Hea mitu head asja jälle tehtud.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar