kui naeratus, mis püüab maiseks saada... laulab teateküllkes kõrvaklappides ja õige ta on. Suure Hesa peal võib imelisi paiku leida. Vaevalt paarsada meetrit hoolimatult möödatuhisevast riigimaanteest ja uusmagalatest peitub tõeline vaikne väikelinn, lausa külake. Keset metsikupoolset parki (ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas...) vonklevad kruusatatud teed ja siis, hoplaa! mäeveerul ehtne segasumma suvila ja selle ees kaljukülg täis lopsakavõitu kiviktaimlat. Kohata sellises keskkonnas oravat on tühiasi, aga elus jänes silla peal oli mulle küll üllatuseks. Täiesti klassikalises poosis, tagajalgadel istudes ja kõrvad püsti peas.
Õigupoolest läksin ma otsima vanalinna. Gustav Vaasa (see, kes Bullerby lastele haledat seapiuksu tegi) laskis Helsingi siia tekitada ja ajas selleks lähiküladest rahva kokku. Ah et milleks talle siia linn? Vat selleks, et hansalinn Tallinnaga võistu kaubelda. Võib-olla ta sellepärast puhkeski haledasti nutma, et see plaan teps töötada ei tahtnud? Minule aga ei istu see imperaatorlik Helsingi, jutiga kasvõi kaljust läbi aetud tänavate ja kvartaalse sammastatusega. Vanalinnast polnud suurt järel, aga keskuse käsupeale kolimisega Vironiemele sai maa vabaks kodustele puust majadele ja idamaiste nimedega tänavatele nagu Siaminkatu, Syyriankatu, Damaskuskatu, Jaavantie, Sumatrantie ja Kongontie - ühtekokku Arabianranta
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar