Pealkirjadest

Elu on nii kiire, et mitte ei jõua pealkirjadest kaugemale. Isegi pealkirju tuleks lugeda vähemalt kaks tükki kokku. Proovisin täna PM-s: "Austraalia rikkaim mees suri... Raplamaal... marutaudi"

Eile aastase põnni sünnipäeval said lauasviibijad suutäie naerda. Lapsele kingitud raamat kandis pealkirja "KATSU JA TUNNE TALU" Nii noorelt sunnitakse kõiksugu asju taluma! Heinapall ja järelhaagis tundusid katsudes ühtmoodi talutavad ja jämeda toimse kanga moodi. Mutt tundus üsna mutinahkne, kass ja küülik seevastu oleks võinud pikema karvaga olla. Lehm ja hobune on küll looduses suht ühtmoodi karvkattega, aga kaugelt erinevad sellest taktiilselt tajutavast pinnast, mida raamat pakkus. Keerulisim katsumus (sõnast 'katsu') oli silotorn. Sama sile ja libe kui konn, kastekann ja tomat. Kuueaastaselegi oli sellise puutekogemuse kaudu silotorni olemust selgitada paras pedagoogiline pähkel.

Elu on unenägu. Unenägu on elu. Kummassegi pole võimalik põgeneda teise eest.

Pratchett ja Coelho on väga head referatiivkirjanikud. Kõike ju ise lugeda ei jõua. Aga nemad jõuavad. Ja miksivad kõigest loetust olulisema kokku.

Neljapäeval olin ma uue info lasu all täiesti lapik.
Reede andis mahti tegeleda teiste inimestega, arendada oma alistuvat käitumist?
Laupäev lõppes kaunis eufooriliselt.

läksin trendiga kaasa

You are Audrey Hepburn!


Võrratu meelitus! Aga mul poleks ka midagi selle vastu, et olla Judy Garland (ah silmad, need silmad!) või Marilyn Monroe (teemantid on mu parimad sõbrad).

ära anda

kuus 200-liitrist (vaadake, kallid tudengid, niimoodi ilma tühikuteta ja sidekriipsuga järgneb numbrile liitsõna tagumine pool või ka tuletusliide, mis võib järgneda ka sidekriipsuta) prügikotitäit

KUIVI VAHTRALEHTI

Kõlbavad hästi tegelikult igasugu talveun(istamis)e jaoks, aga kuna neid tuleb järjest juurde, siis tahaks esimesed, ilusaimad ja värvikirevaimad, ära anda heasse peresse.

Milleks küll on tehtud säärased fraseologismid: üritab lauljana kätt proovida? Et võimalik lauljakarjäär paneb käsa väänama? Või et kuulajad tuleb kättpidi kohale tirida? No ei tea, suu ja kõrv on ikka manuaalist ja pedaalist üsna lahus... Kohe kuidagi ei raatsiks selle pärast kognitiivse grammatika instrumentaalset osa ümber harjutada. Olen kah lauljana üritanud, aga ei kunagi sedamoodi... käsitsi siis.

Edgar A. Poe-Unenägu

Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots.
Tilk. Tilk. Tilk.
Pots. - mõtles õun
Tilk. - ei jõudnud tilk mõelda, sest järgnes
Tilk. - mida ei jõudnud mõelda järgmine
Tilk. - jäigi mõtlema, kui puust kostis
Pots. - mõtles järgmine õun
Tilk. - mõtles pimedasse öhe jäänud ängistatu
Tilk. - mõtles tahtmatult unetu torumees
Tilk. - mõtles tahtlikult unetu torumehe armsam läbi une kui
Pots. - kukkus õun hea-ja-kurja-tundmise-sordist
Tilk. - valleraa!
Tilk. - taruiraraa!
Tilk. - tramburai!
Pots. - oi-kui-suur
Tilk. - peaks torumehele helistama
Tilk. - hiline öö nagu
Tilk. - äkki magab?
Pots. - kukkus unetu torumees õunapuuvõrast

Taevas on tähine ja kraadiklaasil 12 pügalat sooja siin 700 km Tartust põhja pool Toivolas. Tugev tuul on pehme ja üllatavalt soe. Lahtisel verandal männimetsa õhus maitsevad noor kihisev valge vein ja parmesani juust (kas tõesti see jaanipäevaks-toodu?) nukker-hõrgult. „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve…“ Uskumatult ilusate kohtumiste ja uskumatult valusate lahkumiste suvi. Endaksjäämise ja suurekssaamise, tõestamise ja tühjarääkimise, unustamise ja unistamise, meeleheite ja meelekindluse, toe ja tõuke, vihkamise ja armastuse suvi. Midagi koorub mus üha ja üha. Ja on paiku, kuhu saab mõttes tagasi minna, kui tegelikkuse rada käänab vajuvasse liiva.
Antero rääkis loo, kuidas soomlasi öiroliidus ebaõnn tabas. Soomlased nimelt tahtnud saada Soomemaale ka ühe institutsiooni – elintarvikevirasto oleks see soome keeles. Mida iganes. Seotud esmatarbekaupadega ilmselt. Kõik muud euroriigid olnud poolt, aga Berlusconi pistnud kisama, et soomlased ei tea söögist midagi ega isegi seda, mis on ’parmesan-sink’! Savi sellega, mina ka ei tea. Aga mis teinud seepeale soome ajakirjanduslased? Nemad suuremate päevalehtede esikülgede tasemel hakanud kogu Soomemaa rahvast valgustama, millega ikkagi tegu on. Et tõestada Berlusconile-makaronisööjale, kui hästi soomlased viimse imikuni gurmaansemat kulinaariat jagavad. Sellegipoolest sai sinjoore Berlusconi nimetatud ameti itaallastele sebida. Küsisin Anterolt, miks soomlased küll uskusid, et B on üldse huvitatud nende enesetõestusest? Kas nad poleks võinud B-d samamoodi Sirtsi sohu saata ja üldse mitte välja teha sellistest otsitult paikapanevatest argumentidest? Antero jäi vastuse võlgu, kuid mulle sai ühtäkki selgeks kogu loo MORAAL: kui kellelegi tuleb kasuks eelarvamus (nagu B-l), ei aita sinu kuitahes ratsionaalsed tõestused mitte tuhkagi. Karju ja lahmi vastu kogu fantaasia piirides, siis on vähemalt lootust, et sind kuulda võetakse.

Palun, vabanegem oma mõttekrampidest.
Asjad, mis tõestamist ei vaja, võivad siiski selgitust vajada.

Kaks luksust, mida ei saa endale praegu lubada:
• Kahetseda tehtud asju ja
• Põdeda tegemata asjade pärast

Millega tegelen? Elama õpin, iga päev ise moodi.
Kui on rahulolematus, siis ikka mõelda nende täitmata vajaduste peale. Eks ole ju, Abe Maslow?
Ja midagi võiks ette võtta muinasjutuvormeliga, milles keegi palub kellelgi end nõidusest vabastada ja mitte pöörata tähelepanu sellele, et tal seejuures valus on ja ta muudkui palub ja anub järele jätta. Järele jätta ei või, muidu kurjast vaimust ei pääse! Lihtne!

Praeahjust levib duši alla korvapuustite lõhn. Nii nagu žalusii ehk ribakardin on prantslaste jaoks armukadedus ja ridikül naeruväärne, on need maitsvad, hõrgud, soojad, isuäratavad kaneelisaiad soomlastele kui kõrvakiil.
Lõhn… hõng…

Uinun teadmisega, et mu sooltes koriseb-väriseb-väreleb mobiil.
Katriin ärkab avastusega, et silmas on tomatiseeme.

Tolmuimeja kotist võib oodata mässu. Arvestades arvukat ämblikkonda, keda ma olen masinasse imenud, võib sealt oodata muudki. Võrgutamise MM-i. Astronoomilises progressioonis kasvanud asukatega tsivilisatsiooni, kes kujutlevad, et osalevad tõsielusarjas Freeciv versus Freecraft. Ei tahaks nende kaheksakoivalistega väga konflikti sattuda. Muidu tulevad ja teevad mulle veel sisekujunduse a la Haapsalu

Tähendus(rikku(matu)s)est

Tuli tahtmine üle pika aja bloogi kribida. Lihtsalt mõnuleda. Enne vaja mõned kiirestijooksvad ja kõvasti karjuvad asjad ka internetis ära ajada. Kõige enne vaja avada rüperaali kaas ja massin tööle panna. JA nüüd, pange tähele, ma ei ole loomapiinaja, aga läppari klahvide vahel liigutab elus EMT logo! Saab sõrmiste vahelt välja ja läinud ta ongi... Kuskil vist maja põleb, pojad sees! Ah, minge ja ehitage oma pere-pesa Radiolinjas edasi, mul õnneks sõpru-sugulasi EMT-s, kellega sõbrahinnaga lobiseda, veel jagub. Seepeale sobiks hästi eilne Verba Volant tsitaat George Chapmanilt:

flatterers look like friends, as wolves like dogs

Käisid mul täna korstnapühkijad, nigu tellitud, kolm vinks-vonks tahmanägudega noorsandi. Õnne just ei toonud, pigem huumorit. Millega nemad siis Akt-arve nr. seejatoo (korstnate ja kütteseadmete tahmast puhastamiseks) põhjal tegelesid? Mustvalgelt võib lugeda:

Korteripliidi või pesuköögi katla puhastamine soemüüriga

Oi heldeke, see käis neil nõnna kähku, et ma ei saanud arugi, kui korteripliit või pesuköögi katel söemüüriga läbi olivad tõmmatud. Ja mitte üks kivi ei köhind! Olen ma ikka maksnud asja eest, kui töö nimetusena ilutseb:

Viimalõõri puhastamine kütteseadmeta jm

(jooksev meeter? ja muud? jäme masendus?) Õnneks ei küsitud minult sentigi asja eest nagu

Ava raiumine koos kinnitegemisega

Tjah, auto läheb parandusse alles kolmapäeval ja jalgratas otsustas ka kütuse hinnatõusu vastu streikima hakata ning murdis pedaali küljest. Täieline jalamees (jalanaine? kalanaine?) olen.
Aga pole halba ilma heata (naeratage, homme on veel hullem või teid pildistatakse videovalve jaoks). Et mul neljarattalist sõpra polnud, tekkis muidugi kange kihu minna šoppama eriti suuremõõtmelisi või õrnavõitu asju nagu seinapeegel. Suutsin A-s sama kihu äratada ja tagajärjed ei lasknud end oodata - kaks naist, üks märja peega maimikueelik ja Chevy külastasid head hulka tarbekauplusi. Tõime jahilt kaasa
5 bambusrulood (kodus selgus, et homme peab vist lisa tooma),
vakstu ruutudega (esines ka mummudega),
strateegilisi toiduaineid nagu
jahu,
kohv,
banaanilaastud,
kommid,
lõhepulgad,
tai karrikaste,
ning PEEGLI 40x120 cm.
A-l avanes võimalus väikseks salaküttimiseks, mille jahisaak jääb loetud päevadeks saladusse.
Sellest, kui ilusa toa on mulle valmis nikerdanud brigaada Uuhhh ja Tihked Totsid, kirjutan teile juba järgmine kord, kui te just vahepeal ise külla ei satu. Muide, laupäevasele Põrgu Wärgile on saadaval üks tudengipilet, seitsemänkymmentä kruunua vain!

