strateegiat saab armastuses kasutada ainult juhul, kui armunud ei olda (Cesare Pavese)

On üks vana lugu. Elanud kord poiss ja tüdruk. Tüdruk olnud selline kärsitu unistaja ja igatsenud kogu aeg kuhugi edasi, eemale, rohkem ja paremini. Poiss olnud selline mõtlikum, rahulikum ja tegusam. Aga nad olid sellegipoolest üpris lahutamatud kaaslased. Kord soojal valgel suveööl nagu Koskelas praegu loopinud nad mere kaldal lutsu. Tüdruk õhkas: „Küll tahaks isegi niimoodi veepinnal hüpelda!“ ja ennäe, juba ta liugleski ja joonistas varbaga veepinnale lõbusaid nägusid! Poiss jäi kaldale kohmitsema. Aga talveks, kui jää oli mere kaanetanud, sai temagi valmis paari uiske, millega jääl piruette teha ja kaugustesse tüdrukule järele liuelda. Või tüdruk teda seni oodanud oli! Tema oli märganud kaugustes vilkuvaid tähti ja igatses juba nende juurde tantsu keerutama! Pruukis tal sellest vaid unistada, kui tähetolm ta oma pöörisesse haaras. Poiss nuputas ja rehkendas ning hakkas raketti ehitama. Et tüdrukule järele jõuda ja talle öelda: „Palun oota mind ka!“ Ta oli vist unustanud, et tüdruk on Mõte, kes pürgib aiva edasi ja jõuab hetkega unistusteni, aga ta ise on Tegu, kes püüab küll unistusi kätte saada, kuid peab selleks palju vaeva nägema…