Võtke või jätke, mina pean soomlastest lugu! Savolastest ammugi. Pole midagi paha ütelda sellise elukorralduse kohta nagu nemad on suutnud siin endale sebida. Kui Tallinna linnaviletsuses peakski hautama plaani Talsingi moodustamiseks, siis lasku aga käia! Esimese asjana võiks Helsingist šnitti võtta mõtteviisis, et inimesele tuleb anda VÕIMALUS ka linnas elutervelt hakkama saada nii jalakäija kui jalgratturina. Kindlasti pole odav lõbu ehitada laiu kõnni- ja pargiteid, peale- ja mahasõite, maalida maha kilomeetrite viisi jalgrattateid ja ajada püsti tuhandeid märke, aga kuskilt on soomlased selle raha leidnud. Kõik algab ikka mõtteviisist. Helsingis üksi on 1000 km jalgrattateid, lisaks Espoos-Kauniaises ja Vantaas. Jalgrattateed läbivad rohelisi vööndeid ja kulgevad teispool riigimaanteede müratõkkeid. Tartuski põrutan ma enda ja ratta liigendeid loksuma kordi rohkem kui siin.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Temppeliaukio kirik hakkab oma tuttavuses tasapisi tüütama (peale uudsuse võlu pole selles muid väärtusi veel avastanud). Paraku ei osanud leida lauantaillaksi ühtegi muud alternatiivi suviselt levinud lauantaitanssitele, kui Washingtoni Ülikooli kammerkoori kontserdi "Forgotten Peoples - Enduring Stories". Kas tõesti Tormis jänkide kätte jäänud? Eks meeriklased ole asjast omamoodi aru saanud nagu ikka, aga tükka Tormisest siiski leidus. Suurest kitsidusest ei olnud ma kava ostnud (sisäänpääsy vapaa) ja nüüd korraldati mulle muusikaliteratuuri test. Päris kindlasti tuli tuttav ette "Sügismaastike" lugu "Tuul koolnukollase kõnnumaa kohal". Ega kui lauljad sõnadest aru ei saa, pole asjal ikke minekut. No ei ole vihisevat tuult ja koolnukollast kõnnumaad selles esituses! Sibeliuse "Finlandia" oli peale Tormist... ütleme, lihtsalt teine stiil. Hääled polnud sellel kooril pahad, aga mul hakkab tekkima kuri kahtlus, et ämerican ingliši hääldusalusega ei saagi kargest kargemaid põhjamaa hääli kuuldavale tuua. Siis võeti ette vanad itaallased, eelistatult Monteverdi. Oli kuidagi piinlik, ebaselge ja väheütlev. Järgnes lugu sellest kuidas norralased armastavad hobuseid. Kõige viimane ja kõige parem oli lugu sellest, mida mõtlevad aborigeenid, kui nad diggeridood mängivad. Sõnadeta laul oli etnomüstilise kompositsiooniga ja mingi hookuspookusega pandi kõlama ka ülemhelid!!
Tormisest sain internetis tuhnides teada seda, mida ammu olin kahtlustanud - väikse Veljo ema oli alt. Sealt see suure Veljo ind ja rõõm aldile kõige ilusamaid ja paremaid partiisid kirjutada!