How happy is the blameless vestal's lot!
The world forgetting, by the world forgot.
Eternal sunshine of the spotless mind!
Each pray'r accepted, and each wish resign'd.

-- Alexander Pope, "Eloisa to Abelard"

Võtan õhtul tableti.
Näen öö läbi õnnelike parastavaid kilkeid: "Vat kus loll! Närvihaige! Tüütus! Luuser! Paras talle! Need oleme meie, kelle õnn muutub suuremaks sellest, et saab võrrelda, arvustada ja hinnata sinu õnnetust, halba iseloomu ja kiuslikku meelt!" Rõõmsate manamisi: "Unusta ära, et sul on võimalus pääseda inimhinge üksinduse vanglast! Ära loodagi, et sa kusagilt rahu leiad!"
Ärkan hommikul selleks, et kahetseda suuremat osa oma elatud elust. Kahetseda teistele tehtud valu ja ütlemata jäetud häid soove. Kogetud pettumusi ja õnnelikke hetki. Luhtunud lootusi ja südamevalu. Aga ma ei leia andestust.
"Surra, magada... Jah, magada... Võib-olla undki näha?"
Asu ei ole enam unenägudeski.

lunaatikutele

Vennad Grimmid rännanud ja korjanud Saksamaal rahvajutte. Mõni neist olnud kohe ekstra jabur, et... 4 vanderselli jõudnud kord ühte külla, kus miski imeasi tammepuu otsas säranud. Külavanemalt Tõnu Kattailt saanud teada, et see pannkook on Kuu, mille õlitamise ja paistetamise eest teenib ta ühe taalri nädalas! Valgusti ise maksnud kõva nutsu - tervelt kolm taalrit! Vandersellide kodukoht jällegi olnud öösiti pime kui karup...e. Mõeldud-tehtud, roninud maailmaparim ronija Mati Kõrts romantilisel tenorihäälel tamme latva ja toonud kuu ära. Nõnda virutasivad sellid kuu omale ja panid selle kodukülla puulatva paistetama, ise valetasid, et ostsid raha eest. Lihtsameelne külarahvas jäänudki uskuma ja maksnud veel iga nädal taalri tehnilise hoolduse eest. Ausad olid nad kah, pakkisid igale vandersellile nende vanadussurma saabudes veerandi juustu, ptüi! kuud ikka, kirstu kaasa.
Surnuteriiki ootamatult saabunud valgus tekitanud muidugi paraja karja lunaatikuid, kes kaardi-, täringute ja keeglimängus piiri ei suutnuvad pidada. Läinud tõsiseks madinaks, saatuslikuks tendentsiks kujunes juua oma kirstud maha. Peetrus Taisto Noor vaadanud taevast, et mis jama. Tulnud alla ja rahustanud lunaatikud kõva rahvamehe hoiaku ning populistlike loosungitega "Veini ja tsirkust!", "Joome ennast seljakile!". Julgemad kommenteerisid koguni: "Peetrus üksi rohkem joob, kui me seltskond juua jõuab!" Tõsi mis tõsi, varsti olnud kadunud hinged sellises joobes, et leppisid ka pimedusega, vahet nagunii poleks. Saanudki kuu taevavõlvile tagasi ja inimestel heameel.
Ent sellega asi veel ei piirdunud. Carl Orff näinud ära, et täitsa nootipandav lugu on. Saksa põhjalikkusega teinud sellest muinasjutt-ooperi ja väikse maailmateatri, misiganes see ka poleks. Paljud maailmas võtnud tükki ette kanda, aga kõige värskemas ja sääserohkemas õhus laseb sel sündida Thomas Wiedenhofer ning kogu kremplit üritab ohjata Lilyan Kaiv. Kiidil. Sel suvel. Ja ainult neli korda, sest ööd on siin mustad ja koidikud vaiksed.
Kui te mind ei usu, lugege juhtivaid ajakirjanikke Postimehest ja Võrumaa Teatajast

pildikesi koolipõlvest

Kas Kuutroll on juba välja haudunud need pildid, mis ta Trollidemaal oma futumassinaga tegi? Ei, ta on neist ainult rääkinud, näidanud pole ühtigi... seal olla miski hallutsigeenne pilt viisnurgaga, millest keegi ei tea, millal see võetud ja kelle poolt. Tuli meelde Paavli katuseid lugedes. Umbe vinged jutud ja moraal on ka hea:

teavad rääkida, et kes vana asja meelde tuletab, selle silma sööb orav ära.

Peaks need sellid oravaklubi mentoriteks arvama!
Ajaveebidega juba on nii, et hakkad ühest otsast surfama, teise otsa välja ei jõua mitte. Teekonnal Olga Pealagi - ebalogaalne (Kopli) - Lo-Fi (Kopli) avastasin, et kodulinn Tallinna mentaalsel kaardil on mitmeid valgeid laike. Jah, Kopli kandis eksiks vist ikka veel ära. Muhe ja põhjalik guided tour eelnimetet bloogi vahendusel tekitas mitmeid mõtteid, esimene neist kõlas umbes nii: miks ei võiks Kuutroll oma lupettaga kolida kuu peale või näiteks Koplisse Neeme tänavale? Ai, see oleks Amburi tänava laskekauguses!! Teine mõte tekitas pelmeeni-isu. Kolmas mõte ütles, et sinna kanti peaks minema elu ja inimestega tutvuma. Enne kui tänapäevast ajalugu saab.

Elektroninen valvonta

Soome raamatukogud diskrimineerivad ikka veel vendi-s6pru EU:ssa ja pole pannud oma klaveritele k6iki vajalikke lisatähti. Eestlased kurdavad vaid kahe tähemärgi puudumise yle, aga kuhu jääb 6iglus näiteks kreeklaste suhtes?
Juhannuksesta: panen kirja ainult märks6nad. Keda huvitab, kysib hiljem suuliselt yle. Leppävirta. Toivola. Antero. S6brad. [kity]market. [kaesar koitti kelloa, tseesar soitti selloa]. PuuCee II korrusel. Virta. Jalgratas aastast 1930ndad, hilisemate täiendustega 3-käiguline. Helina keeleharjutused. Sauna vastarannalla. Jahvetti varjus, alasti vees, lasta end virtal kanda. Sandels. Juhannuskokko. Ohrarieska. Valamo klooster. Kanalid ja lyysid. Jorma Hynnise kodu-kontsert. Kohvipaus vahukooretordiga. Kuopio. Vaatetorn ja suusahyppetornid. Rooliga kelk. Kypsetatud räääääbised. Possumunkki.

Päeva kulminatsioon

saabus hetkel, kui sattusin lugema piiblikoodi. Mõned HTML-koodi kasutavad isikud võiksid jääda omade liistude juurde ja mitte hullutada inimesi ajalooliste õuduslugudega nagu

füüsik Isaac Newton leiutas 1600-aastate lõpul raskusjõu

Kas siis keegi varem ei uskunud, et niipea kui Isaac õunaga pihta sai, saabus Maale raskusjõud ja kõik olivad sunnitud edaspidi selle ees lömitama? Teaduse võidukäik on võimas ja triumf hiilgav!
Mina, uskmatu, võin siin klaviatuuri peksta või mitte, aga isegi Iisraelis on üpris vähetõenäoline, et keegi on ametilt matemaatik-geenius. Ja tegeleb suhtelisusteooriaga. Mis teha, paljalt räbaldunud kostüümiga ei pääse Nähtamatu Ülikooli uksest sisse, kui ikka võlurimütsi ei oma.
Kuid nüüd minu liistude juurde, mis sedakorda hirmsasti sügelevad.

Professor Rips ellimineeris Toorast ka kõik "ülemäärase" ja tulemuseks oli rida tähti, mida oli kokku 304.805.

Kas ülemäärane on see, mis ei sobi kokku tõestamistvajava teooriaga? Kui palju on erinevaid tähemärke tolles kirjas, millega Toora kirjutati? Minuteada vanas heebrea kirjas puudusid vokaalimärgid ja kokku oli 22 tähemärki. Milline on nende tähtede sagedusjaotus? Sagedusjaotus positsioonide kaupa sõnades? Need on esimesed ja kõige lihtsamad küsimused, mille tähelepanuta jätmine siinkirjutaja tähelepanelikuks teeb. Soliidselt viidatakse matemaatik-geeniuste artiklile (Witztum, D., Rips, E. and Rosenberg, Y. (1994). Equidistant letter sequences in the Book of Genesis. Statistical Science. 9 429-438. - selle täpse biblio leidsin mujalt). Neli aastat peale artikli ilmumist rangelt eelretsenseeritavas ajakirjas leiduvad aga siiski tüübid, kes mitte niivõrd meetodis kui sellega saadud tulemuste selektsioonis 45 leheküljel kahelda julgevad.

These skeptics pointed out that Equidistant Letter Sequencing is a phenomenon that is common to many languages and hardly exclusive to Hebrew.

Skeptikuid lisandub üha enam ja mõned neist ei säästa aega ega vaeva tõenäosust ja jaotusi üksipulgi selgitada.

Üks võhikute tarvis küllaltki arukate poolt- ja vastuargumentidega manipuleeriv sait pakub koguni vastava programmi allalaadimist, et igaüks saaks omale hands-on tunnetusega selgeks teha, kui õiged need leidused ikka on. Ausõna, teadusteater missugune!

Jah, juudi matemaatikute artikkel ajakirjas on fakt, mida ei muuda. Selle järelduste tõelevastavuse üle aga saab ja tuleb vaielda.
Soovitan Helve Küberinglimaailm paigutada vägeva jämmeda lingi abiga saidile The Conspiracy to Keep You Poor and Stupid.
Ah mis, kui tahate tähti maatriksisse paigutada, mängige parem eestikeelset ristsõnamängu. Palju puhtam ja kuivem tunne.

küsimus

psühholoogidele-psühhiaatritele:
Kas püha kolmainsuse puhul on tegemist isiksuse lõhestumisega?

niisugune ma olen ja teisiti ma ei saa

Kvantkäitumine - kas see on asi, mida peaks veel õppima?
Teoreetiliselt saan ma asjast aru. Eriline tänu tarkadele kommentaatoritele, eriti Kvantolek'ule (18.06.2005 23:49)! Artikkel ise on tõesti liiga üheülbaline, unustades aegRUUMI ja paralleelsuse võimalused. Või õigemini: kui mingi sündmuse tõenäosuseks saab teatud hetkel üks (lisaks saab subjekt ehk kogeja sellest sündmusest, faktist teadlikuks), ega siis kõik muud võimalused kuhugi kao. Lihtsalt nende tõenäosus on SIIN ja PRAEGU null. Kusagil MUJAL ja MUUL AJAL on nii mõnigi neist tõenäosusega üks. Järelikult üks konkreetne aja-ruumi telg saab olla kaetud vaid sündmustega, mille tõenäosus on alati üks. Ehk et sellel teljel (äkki hoopis vektoril, näiteks ühe konkreetse inimese elus) on ainult hetked, mis seal on. See ongi reaalsus.

"Kõigil võib samaaegselt õigus olla. Just see ongi kvantide juures põhiline."

- sedasi teeb asja selgeks Pratchett "Härrasrahvas".

Mis nüüd selle teadmise valguses peaks peale hakkama "vaba tahtega"?

Võtke või jätke, mina pean soomlastest lugu! Savolastest ammugi. Pole midagi paha ütelda sellise elukorralduse kohta nagu nemad on suutnud siin endale sebida. Kui Tallinna linnaviletsuses peakski hautama plaani Talsingi moodustamiseks, siis lasku aga käia! Esimese asjana võiks Helsingist šnitti võtta mõtteviisis, et inimesele tuleb anda VÕIMALUS ka linnas elutervelt hakkama saada nii jalakäija kui jalgratturina. Kindlasti pole odav lõbu ehitada laiu kõnni- ja pargiteid, peale- ja mahasõite, maalida maha kilomeetrite viisi jalgrattateid ja ajada püsti tuhandeid märke, aga kuskilt on soomlased selle raha leidnud. Kõik algab ikka mõtteviisist. Helsingis üksi on 1000 km jalgrattateid, lisaks Espoos-Kauniaises ja Vantaas. Jalgrattateed läbivad rohelisi vööndeid ja kulgevad teispool riigimaanteede müratõkkeid. Tartuski põrutan ma enda ja ratta liigendeid loksuma kordi rohkem kui siin.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Temppeliaukio kirik hakkab oma tuttavuses tasapisi tüütama (peale uudsuse võlu pole selles muid väärtusi veel avastanud). Paraku ei osanud leida lauantaillaksi ühtegi muud alternatiivi suviselt levinud lauantaitanssitele, kui Washingtoni Ülikooli kammerkoori kontserdi "Forgotten Peoples - Enduring Stories". Kas tõesti Tormis jänkide kätte jäänud? Eks meeriklased ole asjast omamoodi aru saanud nagu ikka, aga tükka Tormisest siiski leidus. Suurest kitsidusest ei olnud ma kava ostnud (sisäänpääsy vapaa) ja nüüd korraldati mulle muusikaliteratuuri test. Päris kindlasti tuli tuttav ette "Sügismaastike" lugu "Tuul koolnukollase kõnnumaa kohal". Ega kui lauljad sõnadest aru ei saa, pole asjal ikke minekut. No ei ole vihisevat tuult ja koolnukollast kõnnumaad selles esituses! Sibeliuse "Finlandia" oli peale Tormist... ütleme, lihtsalt teine stiil. Hääled polnud sellel kooril pahad, aga mul hakkab tekkima kuri kahtlus, et ämerican ingliši hääldusalusega ei saagi kargest kargemaid põhjamaa hääli kuuldavale tuua. Siis võeti ette vanad itaallased, eelistatult Monteverdi. Oli kuidagi piinlik, ebaselge ja väheütlev. Järgnes lugu sellest kuidas norralased armastavad hobuseid. Kõige viimane ja kõige parem oli lugu sellest, mida mõtlevad aborigeenid, kui nad diggeridood mängivad. Sõnadeta laul oli etnomüstilise kompositsiooniga ja mingi hookuspookusega pandi kõlama ka ülemhelid!!
Tormisest sain internetis tuhnides teada seda, mida ammu olin kahtlustanud - väikse Veljo ema oli alt. Sealt see suure Veljo ind ja rõõm aldile kõige ilusamaid ja paremaid partiisid kirjutada!

gullible

Miks ei võiks sõnaseletused leksikonis sedasorti avastamisrõõmu pakkuda?

The term applied to both the participants in the following conversation:
Gullible Person 1: Did you know that 'gullible' isn't in the dictionary?
Gullible Person 2: Really? (Checks dictionary)
Gullible Person 2: Wow! It really isn't in the dictionary!
Gullible Person 1: Oh my God! Give me a look!

Eks te ju läinud perrakaema, kas see vastab tõele?

Tänu Kuutrollile on nüüd fikseeritud funktsionaalne tõlge inglaste kurikuulsale lausele 'the quick brown fox jumps over the lazy dog'. Maakeeli siis:

Põdur Zagrebi tšellomängija-följetonist Ciqo külmetas kehvas garaažis.

Lõpetan enda veenmise selles, et maailm peaks olema ümmargune ja kui ei ole, siis saan mina ta enda jaoks ümmargusemaks ja turvalisemaks teha.
Maailm on kandiline ja mina löön end selle nurkade ja servade vastu alatasa ära. Lepi sellega!
Kui ma sellega lepin, kas ma siis olen enam mina? Mis juhtub inimese isiksusega siis, kui ta sunnitakse eneseusust loobuma?

Kirket tead?

See koer juba tunneb Kirket.
Äkki teab ta Kierkegaardi kah?
Mis sellest, isegi kui teab.
Ta meeldib mulle sellisena nagu ta on. Isegi ilma sabata.

Destiny turns on the radio

"Siin on iiiilus eee-laaa-daaaa!" tahaks röökida Karl August Hermanni kombel. Aga näe ei röögi, sest ma olen sama põhjamaiselt vaoshoitud ja vagane kui kohalikud pärismaalased. Ja silt hoiatab kah: "Hengenvaara! Kalliolta veteenhyppy kielletty!" Eluohtlik! - ei paneks vist silmagi pilkuma, kuid: Hengenvaara! - tootsiliku eestlase jaoks nii mõtlemapanev: "... kui madalale võib inimeseloom langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna!"
Ma ei ole küll nii vana kala kui Hennoste, aga ehk ikka annaks kuidagi sebida end siia veel närve puhkama? Sõidad, eksole, rattaga mööda varjulist peenekruusalist teed. Palju ei tule sõita, Vantaajoki jääb kogu aeg paremat kätt ja kaardil tõotatud maale (Pikkukoski) jõudmine on üsnagi äkiline. Noja mis siis, et liivariba on kitsuke ja mururiba pole veel kasvada jõudnud, vastutasuks on täiesti tutikas korvpalliplats! Liiv ei tõmba üldse. Vesi natuke nagu tõmbaks. Kuid infrastruktuur (loe: vahetuskabiinid) ja vee läbipaistvus jätavad soovida. Kahtluseta magneetiliselt tõmbab aga kalju! Seda on nii palju! Ja nii sobivasti jääaja poolt ära kulutatud platookeste, nõokeste ja lohkudega. Leian omale pesa. Sean end sisse. Ja siis mõ-nu-len. Loen raamatuid. Kirjutan. Tukun. Loen artiklit. Kirjutan. Pööran teise külje. Ikka on veel vaikus ja rahu. Ikka on veel kalju. Päike paistab. Jõgi on ikka kui lahjavõitu hernepüreesupp. Kalju. Minu pesa. Minu päike. Minu mõtted. Minu tunded. Minu teod. Out of my mind. Back in eight minutes? No, back in Eternity.
PATT OLEKS NURISEDA! Ja ega ma nurisegi. Täna mitte. Seda enam, et varemlahkunud šveitslannast korterikaaslane on jätnud mulle 6 Hartwall UpCiderit ja pudelitäie (100cl) läbipaistvat vedelikku, mille silt (silt-silt, mitte sült!) kuulutab: Bacardi Superior Rum 40%vol. Las loevad ja tunnevad kadedust - ka šveitslased oskavad Tallinnas viinarallitamas käia!

Who Moved My Cheese?

Luksusin päris tükk aega, kui lugesin:

The title is often a clue to the subject, but should never be the sole source of analysis. For example, Who Moved My Cheese? is a work on coping with change, not a work related to the culinary arts.

Eks metafoorikud-kolumnistid ole ennegi tekstide automaatanalüüsile peavalu valmistanud. Mis siin rääkida, sellist huumorit juhtub ka siis, kui inimesed muutuvad masinateks või masinate tööd üle ei kontrolli. Kõige uuemas Princetoni WordNetis korratakse taas vana nalja rainbow kohta:

rainbow -- (an arc of colored light in the sky caused by refraction of the sun's rays by rain)
=> bow, arc -- (something curved in shape)
=> curve, curved shape -- (the trace of a point whose direction of motion changes)
=> line -- (a length (straight or curved) without breadth or thickness; the trace of a moving point)
=> shape, form --

Justkui oleks tegu kaare eriliigi ja mitte ilmastiku- või optilise nähtusega!
Veider on seegi, et Kuutroll pole siin targutama pistnud, nagu oleks ülepea tegu ringi ja mitte kaarega. Kesse teda usub!

Kas teie usute kentauridesse?

Kentaurid on siiski olemas, kui neid teeb puust ette ja peaaegu punaseks autoriteetne bioloogiaprofessor, kes juhtub olema ka päris tegus kunstnik. Õpetlik lugu teaduslikust fiktsioonist ja skeptitsismi sünnist.
Ooh, ja järgneva toreda nõksu panen pedagoogilistel kaalutlustel kindlasti kõrva taha!

In this respect, the exhibit functions like the professor, who after a persuasive lecture on a particular topic concludes by informing the students that 90% of the lecture is bogus. The students are then assigned to write a short essay which sorts out the lecture's facts from fictions.

Kas teaduslikult tõestatusse peab uskuma? Kõike ju pidevalt tõestada ei suuda ja mingi trivia toimib ilma tõestamatagi...
AHHAAs võiks teha näituse (teaduslikest) pettustest ja alusetutest väljamõeldistest, oleks ikka tervendav! Susan Blackmore'i gorilla-lugu käib tegelikult samasse kasti mõneti ja korralikud eksperimentaalpsühholoogia katsed ainult katsealuste hanitamise peale üles ehitataksegi. Jooksu pealt tulevad meelde bioenergeetilised tõestused selle kohta, miks ei saa olemas olla (legendile vastavat) jõuluvana, päkapikke ega hiiglasi nagu Kalevipoeg; 10-12 vastuväidet Jules Verne'i soovile lennutada inimesed Kuule hiigelsuure kahurimürsuga; jne. jne... Samasse rubriiki lähevad vist ka (teadus)ajaloo ja leiutiste esialgse otstarbe kurioosumid?
Järgmisena siis: AHHAA! - pettus? fiktsioon? (alapealkirjaga Pratchettilt: "Tõde on võib-olla kusagil olemas, aga valed on siinsamas inimeste peades")

õhk kõnnib tänaval

kui naeratus, mis püüab maiseks saada... laulab teateküllkes kõrvaklappides ja õige ta on. Suure Hesa peal võib imelisi paiku leida. Vaevalt paarsada meetrit hoolimatult möödatuhisevast riigimaanteest ja uusmagalatest peitub tõeline vaikne väikelinn, lausa külake. Keset metsikupoolset parki (ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas...) vonklevad kruusatatud teed ja siis, hoplaa! mäeveerul ehtne segasumma suvila ja selle ees kaljukülg täis lopsakavõitu kiviktaimlat. Kohata sellises keskkonnas oravat on tühiasi, aga elus jänes silla peal oli mulle küll üllatuseks. Täiesti klassikalises poosis, tagajalgadel istudes ja kõrvad püsti peas.
Õigupoolest läksin ma otsima vanalinna. Gustav Vaasa (see, kes Bullerby lastele haledat seapiuksu tegi) laskis Helsingi siia tekitada ja ajas selleks lähiküladest rahva kokku. Ah et milleks talle siia linn? Vat selleks, et hansalinn Tallinnaga võistu kaubelda. Võib-olla ta sellepärast puhkeski haledasti nutma, et see plaan teps töötada ei tahtnud? Minule aga ei istu see imperaatorlik Helsingi, jutiga kasvõi kaljust läbi aetud tänavate ja kvartaalse sammastatusega. Vanalinnast polnud suurt järel, aga keskuse käsupeale kolimisega Vironiemele sai maa vabaks kodustele puust majadele ja idamaiste nimedega tänavatele nagu Siaminkatu, Syyriankatu, Damaskuskatu, Jaavantie, Sumatrantie ja Kongontie - ühtekokku Arabianranta

absaluutselt inimsõbralik ja hügieeniline sait!

Palju eluterveid salajasi avaldusi, aga mina vist ühineks peamiselt ühega neist. Tõsi on ka see, mida ma tahaks öelda laulmise kohta.

strateegiat saab armastuses kasutada ainult juhul, kui armunud ei olda (Cesare Pavese)

On üks vana lugu. Elanud kord poiss ja tüdruk. Tüdruk olnud selline kärsitu unistaja ja igatsenud kogu aeg kuhugi edasi, eemale, rohkem ja paremini. Poiss olnud selline mõtlikum, rahulikum ja tegusam. Aga nad olid sellegipoolest üpris lahutamatud kaaslased. Kord soojal valgel suveööl nagu Koskelas praegu loopinud nad mere kaldal lutsu. Tüdruk õhkas: „Küll tahaks isegi niimoodi veepinnal hüpelda!“ ja ennäe, juba ta liugleski ja joonistas varbaga veepinnale lõbusaid nägusid! Poiss jäi kaldale kohmitsema. Aga talveks, kui jää oli mere kaanetanud, sai temagi valmis paari uiske, millega jääl piruette teha ja kaugustesse tüdrukule järele liuelda. Või tüdruk teda seni oodanud oli! Tema oli märganud kaugustes vilkuvaid tähti ja igatses juba nende juurde tantsu keerutama! Pruukis tal sellest vaid unistada, kui tähetolm ta oma pöörisesse haaras. Poiss nuputas ja rehkendas ning hakkas raketti ehitama. Et tüdrukule järele jõuda ja talle öelda: „Palun oota mind ka!“ Ta oli vist unustanud, et tüdruk on Mõte, kes pürgib aiva edasi ja jõuab hetkega unistusteni, aga ta ise on Tegu, kes püüab küll unistusi kätte saada, kuid peab selleks palju vaeva nägema…

Džiisas! Elu nagu India basaaris! Kell on 22.55 kohaliku aja järgi, aga hingamispilude kaudu kandub viiendale korrusele all tänaval tekkiv tihe mulin. Aknast välja vaatamata jääb palja auditiivse ärrituse põhjal mulje, et n+1 keele kõnelejad elavad, õpivad ja töötavad nii, nagu õpetas suur Lenin – ennastsalgavalt, ennastunustavalt, kuulajaist või kuuljaist hoolimata. Metsiku Lääne kirjutamata reegleid ei peeta millekski ja lõõtsamees põmmutatakse vihaste möirete kanonaadiga vaikima, loodetavasti mitte igaveseks. Motomeestel läheb kommunikatsioonimüra summutamine edukamalt… või päästavad neid lihtsalt kiiremad rattad.

Kõik päevad pole vennad,
Kõik ööd ei ole õed…

Uudishimu üle kõige. Riskides pöördaknaga pähe saada, üritan läbi viia rahvaloendust. Nägemisulatuses tänavakohvikutest ainult ühes on kriitiline mass endakeskselt jutustama sattunud, kontrollimatult naerda möirgavaid, üksteisest üle karjuvaid kundesid. Vähesest piisab.

Toit hea, ports piisav, elada võib

Ülikooli kampuses teel söögikohta ehk kantiini jäi teele urisev monument. Neeme tegi põhjaliku teadlase ja uurijana kindlaks, et selle nimi on "Integratsioon". Mulle meenutas sirpi ja vasarat, meelde tulid tööline ja kolhoositar oma keerlva postamendi peal "Mosfilmi" logona. Integreeritud teadusliku teooria kohaselt on tööline ja kolhoositar integreeritud monumendi sisse ja ajavad seal oma asja... või sirpi ja vasarat ringi.

minu vaenlane võilill (taraxacum)

on inglise keeles dandalion ja norra keeles løvetann. Hästi sümpaatne on see, et eesti lapsed saavad nende pealt vaadata võisisaldust oma keres. Inglise ja norra lapsed jäävad ilmselt sellest lõbust ilma või on neil mingid muud sotsiolingvistilis-kultuurilised tavad, lõvidega seotud?
Mitte et ma hullem perfektsionist olen, aga muru sisse ega salati sekka ma neid taimi ei taha! Muru niites käituvad need umbrohud põrgulikult jonnakalt. Neist tuleb niidukiga vähemalt 2 korda üle sõita ja poole tunni pärast näeb niidetud muru välja nagu juukselõikuse üle elanud nuku soeng - nudi igast muust taimest peale võilille. Kuidas nad seda teevad?!
Mul on selle kohta oma (võilille seisukohalt kognitiivne) teooria. Miski (muruniiduki tekitatud maapinda pidi leviv vibratsioon või mootori tekitatud õhupöörised?) ütleb neile, et ähvardav oht on lähedal ja nad heidavad end maha. Täitsa vastu maad pressivad nad end ja naeravad niiduki julma töö üle. Millised võilille alaliigid mul seal kõhutavad või selitavad? Ahtaim võilill (Taraxacum angustissimum)? Suurepärane Võilill (Taraxacum egregium) - lausa nõuab aupaklikku suurtähte? Lõhestunud võilill (Taraxacum laciniosum) on kardetavasti ka hingeliselt lõhestunud...
Kindlasti esineb laiguti teesklev võilill (Taraxacum mimulum) ja kiivas võilill (Taraxacum obliquum)!
Ilmselt leidub ka liigivahetajaid: silmapaistvast võilillest (Taraxacum praestans) ja veetlevast võilillest (Taraxacum sublaeticolor) saab niiduki lähenedes tagasipaindunud võilill (Taraxacum recurvum) või tagasikäändunud võilill (Taraxacum retroflexum) või väikesenutiline võilill (Taraxacum parvuliceps) või koguni habras võilill (Taraxacum tenellisquameum)?

Mikser kutsub appi NATO laulukoori

Agentuuri NSR teatel olla Kaitseliidu suurõppusel Kevadtorm juba kasutatud uudseid sõjandusvõtteid. Et mitte kurdistada vastaseid paukpadrunite paukudega, õpetati välja Kaitseliidu kisakoor. Lahingutegevuses tuli kooriliikmetel vastavalt käsklusele kisada "Lask! Lask! Lask!" või "Valaaaang!"
Selles valguses tundub täitsa asjakohasena endise Kaitsemikseri avaldus kutsuda häda korral appi NATO laulukoor.

Päästke Lõuna-Korea politsei vägivalla käest!

Selline lause ilmus kord nõuka-ajal rubriigis "Keeleapsud" või midagi sellist.
Meenus see aga hoopis siis, kui tegelesin igahommikuse spämmikoristusega. Mozilla spämmifilter kasutab mingeid iseõppimise algoritme ja paarinädalase treenimise järel hakkab moodsatele kavalpeadele üsna edukalt vastu, kasuta tähtede asemel numbreid või moonuta võtmesõnu (Viagra, stock, lottery, mortgage, Rolex) kuidas tahad.
Täna aga avastasin ma õudusega, et spämm on hakanud saabuma hieroglüüfide kujul ja niisugust nõksu pole ei mina ega filter varem kohanud. Meil mõlemal on veel palju õppida...

Haapsalu - Eesti thrilleripealinn?

