Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.