Öiroopa-muljeid

Tšehhi linna Praha õhk oli avali lennukile, millega otse Eesti linnast Tallinnast õhku olin tõusnud. Veetlevad kõrge kontsaga tänavakingad hakkasid aga juba esimesel päeval alatult alt vedama. Tänavasillutis ei ole ka seal väga kiita, armastavad maha raiuda 5x5-sentimeetriseid kivikuubikuid ja jätavad pealt lihvimata. Võibolla lörtsiga on abiks.
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?

Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!

Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...