Artemon, palun mängige mulle midagi,

...mille järgi ma saaksin unistada!
Tore-tore, kas meil on siin mingi soovisaade või, lubage küsida?

YLE 1 raadiokavast 4. veebruaril 2005:

19.03-20.00 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti.
Ega ma ise, ullike, suure Hesa peal sellist kontserti poleks otsima hakanud. Õnneks on olemas St. Andreas ja tema baroki suhtes tundlikud kõrvad-silmad, mis Sibeliuse akadeemia huhut kinni püüavad. Ja mina omakorda StA ainuke ohver, keda kaasa meelitada õnnestus. Siiski, Henry on selline mees, kelle nimega võiks mõni sümfooniline kommionu mind ära meelitada küll.
Joht. ja barokkiharppu Andrew Lawrence-King sekä Battalia-yhtye.
Andrew oli tumedale särgile ja mustadele pükstele targasti lisanud kontrastselt kuldse vesti.
Kuidas küll mängitakse kahe kaelaga teorbit - vat see on alles küsimus!
Omaette vaatamisväärsus oli bassogamba võluri kehakeel. Näos peegeldunud pingutuse, rahulolematuse ja piina ning käsaväänamise liigutuste põhjal otsustades oleks pillist pidanud kõlama vähemalt kassikontsert, aga kaugel sellest - ausaltöeldes sulandus instrument nii hästi ansamblisse, et seda oli võimatu muust helide pillerkaarist eristada.
''The Voice of the Turtle'' - kuninkaallisia anthemeja, näyttämöllisiä aarioita ja tanssimusiikkia.
O sing unto the Lord anthem solisteille, kuorolle, jousille ja continuolle
Hakkas kohe peale kõik, mis Purcellile omane - piiiiikad sekventsid üles ja alla; fraasid, mille jooksul jõuad kaks korda ära surra ja maha maetud saada, et siis puhta ja ülla ja kirgastununa finišeeruda koos teiste häältega polüfooniast akordi; selged staccatod, isegi pizzicatod ja energiast pungis poco a poco crescendo, mis kestab ühe noodi peal ja minimaalselt 8 takti.
Hear my prayer, O God.
A New-Ground (Musick's Hand-Maid). Round-O (Abdelezar).
Lihtsalt keelpillid. Ja nii kadestamisväärselt palju ütelda!
Remember not, Lord, our offences.
Ma hakkan alati nutma. Kasvõi seestpoolt. Isegi lauldes. Kuulamisest rääkimata. Isegi kuulates seda CU salvestatud käkki (aga siis juba koleduse pärast vist).
Jehova quam multi sunt hostes mei.
My Beloved spake.
Kontserdi nimilugu. Väljend 'the voice of the turtle' sellest laulust kõlab soome keeles hulga onomatopoeetilis-deskriptiivsemalt: turturikyyhkyn kujerrus. Ega 'turteltuvi kudrutusel' ka viga ole!
Neli triksis-traksis meeslauljat aga lükkasid ümber mu hüpoteesi, et mida madalam hääl, seda pikem inimene. Nende pikkused ei vastanud vähimalgi määral normaaljaotusele (äkki siis binoomjaotusele, kui neid neli oli?) ja ansambli profiil meenutas kaksküürkaamelit, lõppedes kõige lühemaga - bassilauljaga.

20.00-20.15 Barokkitaituri ja harpputaikuri. Andrew Lawrence-Kingin tapasi Katri Henriksson.
Meie pidasime sellal vaheaega. Tallinna publiku eest ei julge kosta, aga Tartus küll sellist hulka peente kübaratega daame kirikusse ei kogune. Vat mis tähendavad pikaajalised vabade talupoegade ühiskonna traditsioonid!

20.15-21.10 Radion kamarikuoron Purcell-konsertti jatkuu.
Music for a while.
Kontratenor Teppo Lampela oli ilmselt StA motiiv rohkem kui minu oma. Hajameelselt kõrvust olin muusikalitras lasknud teadmise, et minu motiiv Purcell oli ise samuti olnud kontratenor. Ja kirjutanud partii, milles ca seitse korda järjest (vähemalt neljandikpausidega?) tuleb laulda sulghäälikuga lõppevat sõna 'drop'.
Bourée.
An Evening Hymn.
Teada puha. Mina ei saa elu lõpuni lahti sellest tõlgendusest, mida Heino Kaljuste juurutas. Et see on renessansspolüfoonia. Selged, atakita, aktiivsed (tütarlapse)hääled kannavad seda ega vaju kuskile baroksesse tremolosse. Pikad sekventsid ei hahahahahahita. "But where shall my soul repose?" on süütu, naiivne, uudishimulik uurimine, mitte traagilise kangelanna elu ja surma küsimus. "Dear God, even in thy arms, and can there be any so sweet security!" - sellega võiks isegi podernsel tänapäeval, isegi täiesti paganlikus perekonnas lapsi uinutada. Sest uni on ju magus...
Kokkuvõttes: ei ole suurestpeast kuulates enam sellest laulust niisugust kaifi saanud, nagu Kaljuste käe all lauldes - mis oli transtsendentaalne meditatsioon moodsa sõnaga väljendudes.
Beati omnes qui timent Dominum.
Igati moodne helikeel! Sellest rippus ka käsitlus, mis ei olnud üldse paha. ("Ei saa paha ütelda," olla eestlase suurim kiitus Veljo Tormise arvates.)
The Soldiers' Song (The Knight of Malta).
"Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks!" Just sellise reipa olekuga marssis ette trio ja esitas "Sepapoiste" militaarse variandi aastast 1690 millegagi. Rahval oli lusti küllaga, kuigi muidu tundus publiku maitse selline elitaarne olevat.
God is gone up.
Uuhhh, see oli kole! Purcelli-poiss kirjutanud 7 naisele meisterliku kaanoni, et iga primadonna saaks oma sissetulekuks kogu kuulajaskonna tähelepanu. Ja mida nemad tegivad!? Iga lauljanna kasutas võimalust ja tuli sisse isemoodi õudse häälitsusega.
Blow up the trumpet.
My heart is inditing of a good matter.
Ja nii lihtne ongi teha muusikat 'voice of the nature'! Dirigent ei lahku lavalt higipisaraid pritsides ega lauljad paigastnikastet selga sirutades või pillimehed krambistunud sõrmi mudides. Purcelli muusikas läbielatud rõõmud ja mured on tegelikult lihtsad ja arusaadavad. Pole vaja ka esitamisel silm punnis peas pingutada ega viimse piirini draamat ja interpretatsioonisügavust taga ajada.

(Kallion kirkko)