Haapsaluga seoses aktiveerub kohe veel üks mälujälg. Kahetuhande-mingi-aasta augustis käisime seal Neeme, Maali ja Trintsuga vaatamas klišeemaigulise pealkirjaga etendust "Legend valgest daamist" ja ka nimetet daami ennast. Et mul on ikka olnud kehvasti nii kujutlusvõime kui silmanägemisega, jäid elamused lahjaks ja tegelikkus ei vastanud vähimalgi määral ootustele. Sürpriis tuli hoopis ootamatult emakese looduse varasalvedest. Kas mingite klimaatiliste tujude või inimtegevuse kaudsel mõjul olid kõik vähegi kudumisvõimelised ämblikud eriti lihavaid, lopsakaid ja laialdasi võrke kudunud mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse vanalinnas. Sooja suveöö kollases laternavalguses näisid majaseintele, puude-põõsaste okstesse, malmist nikerdistesse takerdunud või ööselgi tegutsevate kohvikute korv- ehk viini toolide leenidele lausa väljakutsuvalt riputatud "pruudiloorid" piisavalt õõvastavad ja gootilikult imposantsed, et pakkuda võimalust lavastada haleda valgedaami-loo asemel vähemalt Edgar Allan Poe'd.
Ollivuudis eksole kujundajad-butafoorid näevad roppu vaeva, et asi sutikegi vettinud ja seisnud ja igivana ja ohtlik välja näeks ja punuvad seks tarbeks kasvõi ise (ämbliku)võrke. "Vanad ja kobedad" said ka jalad alla väga kunstipäraselt säetud ämblikuvõrkude najal, ehk olid Haapsalu piiramatud varud käiku lastud? Ilmar Raag võib-olla ei teagi, et tol kaduvikku jäänud mädakuul oleks ämblikuvõrkude ekspordiga hea summa võinud teenida, äkki jalagi Industrial Light & Magic ukse vahele saanud?
Tollest ebamaisest ööst on eriti selgelt meeles üks rahaautomaadile viitav hansalaevukesega plafoon. Oleks ma sellest saanud pilti teha, julgeks hansapankurid praegu ühispange vastu välja astuda vähemalt sajandi võrra vanemate argumentidega!

Meel härdus hetkega

kui lugesin Polaarkaru heietusi kevadisest Haapsalust. Oijah, olid ajad ja lapsepõlve süütud, muretud mängud sessamas linnas möödunud lõikuskuul! Kuigi alati võib hullemini minna, oli meil Marjuga Paralepa rannas äraütlemata kelmikas, kuid täiesti akuraat õhtuhakk. Tänu kohalikele või ka veidi kaugematele, aga sellevõrra sõnapidajamatele kavaleridele.
Ongi õige koht ausalt ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli. Kõik juhtus siis, kui Jüri-Ruut-Kangur võttis spordihallis Orffi "Carmina Buranat" kõige kõrtsi ja tules kõrbeva kalkuniga juhatada. Selleks aeti rahvast kokku Virust ja Võrust, Taaralinnast ja Taanilinnast. Eks leidus nende seas ka ennasttäis ja uudishimulikke ullikesi nagu Alla Kirju-Tanu. Õhtu peale peaproovi oli lämbe ja sestap mitte kuidagivõrdki sume. Vett vaja, suuremal hulgal ja ruttu! Hea, kui saaks laintesse peita end! Päeval olin katsetanud ühes kohalikus rannas varvast märjaks saada, aga jalale ladestunud mudakiht veenis ainult selles, et küllap olen järjekordse ravimuda reservuaari avastanud. Et ma ei teadnud, kas võtta minujalamudale patent või kuulutada jalatäis maksuvabaks tsooniks, lahkusin tol hetkel pettununa ja kuivusest lõhenedes.
Õhtuks olin agentuurist NSR saanud teavet, et kusagil peab olema kuldse liiva, vetikakeelutsooni ja lõbustusriistadega Paralepa rand, aga see on kaaaaauuuuugeeeeel ja ükski normaalne inimene sinna jala ei lähe. Jala astumiseks tulevat lihtsalt astuma hakata ja küll siis kunagi kohale jõuab. Sellised selged orientiirid käes, hakkasimegi mina ja Marju astuma. Et vette saada.
"Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike!" Seda imet me ei lootnudki. Küll aga võibolla salamisi kusagil sügaval südames seda, et miski või keski tuleks ja vähendaks meie peataolekut ja jalavaeva. /sorry, Marju, kui ma siin meelevaldselt üldistama kipun/ Ja hopplaa, jüstkui võluväel, ilma nõela pistmata ja lampi rutjumata, peatub meie kõrval täiesti üksik ja hulkuv buss (Ikarus). Lahkelt uks lahti tehakse ja küsitakse, kuhu neiud soovivad. Meie soovime Paralepa randa. Oo kui tore, nemad justkui sinnapoole teel. Vanderfull! Eksole, ema oleks siinkohal küll sõnad peale lugenud, et niimoodi võõra jalgpallimeeskonnaga tontteabkus tundmatus kohas vette ei hüpata, aga või ma seda kunagi eriti kuulanud olen. Bussi kulgedes selgus siiski, et lahke kutsuja ei olnud a) eriti kohalike olude ja randadega kursis; b) eriti kaine; c) mänginud võitjameeskonnas; d) üldse eriti mänginud, sest tal oli käsi kipsis. Aga Paralepa METSA pidu panema olid nad kõik teel, ka need ülejäänud, kes kas pähesaamise vimmast või muidu halvast iseloomust ohtralt vägijooke tarvitasid ning üsnagi väheütlevalt end ülal pidasid. Meie lahke kutsuja oli kindel, et küllap seal metsas ka mõni rand leidub, tema olevat kuulnud ja kui ei leidu, siis pinnib ta selle kohalikelt välja. Ühel halval hetkel buss peatus, lasi kogu sõitjaskonna välja ja lahkus. Leidsime end kaaslaste meelest õiges, aga meie meelest lootusetult vales kohas olevat - mingil piduplatsil keset metsa. Meie kavaler üritas esiteks tulevat pidu haipida, kuid nähes, et ma jonnaka järjekindlusega randa nõudsin, asus sõnapidaja mehena tegutsema, unustamata seda korduvalt rõhutamast. Tõesti-tõesti, temas leidus nii sõnapidamist, sihikindlust kui ka veenmisoskust! Saanud nõusse ühe kohaliku venna, võisime kergendusohkega asuda 'umbes kilomeetrisele, kindlasti vähem kui kahekilomeetrisele' metsateele Paralepa RANNA poole. Reispassiks võeti 1 viin ja 1 limonaad, mõeldud lahjendamiseks vahekorras 1:1. Aplad mimmid nagu me olime, nõudsime limonaadi endale ja mehepoegadele jäi haljas viin. Teekond kulges siiski sõbralikus ja turvalises õhkkonnas, ulja peaga lasti kuuldavale komplimente ja muidu galantsusi. Kusjuures, teemad ei olnud ei banaalsed ega esitatud tuimalt! Saime tuttavaks elutervete ja huviliste töölisnoortega, maailmavaatelt ajakohaselt liberaalsetega.
Sa issa rist, lubatud rand oli siiski kõige oma kuldsete liivade ja lõbustusriistadega olemas! Õhtuselt inimtühi ja tüüneveeline, mustjaspüdelalt kutsuv... Vetikakeelutsoonist oli asi muidugi kaugel. Päevavalges sellisesse astumast keelaks omasilmkuningas, öösel teadagi on kõik vetikad sama mustad kui vesigi. Kallid kavalerid leidsid eneselegi ühe supluse ära kuluvat. Tähelepanu fookusesse tõusis käekips, mida tuli hoida vee mõjul pehmenemast. Ometigi on mul siiani kahtlus, et see kips käis vees ja mitte vähe, sest pritsimises oli raske Kipskäele vastast leida. Väsinud, kuid õnnelikena naasesime rannaliivale - see kõlab labaselt, kuigi on sulatõsi. Noorehärrad juhatasid meid isegi linna suunduvale promenaadile nagu patisaksad muiste. Tõestatud sai seegi, et emotsionaalsete markeritega varustatud mälujälg on püsivam - tänavugi on meeles ja jalgades tee Paralepa randa.

Silmavärvlas

"Tere taas!" Vaatan oma lemmik-kosmeetikule sügavalt silma.
"Kas kulme ja ripsmeid on mahti värvida?"
"Jaaa! " Nüüd on tema kord mulle sügavalt silma vaadata.
"Kuidas mjeil siilmad olid? Iikka musstaga? Ja kullmud? Needolid vist tumeprjuunid, eksolje?" Reipus ja entusiasm on tema hääles nii kodused, ilmselt seepärast ta mu lemmikuks saigi.
Ometi on ta pilk täna kuidagi kurb ja kahetsusega kuulen: "Teaate, mjeil ei ole tääna vjett üldse prjaegu. "
Minu pettumust nähes lohutab: "Peaate vist kaua ootama..."
Ma ei lase end heidutada ja kougin kotist pooleliitrise joogiveepudeli: "Mul on omal vesi kaasas! Kas sellest piisab?"
Sära ilmub tema silmisse. Saame kaubale.

Oli kord "Hampelmann"...

ja selles hamplemannid Kaarel ja Jüri ja Lauri. Laulsid elust enesest, ka minu MK-60 kasseti peal. Erinevalt Keilist ma mäletan, et aasta siis oli 1982 (või tõepoolest, äkki oli ikka 1984?) ja lindistanud olin kõik selle kordi ja kordi kuulatud lemmikmuusika televiisorist. Sõnade treimises kahtlustan tänaseni Aimlat, Priitu. Kirjandusteraapilisena annan siinkohal endast ära ühe "Hampelmanni" laulu sõnad, mis kummitavad juba nädalakese:

"Hea sõber, seekord mu jutt on kasin,
sul ainult ütlen, sind armastasin
tol kaunil aastal, mil kohtusime
su leebes linnas, see oli ime..."

Feast day of St Hydroc...

St Cyproc, St Paroc, St Macroflex and St Vivacolor Fenestra. Palju õnne sünniaastapäevaks, Karl Marx ja Sören Kierkegaard, olgu muld teile iga aastaga ikka kergem ja kergem!

Tänane midagi-hingele-tsitaat on Jostein Gaarderi "Apelsinitüdrukust".

"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks."

Päeva sibul on teostatud õlipastellidega: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.

Ja küsimus kuulajatele: millisest teosest on pärit järgnevad read?

"Näe und, ilmsi võimatut und,
löö väed, puruks võitmatud väed!
Su trots võitku hirmu ja valu,
kui ees surmaõudusi näed.
Su arm olgu kirgas kui jää,
loo kord keset valede kaost.
kui käed enam mõõka ei hoia,
siis täht haara tähisööl paost.
...
Mis iganes teed, olgu õigluse heaks,
ka siis, kui ta nimel sa põrgusse minema peaks..."

Kui imetabaselt erinevad on inimesed!
Näiteks armas sõber M (mees, Tallinn) arvab, et "lihtsalt sa ei ole leidnud seda õiget kellega pidevalt lähedane olla". Näe mina, ullike, jälle ükspäev arvasin, et olen.
Aga hea sõber A (naine, Tartu) teab, et iga kandi pealt klappiva inimesega ei pruugi ometi suhe välja tulla ja elu põhiväärtused on hoopis muud.

