jälle mingi selline hetk, et ennast ei tunne.
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Inimesi on laias laastus kahte sorti.
Inimesed tormavad seiklustesse ja inimesed tormavad seikluste eest ära. Meie sinuga oleme hetkel raudselt viimase variandi mehed. Me tormame seikluste eest ära ja siis oleme kurvad, et elu ja seiklused ei saa meid kätte. :)
Ma arvan, et sa võiksid Anniga kohvi juua. Vahustatud piima ja kaneeliga. Ja siis - võid osta endale yhe rohelise kivi (malahhiit nt), ja kanna seda rinna kõrgusel. Sul hakkab parem. :) Ma usun. Kui see oleks võimalik, siis ma pööraks sinugi motomatkausku.
Terv,
Kadri
Postita kommentaar