkavad kired möllama, kui tulemused millaski maikuus avalikuks saavad. olen siiski kindel, et MINU koorid saavad mõlemad laulupeole hoolimata sellest, et mul endal võib tekkida identiteedikriis. ühendkoorides on konks. seal oleneb sellest, mis vanuses ma üht või teist laulu laulma hakkasin. olen vana nagu settekivim. kõige põlisemad asjad nagu A(lgus) ja O(ts) ehk Lüdigi "Koit" ja Ernesaksa "Mu isamaa" on selline ürgne sete, pärit aastast 1980 või midagi ja teisiti kui pisarsilmi ja vana Kusti käeviipe järgi naiskoori II aldi partiid neis laulda pole võimalik. Aga Sarapiku "Mesipuu" - ma ei teadnudki, et sel naiskoori seade ka üldse on. milleks? segakoori aldi partii on ju ihu ligi ja seljaüdis! "Tuljak" ilma meesteta on teadagi nagu terve ilma poolikuta ja ärge häbenege ... midagi meid, meie võime ju omal ajal ... teid. pigem et miks värised, hüppad nõnda südameke sees, kui kaenlasse vajutab ... mehine mees?
tõesti hea küsimus. natuke nagu puudu on sellest mehisest mehest, kes kaenlasse vajutab. praegu suudan hästi ette kujutada, kuidas tegelikkuses mu laulupeotoonus langeb kolinal. kui ma teadagi millist mehist meest kohtan ja kindel see on, et tema juba laulupeost eemale ei hoia. no ei minagi. puhtalt kiusu pärast.

Kui ärkad säraval kevadtalvisel puhkepäeval varajasse linnulaulu ja tunned, et maailm ei saa enam kunagi korda... - kas see on depressioon või lihtsalt vitamiinipuudus? Sest halb ilm põhjusena langeb ära ja halba iseloomu põhjusena tuletavad mõned lähedased liigagi sageli meelde isegi siis, kui arvad, et tunned end sabakondini õnnelikuna.
ja hirm on. ja lootusetusetunne. vahel tuleb see sellest, et head kavatsused ei kanna vilja. olla kavatsemata ja oodata sellest hoolimata paratamatult tulevat prohmakat? sest niipalju elukogemust on küll, et teada - eitamine ja põgenemine ei tee ebameeldivaid asju olematuks, pigem lasevad neil veel hapumaks minna.

lihtsaid ja tõhusaid näpunäiteid

Kehva seksi kättemaksupakett: tahvel kamašokolaadi ja villased sokid (auklikud, kantud). M lisanuks vastutustundlikult ka kondoomi.
Et miks nii? Teadupärast on puhas ja õige šokolaad mingis mõttes hea seksi biokeemiline ekvivalent, petab aju ära. Kamašokolaad ei petaks ja oleks seega kehva seksi biokeemiline vaste.

Käimas on teadusliku uurimise rühma "Friends Forever" sotsiaalne eksperiment "Kirjaliku ja auditiivse pinnatöötluse mõju KV naerukurdude spontaansetele reaktsioonidele" ehk teisisõnu: mul on sõbrad ja kaaslased, kes hoolivad, mõistavad, jagavad ja naerutavad.

Embame!

Milleks?

Indrek, vastu tulles sinu ootustele saada lugeda uusi blogisissekandeid, ma nüüd kirjutan. Aga sa ei taha seda tegelikult lugeda, sest pole siin midagi lahedat ega vahvat, nii et masenduse vältimiseks võid sellesinatse vahele jätta ja järgmist oodata ;).

Oiraisk, ma olen mingi vana roostes reha muru seest üles leidnud ja ilusti selle varrega piki pead saanud. Jälle! see on nii nõme mu meelest, kui ilusad lootused taanduvad mingile võidujooksule, kes kellele enne lapse teeb... Ma ei taha sellisest võidujooksust osa võtta!

Ma ei taha olla praegu tark ega mõistev ega mõistlik. Ma tean, mida tähendab toimida mõistlikult ja mõistuspäraselt ja südamega vastuollu minnes. Head see ei tähenda.
Läheb ea jupp aega, enne kui usaldus taastub.

mu sõber meem

Kuigi käin ja kiibitsen ka meemi väidetava käimalükkaja blogi, pani meemi mu poole veerema Uurija. Paadunud meemisõbrana ei saanud väärt meemi eluõigust kosutamata jätta.

"1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingi need: pere, sõprus, armastus, mina ise, mida iganes (vaba valik, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meem edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingib talle meemi ulatanud blogi."

Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!