Mis viga, mis viga?!
See on viga, et ma ei tea, kuidas edasi olla ja elada...

kuda mina ja Anu teadust teeme

Leidsime, et teaduse kirjutamine on üks keeruline ja stressav värk meie mõlema jaoks.
Psühholoogid teevad eksole täpselt kavandatud katse. Filoloogid arendavad üldiselt teoreetilist juttu - tõestamaks midagi keeleinstituudi kartoteegikastis nummer X sedelile Y kukkunud tindiläraka kohta. Või tekstikorpuses kadumaläinud jutumärkide kohta. Nii on jõle vaevaline teadust teha, et võtad aga keeleteadusele sobiva metoodilise retsepti ja kirjutad selle järgi publikatsiooni valmis.
Meil mõlemal on kodus igavene hulk retseptiraamatuid, -vihke, lehekesi. Neid on nii kohutavalt palju, et tundub lootusetu midagi sobivat neist välja valida. Sestap lähtume realistlikult kapi sisust ja läheneme kokkamisele loominguliselt. Mõnikord ei kuku küll välja päris eeldustele vastavalt, aga enamus kordi on uudistega rahule jäädud.
Nii võiks ka teadust kirjutada. Vaatame aga, mis andmed ja teadmised ja tähelepanekud meil olemas on, läheneme kokkukeetmisele loominguliselt ja tulemus on sageli päris häää! See ei takista meil uusi ja põnevaid retseptiraamatuid lugemast, mõnigi tark iva või näpunäide jääb ju neist külge. Ometigi on jabur loomingulisel kokkamisel pidevalt trivia allikatele viidata või ära märkida, et see on peaaegu nagu kohupiima-mannakook, kuid manna asemel on leivapuru ja kohupiima asemel munavalgevaht.

My soul is swallowed up in sorrow

Lexicography Listis
arutletakse juba nädal aega ülalmainit väljendi üle.
Olevat tõlge ühest kreekakeelsest idioomist (PERILUPOS ESTIN hH PSUCH
MOU), mis inglise keeles võiks kõlada hoopis 'deeply grieved is the soul of me'. Kirjakohad piiblist samuti antud, neis esineb ka tõlge 'my soul is overwhelmed with sorrow'
Eesti keeli siis: (Mk 14.34) "Mu hing on väga kurb surmani." ja (Mt 26.38) "Mu hing on väga kurb surmani."

Allan Johnson, 'native speaker of American English' seletab väljendi tähendust:

a deep sorrow, made fuller by the figurative, poetic expression of it. Being "swallowed up" by this sorrow seems to communicate an idea of completeness - a sorrow so overwhelming that nothing else matters anymore. Saying it is "my soul" that is swallowed up in this sorrow adds still more to its completeness. My soul - the essence of all that I am; my very being and existence - have been overtaken by this sorrow.

Richard Rhodes lisab kognitiiv-semantiliselt manitsusi leksikograafidele:

"As for someone whose office is directly across the hall from George Lakoff's, I'll say this is not just a figure of speech, but a metaphor in the usual literary (pre-Lakovian) sense. Of course, George would have an analysis for it with 'swallowed up in sorrow' being doubly metaphoric, mapping large expanses onto faceless faces having virtual mouths, and then mapping sorrow onto a large expanse. But even though something along this line is the right analyses, it misses the point, as Lakovian analysis regularly does, that there are metaphors like this one are very conscious (in contrast to the MORE is UP kind). And that "loosens" the reins of metaphor, to speak metaphorically. /---/
The trick is that 'sorrow' is not a metaphorical expanse except when predicated of 'swallow'. This leads to the question of how to manage such collocational facts."

Mina ütleks lihtsalt:

Mu hing on mattunud kurbuse alla.
Mu süda on lõpmata kurb.
Mu hing on uppunud valusse.
Südamevalu on neelanud mu hinge.
Lõpmatu lein on haaranud mu hinge.

Ja nii ongi.

kosmonautigem tänast päeva!

Juuratudengid, kallikesed, ei unusta kaunist emakeelt ka täna!
Mitte-ehtsa tagasiulatuva jõuga deklareerib üks neist laialdasi teadmisi inimloomusest: "Unustada ei tohi ka psühholoogilist aspekti, mis on seotud inimolendi kõige levinuma tegevuse – eneseõigustamisega. "

Olge te tänatud, kullakesed, süda läks kohe kergemaks!

Suudlen teid kõiki -

tädi Marusja koos Belka ja Strelkaga

Ülestõusmine

Pead kaua käima taeva poole pöördud palgel,
kui kohtad oma õnne ehatähe valgel.
Pead tuhat korda jooksma jalad rakku,
et rõõm ei pääseks muremetsa pakku.
Pead valvama, et võit su väravast ei mööduks -
kes korra kaotanud, jääb igavesti lööduks.
Me ülestõusmine on ainult tões ja vaimus.
Ja tõde - kas see pole tõest ainult aimus?

(Bernard Kangro "Ulmasaarestik" 3)

Tunnetest

Kolleegi teismelised pojad arendasid söögilauas vestlust.
Esimene tuli välja avaldusega: "Tundeid ei saa ikka usaldada." Teine kiitis takka: "Jah, tuleb tunne, et tahaks vetsu, aga kohale jõudes on see juba üle läinud!"

Kontorisse

Kui tahta oma kontorit sisustada Elioni e-poes pakutavate kaupadega, on vaja hoolikalt järele mõelda, kas ollakse valmis vastama järgmistele deklaratsioonidele:

* Räägi värviliselt, ütle kes helistab!
* jaluta ja räägi kahe toruga!
* Mõtle juba täna tulevikule.
* Ole maitsekas ja nõudlik! (Toode on ka väga praktiline ja "tark".)
* Kõik suuremaks, valjemaks ja lihtsamini kasutatavamaks!
* Naudi vabadust ja helide puhast kõla.
* Elu on väljakutse. Haara kinni võimalusest liikuda!
* Elu viimase piiri peal!
* Muuda oma elu arusaadavaks.

Küsimatagi määrib teile tooteid pähe
Tark ja kaunis sekretär, hind 890 kr.

Plaanid hommikul:
1) viia Feliciakene naabrivalvet äratavate väljutushäälte tõttu remonti
2) ja pinnida panka, kas nad teavad mu pangakaardi pin-koodi.

Punkti 1 õnnestus lisada mõlkis esitiib. Oleks pidanud esiklaasile kinnitatud tahavaatepeeglisse vaatama, enne kui tagurdad - sellise morda peale tarduvad kõik lähiliiklejad. Aga miks see peegel siis ei peegeldand õigel ajal! Mis teeme sellise kuritahtliku peegliga? Kõrvalistuja uksest juhikohale vingerdades löön ta lihtsalt ja labaselt peaga maha. Aitäh, et autoparandajate leiva ja leivakõrvase eest hoolitsesid!

Pangakaardi pin-kood on uskumatult lihtne neljakohaline nummer. Minu kaardi puhul piisab selle sisestamiseks klahvistiku ühest reast. Kaks korda sain poes valesti proovida ja kolm korda automaadis, mis teeb kokku 5 valekombinatsiooni.

Ülesanne matemaatikutele: Mitu neljakohalist kombinatsiooni saab kolmest numbrist, kui on teada, milliseid numbreid on koodis topelt (lisaks paiknevad korduvad numbrid kõrvuti)?

Eedeni individuaalboksis tehti mulle selgeks, et seda õiget kombinatsiooni teame ainult mina ja vanajumal. Aardejaht jätkus, kuni issand ilmutas mulle räbaldunud kaardi peidukoha.

Päeva hitid on siiski 'eelrahuldatud taotlus' ja 'laenatud imetaja'.

Tõeliselt nukker uudis enne sõbrapäeva

«Me nimetasime selle hüljatud täheks, kuna ta on nii jõuliselt oma kodust välja visatud,» rääkis Harvard-Smithsoniani astrofüüsikakeskuse astronoom Warren Brown.

MIS OLEKS JUHTUNUD, KUI SA EI OLEKS TEDA PÄÄSTNUD?
"Jah! Päike oleks ju täpselt samamoodi tõusnud, eks?"
EI.
"No kuule! Seda ma nüüd küll ei usu. See on astronoomiline fakt."
PÄIKE EI OLEKS TÕUSNUD.
Susan pöördus tema poole. "Tõesti? Palun ütle, mis siis oleks juhtunud?"
MAAILMA OLEKS VALGUSTANUD AINULT HÕÕGUVAST GAASIST KERA.
Natuke aega sammusid nad vaikides.
"Aa," tegi Susan vaikselt. "Sõnadega keerutamine. Mina arvasin, et sa oled otsekohesem."
KUI MA ÜLDSE MIDAGI OLEN, SIIS OTSEKOHENE. SÕNADEGA KEERUTAMINE ON INIMESTE ALA.
"Hea küll," ohkas Susan. "Ma saan ju aru, ega ma rumal pole. Sa tahad öelda, et inimestel on vaja... väljamõeldisi, et elu talutav oleks."
KAS TÕESTI? JUSTKUI MINGI ROOSA TABLETT? EI. INIMESTEL ON VAJA VÄLJAMÕELDISI SELLEKS, ET NAD OLEKSID INIMESED. ET NAD OLEKSID JUST SEAL, KUS LANGENUD INGEL JA TÕUSNUD AHV KOKKU SAAVAD.
"Siis on ikka vaja kõiki neid Hambahaldjaid? Orikavanasid? Väikesi..."
JAH. HARJUTAMISEKS. KÕIGEPEALT TULEB ÕPPIDA USKUMA VÄIKESI VALESID.
"Et me hiljem suuri usuksime?"
JAH. ET TE USUKSITE ÕIGLUSSE. HALASTUSSE. KOHUSTUSTESSE. SELLISTESSE ASJADESSE.
"Need on ju hoopis midagi muud!"
ARVAD NII? SIIS VÕTA UNIVERSUM, JAHVATA SEE KÕIGE PEENEMAKS PULBRIKS, LASE LÄBI KÕIGE PEENEMA SÕELA JA N Ä I T A MULLE KASVÕI ÜHTAINUST ÕIGLUSE AATOMIT, ÜHTAINUST HALASTUSEMOLEKULI. JA IKKAGI... Surm tõstis käe. JA IKKAGI KÄITUTE TE NII, NAGU OLEKS MAAILMAS OLEMAS MINGI IDEAALNE KORD, NAGU OLEKS UNIVERSUMIS MINGI... MINGI Õ I G S U S, MILLE JÄRGI MAAILMA HINNATA.
"Jah, aga inimesed p e a v a d sellesse uskuma, muidu poleks ju mingit m õ t e t..."
TÄPSELT SEDA MA ÖELDA TAHTSINGI.

