Haapsaluga seoses aktiveerub kohe veel üks mälujälg. Kahetuhande-mingi-aasta augustis käisime seal Neeme, Maali ja Trintsuga vaatamas klišeemaigulise pealkirjaga etendust "Legend valgest daamist" ja ka nimetet daami ennast. Et mul on ikka olnud kehvasti nii kujutlusvõime kui silmanägemisega, jäid elamused lahjaks ja tegelikkus ei vastanud vähimalgi määral ootustele. Sürpriis tuli hoopis ootamatult emakese looduse varasalvedest. Kas mingite klimaatiliste tujude või inimtegevuse kaudsel mõjul olid kõik vähegi kudumisvõimelised ämblikud eriti lihavaid, lopsakaid ja laialdasi võrke kudunud mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse vanalinnas. Sooja suveöö kollases laternavalguses näisid majaseintele, puude-põõsaste okstesse, malmist nikerdistesse takerdunud või ööselgi tegutsevate kohvikute korv- ehk viini toolide leenidele lausa väljakutsuvalt riputatud "pruudiloorid" piisavalt õõvastavad ja gootilikult imposantsed, et pakkuda võimalust lavastada haleda valgedaami-loo asemel vähemalt Edgar Allan Poe'd.
Ollivuudis eksole kujundajad-butafoorid näevad roppu vaeva, et asi sutikegi vettinud ja seisnud ja igivana ja ohtlik välja näeks ja punuvad seks tarbeks kasvõi ise (ämbliku)võrke. "Vanad ja kobedad" said ka jalad alla väga kunstipäraselt säetud ämblikuvõrkude najal, ehk olid Haapsalu piiramatud varud käiku lastud? Ilmar Raag võib-olla ei teagi, et tol kaduvikku jäänud mädakuul oleks ämblikuvõrkude ekspordiga hea summa võinud teenida, äkki jalagi Industrial Light & Magic ukse vahele saanud?
Tollest ebamaisest ööst on eriti selgelt meeles üks rahaautomaadile viitav hansalaevukesega plafoon. Oleks ma sellest saanud pilti teha, julgeks hansapankurid praegu ühispange vastu välja astuda vähemalt sajandi võrra vanemate argumentidega!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar