Osalesin reality-suhtedraamas.

Mitte et ma enda elus neid ei korraldaks, aga noh, siis olen ma ju peategelane ja sel on palju suurem õigus ja võimalus näha asju ainult oma mätta otsast ja olla ebaõiglaselt ebaobjektiivne. Eile aga pühendati mind etendusse kõigi kolme mulle tegelikult sümpaatse peaosalise poolt.

Algul need kaks, kes koos käisid, said ausalt ja südamlikult välja öelda, kuidas kolmas, kellest seetõttu lahku pöörati, nendega inetult käitunud oli. Eks oli mulgi oma ettekujutus kolmandast ja oma eelarvamuses kujutasin elavalt ette, kuidas kolmanda käitumine välja näha võis. Nii temale tüüpiline, kuidas võib kallist abikaasat peetida ja tema tegutsemisvabadust piirata, me elame ometi vabal maal! Nad ütlesid, et kolmanda süüdistused olid absurdsed, et ta kujutab endale asju ette ja sellepärast on temaga väga ebameeldiv kui mitte võimatu suhelda. Ta solvas meid!

Siis saabus kolmas ja õige pea irdusid kaks esimest seltskonnast. Kolmas nentis seepeale nukralt, et nii juhtub juba viimased paar-kolm kuud, ega sellele kätt ette ei pane, aga hea, et ma sain neile oma arvamuse välja öelda. Võib-olla tuleb kasuks, et pean töö tõttu mõned kuud nagunii eemal olema ja ei saa niimoodi oma vingus näoga asja hullemaks ajada. Võib-olla see läheb kõik mööda. Jama on selles, et võib-olla peab jälle otsast peale hakkama oma eluga, jälle kedagi otsima hakkama, aga piisavalt vana ka juba... See on nii tüütu! (brrr! Selle koha peal tabas mind isiklik déjà vu). Miks üldse peab keegi olema, küsisin mina. No ikka tahaks ju, et keegi armas hooliks ja ootaks ja oleks kedagi kallistada... Minu isiklik draama sõitis seepeale mälu süvakaevandusest paljude sarnaseid tundeid täis vagonettidega kolisedes kohale.

Mida mina tunnen? Tüüpiliselt tunnen ma mahajäänutele kaasa, ka need harvad korrad, kui ma ise kellegi maha jätnud olen (seda valusam lahkuminek on).

Kuid kuidas muudab näiteks lugejate suhtumist sellesse elutüüpilisse olukorda tõsiasi, et kaks esimest asjaosalist on naised ja kolmas mees?