(Terry Pratchett "Orikavana")

Mina polegi naine vä?

Mul on küll tunne, et ma oleks pidanud neljanädalasele reisile kaasa võtma vähemalt 42 pesukomplekti ja need kõik esteks üksteise otsa selga ajama. Tahaks ju ikka KÕIGEKS valmis olla, ka The Suni avaldusteks naiste (ja ka meeste) reisikohvri sisu osas.

Delfi pealkirjatsurad

on endiselt ületamatud!

"Parts kutsus Iraagi sõdurid naistega külla" - arvatavasti polnud Iraagi sõjamehed käinud ammu külas, kus leidub naisi? Ja mis siis Partsil sinna asja oli?
"Eestlase hing jäi Soome maanteekraavi" ...ja päälkirjanikul süda saapasäärde.
"Parts hakkab rahvale vastu" - mina mõtlesin esiti, et nüüd läheb küll rusikatega andmiseks! Partsil hing üle maksa, sest Iraagi sõduritel oli naistega külas rohkem lööki ja rahvas ei taht vildakat meest naistesse lasta.
"Hullumaja asemele tulevad elamud" - mõni elamu on ise paras hullumaja, mis vahet seal siis on?
"Liviko tahab soomlasi joota" - kas need päälistajad on kuulnud midagi teema-reema vahekorrast ehk sellest, et kuigi suht vaba sõnajärjega, pannakse eesti keeles uus või rõhuline info lõppu?
"Kinnisvarahaidele pannakse päitsed pähe" - Mai Gaad! Võib-olla õnnestub sedasi vanad kalad riigivankri ette rakendada?
"Päevalehed roobitsesid raha kokku" ...ja minul õnnestub ainult süsi roobitseda. Luuser järelikult.
"Kilk rajab pealinna suurima lõbukoha" - tundub, nagu oleks mul juba praegu kerge kilk peas. Lõbus igatahes!
"Naised teevad 80% kõigist ostuotsustest" - aga kes ülejäänud 20% otsuseid (nende eest) teevad?
"Nelja-aastane käis autoga sõitmas" - kah mul uudis! Vat kui ise juhtinud oleks... (tegelikult juhtiski, nagu nupust selgub).

Täieline Kreisiraadio

Raimu Hanson Tartu Postimehest teatab:

Kuulasin just eelmisel õhtul Bernsteini enda dirigeeritud versiooni, kus peaosades laulsid ilusa ja võimsa häälega... «Laulsid mingid pensionärid, ma mäletan küll – Carreras ja Kiri Te Kanawa,» ei jää maestro vastust võlgu.

Lõpetuseks kinnitab ta lavastaja väidet selle kohta, et West Side Story on muusika poolest keeruline ja rikkalik. «Juba avamängus on kasutusel peaaegu kõik heliredeli noodid,» nendib Leinatamm.

Astroloogiline abimees

Rahustav ja turvaline on teada, mis laias ilmas sünnib või sündind on.
Näiteks Hiinas peetakse täna Köögijumala Pidu (Kitchen God Celebration).
Aaa! Kauge ameerikamaa kaudu saan ka mina teada, miks täna siin Soomes liputatakse: Runebergi päev! Tuleb Jouko-Hanna juurde minnes midagi kirjanduslikumat külakostiks võtta.

1631 - The founder of Rhode Island, Roger Williams, and his wife arrived in Boston from England. Williams edited the first dictionary of Native American languages.
/lõpuks ometi keegi tegi selle ära! mudu oleks vaesed indiaanid veel mõned head sajandid ilma sõnaraamatuta olnud. kus selle häda ja õnnetuse ots, kui tsivilisatsioonist puutumata jääd. aga nüüd, näed, saad märsist sõnastiku võtta ja kõik on kohe selge, kui teine indiaan vastu tuleb/

1916 - Enrico Caruso recorded "O Solo Mio" for the Victor Talking Machine Company.

1922 - Reader's Digest begins publication in New York.
/vaja meeles pidada - äkki on miljoniküsimuse vastus?/

1952 - New York adopts three-colored traffic lights.
/puudu on pilt valgusfoorist, milles põlevad korraga KÕIK tuled/

Artemon, palun mängige mulle midagi,

...mille järgi ma saaksin unistada!
Tore-tore, kas meil on siin mingi soovisaade või, lubage küsida?

YLE 1 raadiokavast 4. veebruaril 2005:

19.03-20.00 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti.
Ega ma ise, ullike, suure Hesa peal sellist kontserti poleks otsima hakanud. Õnneks on olemas St. Andreas ja tema baroki suhtes tundlikud kõrvad-silmad, mis Sibeliuse akadeemia huhut kinni püüavad. Ja mina omakorda StA ainuke ohver, keda kaasa meelitada õnnestus. Siiski, Henry on selline mees, kelle nimega võiks mõni sümfooniline kommionu mind ära meelitada küll.
Joht. ja barokkiharppu Andrew Lawrence-King sekä Battalia-yhtye.
Andrew oli tumedale särgile ja mustadele pükstele targasti lisanud kontrastselt kuldse vesti.
Kuidas küll mängitakse kahe kaelaga teorbit - vat see on alles küsimus!
Omaette vaatamisväärsus oli bassogamba võluri kehakeel. Näos peegeldunud pingutuse, rahulolematuse ja piina ning käsaväänamise liigutuste põhjal otsustades oleks pillist pidanud kõlama vähemalt kassikontsert, aga kaugel sellest - ausaltöeldes sulandus instrument nii hästi ansamblisse, et seda oli võimatu muust helide pillerkaarist eristada.
''The Voice of the Turtle'' - kuninkaallisia anthemeja, näyttämöllisiä aarioita ja tanssimusiikkia.
O sing unto the Lord anthem solisteille, kuorolle, jousille ja continuolle
Hakkas kohe peale kõik, mis Purcellile omane - piiiiikad sekventsid üles ja alla; fraasid, mille jooksul jõuad kaks korda ära surra ja maha maetud saada, et siis puhta ja ülla ja kirgastununa finišeeruda koos teiste häältega polüfooniast akordi; selged staccatod, isegi pizzicatod ja energiast pungis poco a poco crescendo, mis kestab ühe noodi peal ja minimaalselt 8 takti.
Hear my prayer, O God.
A New-Ground (Musick's Hand-Maid). Round-O (Abdelezar).
Lihtsalt keelpillid. Ja nii kadestamisväärselt palju ütelda!
Remember not, Lord, our offences.
Ma hakkan alati nutma. Kasvõi seestpoolt. Isegi lauldes. Kuulamisest rääkimata. Isegi kuulates seda CU salvestatud käkki (aga siis juba koleduse pärast vist).
Jehova quam multi sunt hostes mei.
My Beloved spake.
Kontserdi nimilugu. Väljend 'the voice of the turtle' sellest laulust kõlab soome keeles hulga onomatopoeetilis-deskriptiivsemalt: turturikyyhkyn kujerrus. Ega 'turteltuvi kudrutusel' ka viga ole!
Neli triksis-traksis meeslauljat aga lükkasid ümber mu hüpoteesi, et mida madalam hääl, seda pikem inimene. Nende pikkused ei vastanud vähimalgi määral normaaljaotusele (äkki siis binoomjaotusele, kui neid neli oli?) ja ansambli profiil meenutas kaksküürkaamelit, lõppedes kõige lühemaga - bassilauljaga.

20.00-20.15 Barokkitaituri ja harpputaikuri. Andrew Lawrence-Kingin tapasi Katri Henriksson.
Meie pidasime sellal vaheaega. Tallinna publiku eest ei julge kosta, aga Tartus küll sellist hulka peente kübaratega daame kirikusse ei kogune. Vat mis tähendavad pikaajalised vabade talupoegade ühiskonna traditsioonid!

20.15-21.10 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti jatkuu.
Music for a while.
Kontratenor Teppo Lampela oli ilmselt StA motiiv rohkem kui minu oma. Hajameelselt kõrvust olin muusikalitras lasknud teadmise, et minu motiiv Purcell oli ise samuti olnud kontratenor. Ja kirjutanud partii, milles ca seitse korda järjest (vähemalt neljandikpausidega?) tuleb laulda sulghäälikuga lõppevat sõna 'drop'.
Bourée.
An Evening Hymn.
Teada puha. Mina ei saa elu lõpuni lahti sellest tõlgendusest, mida Heino Kaljuste juurutas. Et see on renessansspolüfoonia. Selged, atakita, aktiivsed (tütarlapse)hääled kannavad seda ega vaju kuskile baroksesse tremolosse. Pikad sekventsid ei hahahahahahita. "But where shall my soul repose?" on süütu, naiivne, uudishimulik uurimine, mitte traagilise kangelanna elu ja surma küsimus. "Dear God, even in thy arms, and can there be any so sweet security!" - sellega võiks isegi podernsel tänapäeval, isegi täiesti paganlikus perekonnas lapsi uinutada. Sest uni on ju magus...
Kokkuvõttes: ei ole suurestpeast kuulates enam sellest laulust niisugust kaifi saanud, nagu Kaljuste käe all lauldes - mis oli transtsendentaalne meditatsioon moodsa sõnaga väljendudes.
Beati omnes qui timent Dominum.
Igati moodne helikeel! Sellest rippus ka käsitlus, mis ei olnud üldse paha. ("Ei saa paha ütelda," olla eestlase suurim kiitus Veljo Tormise arvates.)
The Soldiers' Song (The Knight of Malta).
"Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks!" Just sellise reipa olekuga marssis ette trio ja esitas "Sepapoiste" militaarse variandi aastast 1690 millegagi. Rahval oli lusti küllaga, kuigi muidu tundus publiku maitse selline elitaarne olevat.
God is gone up.
Uuhhh, see oli kole! Purcelli-poiss kirjutanud 7 naisele meisterliku kaanoni, et iga primadonna saaks oma sissetulekuks kogu kuulajaskonna tähelepanu. Ja mida nemad tegivad!? Iga lauljanna kasutas võimalust ja tuli sisse isemoodi õudse häälitsusega.
Blow up the trumpet.
My heart is inditing of a good matter.
Ja nii lihtne ongi teha muusikat 'voice of the nature'! Dirigent ei lahku lavalt higipisaraid pritsides ega lauljad paigastnikastet selga sirutades või pillimehed krambistunud sõrmi mudides. Purcelli muusikas läbielatud rõõmud ja mured on tegelikult lihtsad ja arusaadavad. Pole vaja ka esitamisel silm punnis peas pingutada ega viimse piirini draamat ja interpretatsioonisügavust taga ajada.

