Sündmused, mis tunduvad olulised, esmapilgul, kipuvad kuhjuma. Kui suudaks neist mõelda kui ebaolulistest, kas see võtaks pinget vähemaks?
Kui suudaks mõelda, et töökohavahetus ei olegi nii oluline, et algul on see lihtsalt nagu üks osa (no nii pooleaastane...) ellujäämiskursusest, oluline on hoopis see, kuidas ma suhtun võimalusse sõita jalgrattaga läbi lörtsiselt öise Tartu.
Kui suudaks mõelda, et lahutus on ainult üks vabastava hingamise vorme, peale mida ei saa enam hullemaks minna, ainult paremaks ja et oluline kohtumine oli juba ära, ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute osakonnas väga varastel 1990ndatel, kui üks poiss täitsa niisama juttu tegi.

Et see nii siiski pole, tõestab mu haige aju, mis saadab unenägusid, milles haarab mind vastupandamatu soov lõigata kreissaega seinast välja (lahutus!!) 18 glasuurplaadi suuruseid tahvleid endise töökoha tualettruumis.