(Kallion kirkko)

Mullegi kuluks ära ravikuur!

Imemõnus on kogeda talve!

Kuulge, ma mõtlesin vahepeal juba, et ma ei taha sinna minna... talvepäevadele. Et tibid pisletavad ja leiavad sada põhjust teha omi asju eriti siis, kui jääpurjetamine ära jääb. Aga et sai nagu lubatud ja rahagi makstud - järelikult tuleb minna. Feliciakene, nagu ikka - seest kordi suurem kui väljast, suuski ja magamiskotte ja uiske ja kelke ja lauamänge aknaraami servani täis, lisaks kaks (eel?)puberteetikut ja kolli-tüüpi lita. No juhile jäeti ka üks plats. Aga lumi juba teeservades ning autoakendel sädeles ja härmas!
Paiga peal oli esimene atraktsioon kelgumägi. Ma mäletasin nagu lapsepõlvest, et salvokad on suuremad, aga nüüd, jumal paraku, mahtus sellele ainult mu piiisike pepu. Käed-jalad jms pikem staff rippus kuidagi üle serva. Nendega jälle hea pidurit panna. Mäekülg oli täiesti süütukene, meie vaprate lohisevad kelgujäljed ja noored bobirajad keerutasid üles hulga tolmu, eeee... lund? Suud-silmad said täis! Nagunii pöördesse sattunud karvaloom-koerad päästeti paela otsast valla, mispeale arvasid nad heaks bernhardiinide ameti üle võtta ja inimesi lumest vabastama hakata. Sageli päädisid nende üritused silmale jagamatu lumepöörisega. Vaid artikuleeritud ja artikuleerimata helide vaheldumise põhjal võis oletada, et tegu on inimene-koer kooslusega.
Järgmisena oli valida suusaraja ja liuvälja vahel. Valik sõltus jalanumbrist. Tuhkatriinu-voor pani paika tõsiasja, et minul tuleb suusatama minna, aga tibid võivad endale saadaolevate uiskude seast parajad jalga passida ning jääle koperdada. Ega ma ei kurda. Sest liuvälja oli kastetud põhimõttel 'aeg parandab kõik haavad' ehk 'vesi sulatab kõik konarused' ja jäetud arvestamata labane füüsika ehk ägedate külmakraadide ja vee vooluhulga vahekord.
Suundusin mina suusarajale. Lilled õitsesivad ja kui nemad mitte õitsenud poleks, oleks see kaunis vagane lugu olnud. Nüid aga kriuksusivad nemad kenasti suuskade all ja panivad nemad libisema, nõnda et tuul kõrvus tuhises ja koerte haugatused mind enam kinni ei püüdnuvad. Ah, mul laulust rõõmus meel, oh, me eksime vist teelt!
Et karvaloom ilmutas juba täielikku kodaniku(le)allumatust, tuli tal pildilt kaduda. Tagasi liuväljale ja posti külge kinni! Järgmisel hommikul proovisin uuesti koera suusatama (loe: suusarajal käituma) õpetada, kuid tagatipuks laskus ta rajameistriga sõnelusse ja diskvalifitseeriti täielikult. Tema tütar ei olnud parema ülalpidamisega, küll aga rohkem jooksnud ja seega vähem võhmal oma arvamust avaldama.
Minule aga jäivad kodumaa metsade ja põlluveerte suusarajad - pikkusega 1, 2, 3 ja 5 kilomeetrit - kauaks ajaks silme ette terendama, ikka "Tere tulemast!" ja "Welcome!" ja "Willkommen!" ja "Tervetuloa!"
Pühabahommik algas tatrapudruga - ei mingeid pannkooke! Ma tean, kuidas võib tatrapudru söödamatuks teha, selleks on miljoneid erinevaid mooduseid. Aga kuidas teha tatraputru imeheaks ja lõhnavaks ja suussulavaks ja võrratuks, selle jälile ma ikkagi ei saanud. Seda kübaratrikki peetakse ilmselt perekonnasaladuseks.
Elistvere loomapargis mina ei olnud käinud. Eelvaatlused Loodusemehe pildipangas lubasid, et saan ükskord ometi näha ilvest looduses! Nägingi. Selline punt hallikastäpilisi karusnahku oli puuoksale visatud ka reaalis. Kolm eristatavat saba ja lugematu arv pehmeid-karvaseid käppi. Karu Karoliina oli enesele küll stereotüüpse koopa kaevanud, aga isegi karudele ei piisa ainult stereotüüpidest (või arhetüüpidest) - kui magada ikka ei lasta, tuleb tusase ja uimase näoga ringi loivata. Pole karul elu parem kui inimesel! Rebased seevastu olid kõik ühe kõverusega löödud - nagu suveks rullikeeratud ja naftaliinitatud mantlikraed lebasid igaüks omas tüveõõnes. Kabehirved olid samuti täitsa kabedad! Metssiga ka igapäev paitada ei julge, aga kui ta parasjagu miskit jahurokka matsutab ja rahustav poolpalkidest tara jätab jõu ja massi vahekorra sinu kontrollida, siis... tuleb kõne alla küll.

Uus trendikas disain saabastele

Kevad-sügishooajal 2005 hakkab valitsema uus trend saapamoes - pikendatud kannaosaga saapad. Hoidumaks lääne disainerite kukrute täitmisest (pange tähele, nad märkavad seda uut moodsat suundumust hiljem kui teie!), pakun välja lihtsa koduse viisi moega kaasas käia:
1) Võtke oma poorsest materjalist valatud täistallaga saapad.
2) Asetage need kuuma ahjukappi nii, et palava ahjupinnaga oleks kontaktis võimalikult väike osa saapa tallast, soovitavalt veidi-veidi ninaosa ja üsna minimaalselt kannaosa.
3) Tutvuge trendiga paari-kolme tunni pärast. Looduse (kuumuse) imetegudele võite ka kääride, noa või peitliga omapoolse viimistluse lisada.
4) Käige ja ärge nutke! Teised lihtsalt ei tea veel, mis hea on!

Tartlastele

...on raekoja platsile limpsimiseks üles pandud kukekomm. Ettevaatust, vaseallergikud! Komm sisaldab hulgaliselt vaske EV müntide kujul.

Tänase päeva puhul

...pakun teile väikese retsepti:
"paki sisu peale valada keeva vett (0.15 l), hoolikalt segada, panna kaan peal ja lasta seista 5 min."
Koostises on muu hea-parema hulgas modifitseeritud tarklis, aroomained, kuuslauk ja TAIMEKOOR (ingl.k. vegetative cream, vn.k. slivki rastitel'nõje), aga kaan tuleb vist apteegist juurde osta.

Ausõna, saepuru tuiskas suunurkadest, kui seda taimekoort sõin!

pärlid meie, sigade, ette juuratudengi sulest

"Keel, kui inimsuhtlemis vahend kasutab oma väljendusvormidena kõneldud või harjutatud sõnu, termineid ja lauseid."

Mul ei ole rohkem harjutatud sõnu ega lauseid sellise avalduse peale...

Kaisale meeldis rohkem paradoks "Milleks ise kaalu jälgida, kui on olemas naabrivalve?" Mulle ka.
Uuemad on aga avastused tasakaalust. Kui käevangus mööda poolpimedat lörtsi rektori vastuvõtult kodu poole libiseda, kas siis on parem tasakaalu leida või kaotada? Isiklikult kaldun arvama, et vangus on seda parem kaotada, sest siis tead pärast, kust kadunud tasakaalu otsida. Teisel uusaastapühal (või kuidas 2. jaanuari nimetada?) sai saunakõrvasena mitte enam söögile, vaid ainult joogile rõhku pandud, aga korrektuurid kehalises ülesehituses on ikka veel enda teha. Ei aita siin kaal kui perenaise elektriline koduabiline parimagi jõudluse juures!

Unes olen mitut puhku näinud, et minu truu auto on kergesti teisaldatav isegi napi treenitusega naisterahva jõul. Nähtutest parimaks tehniliseks lahenduseks pean siiani täispuhutavust-kokkupandavust. Õhtuste pealepiduste kulgemiste logistika üle mõtiskledes läks sellise lahenduse utoopilisus meelest ja tekkis kujutluspilt, et kui väike veinisõber peab jala koju kõmpima, siis oma autokese võib ta nööri otsas järele vedada. Oilii-oilaa, kuid ta on armas minule! Karmis tegelikkuses jäi ta minust Toome veerele kõigi loodusjõudude meelevalda, nüüh ja niu-niu-niu...

Eestlasi nööritakse!!!

Ravensburger saanud hakkama toreda taktikalise peremänguga 2-5 mängijale. Nimi on "Marco Polo". Karbis leidub klantsiv A4 formaadis vihk mängujuhistega saksa, prantsuse, itaalia, inglise ja hollandi keeles. Vastavuses Eesti Vabariigi keeleseaduse paragrahviga 16 ja tarbijakaitseseaduse paragrahvidega 4, 5 ja 6 on mängule lisatud ka eestikeelne juhend. Kui paberit uskuda, on nimetet tõlke tellinud AS Rekato, aga kes sellega ümberpanemisega hakkama sai, jääbki teadmata. Tõlkija on kas sabotöör või täieline võhik, sest maakeelse juhendi järgi mängides saavad kõik alatult pügada. Tsiteerin: "Iga mängija, kelle mängunupp asub numbritega märgitud teekonnapunktidel (1-6), peab l o o b u m a (minu sõrendus) nii mitmest kullakirstust, millist numbrit näitab vastav teekonnapunkt kus ta asub." Aga milleks siis mängukomplektis selline kullakirstude varu, kui võitja lõpetab heal juhul balansivõimelisena, kaotajate miinusfinantsidest rääkimata? Haarasime igaüks sobivas võõrkeeles juhendi järele ja tegime veidi paralleelkorpust. Palun, siin on vasted eestikeelse tõlke verbile loobuma: erhält, gagne, guadagna, receives, krijgt. Muud euromängijad igatahes saavad või omandavad kulda samas olukorras. Võtsime ka eurosuuna omaks ja tulemus: võitja lõpetas 16 kullakirstuga!
Tahaks kaevata tarbijakaitseametile ja Euroopa Kohtusse ning kõik saamatajäänud kullakirstud sisse nõuda!!