Meel härdus hetkega

kui lugesin Polaarkaru heietusi kevadisest Haapsalust. Oijah, olid ajad ja lapsepõlve süütud, muretud mängud sessamas linnas möödunud lõikuskuul! Kuigi alati võib hullemini minna, oli meil Marjuga Paralepa rannas äraütlemata kelmikas, kuid täiesti akuraat õhtuhakk. Tänu kohalikele või ka veidi kaugematele, aga sellevõrra sõnapidajamatele kavaleridele.
Ongi õige koht ausalt ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli. Kõik juhtus siis, kui Jüri-Ruut-Kangur võttis spordihallis Orffi "Carmina Buranat" kõige kõrtsi ja tules kõrbeva kalkuniga juhatada. Selleks aeti rahvast kokku Virust ja Võrust, Taaralinnast ja Taanilinnast. Eks leidus nende seas ka ennasttäis ja uudishimulikke ullikesi nagu Alla Kirju-Tanu. Õhtu peale peaproovi oli lämbe ja sestap mitte kuidagivõrdki sume. Vett vaja, suuremal hulgal ja ruttu! Hea, kui saaks laintesse peita end! Päeval olin katsetanud ühes kohalikus rannas varvast märjaks saada, aga jalale ladestunud mudakiht veenis ainult selles, et küllap olen järjekordse ravimuda reservuaari avastanud. Et ma ei teadnud, kas võtta minujalamudale patent või kuulutada jalatäis maksuvabaks tsooniks, lahkusin tol hetkel pettununa ja kuivusest lõhenedes.
Õhtuks olin agentuurist NSR saanud teavet, et kusagil peab olema kuldse liiva, vetikakeelutsooni ja lõbustusriistadega Paralepa rand, aga see on kaaaaauuuuugeeeeel ja ükski normaalne inimene sinna jala ei lähe. Jala astumiseks tulevat lihtsalt astuma hakata ja küll siis kunagi kohale jõuab. Sellised selged orientiirid käes, hakkasimegi mina ja Marju astuma. Et vette saada.
"Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike!" Seda imet me ei lootnudki. Küll aga võibolla salamisi kusagil sügaval südames seda, et miski või keski tuleks ja vähendaks meie peataolekut ja jalavaeva. /sorry, Marju, kui ma siin meelevaldselt üldistama kipun/ Ja hopplaa, jüstkui võluväel, ilma nõela pistmata ja lampi rutjumata, peatub meie kõrval täiesti üksik ja hulkuv buss (Ikarus). Lahkelt uks lahti tehakse ja küsitakse, kuhu neiud soovivad. Meie soovime Paralepa randa. Oo kui tore, nemad justkui sinnapoole teel. Vanderfull! Eksole, ema oleks siinkohal küll sõnad peale lugenud, et niimoodi võõra jalgpallimeeskonnaga tontteabkus tundmatus kohas vette ei hüpata, aga või ma seda kunagi eriti kuulanud olen. Bussi kulgedes selgus siiski, et lahke kutsuja ei olnud a) eriti kohalike olude ja randadega kursis; b) eriti kaine; c) mänginud võitjameeskonnas; d) üldse eriti mänginud, sest tal oli käsi kipsis. Aga Paralepa METSA pidu panema olid nad kõik teel, ka need ülejäänud, kes kas pähesaamise vimmast või muidu halvast iseloomust ohtralt vägijooke tarvitasid ning üsnagi väheütlevalt end ülal pidasid. Meie lahke kutsuja oli kindel, et küllap seal metsas ka mõni rand leidub, tema olevat kuulnud ja kui ei leidu, siis pinnib ta selle kohalikelt välja. Ühel halval hetkel buss peatus, lasi kogu sõitjaskonna välja ja lahkus. Leidsime end kaaslaste meelest õiges, aga meie meelest lootusetult vales kohas olevat - mingil piduplatsil keset metsa. Meie kavaler üritas esiteks tulevat pidu haipida, kuid nähes, et ma jonnaka järjekindlusega randa nõudsin, asus sõnapidaja mehena tegutsema, unustamata seda korduvalt rõhutamast. Tõesti-tõesti, temas leidus nii sõnapidamist, sihikindlust kui ka veenmisoskust! Saanud nõusse ühe kohaliku venna, võisime kergendusohkega asuda 'umbes kilomeetrisele, kindlasti vähem kui kahekilomeetrisele' metsateele Paralepa RANNA poole. Reispassiks võeti 1 viin ja 1 limonaad, mõeldud lahjendamiseks vahekorras 1:1. Aplad mimmid nagu me olime, nõudsime limonaadi endale ja mehepoegadele jäi haljas viin. Teekond kulges siiski sõbralikus ja turvalises õhkkonnas, ulja peaga lasti kuuldavale komplimente ja muidu galantsusi. Kusjuures, teemad ei olnud ei banaalsed ega esitatud tuimalt! Saime tuttavaks elutervete ja huviliste töölisnoortega, maailmavaatelt ajakohaselt liberaalsetega.
Sa issa rist, lubatud rand oli siiski kõige oma kuldsete liivade ja lõbustusriistadega olemas! Õhtuselt inimtühi ja tüüneveeline, mustjaspüdelalt kutsuv... Vetikakeelutsoonist oli asi muidugi kaugel. Päevavalges sellisesse astumast keelaks omasilmkuningas, öösel teadagi on kõik vetikad sama mustad kui vesigi. Kallid kavalerid leidsid eneselegi ühe supluse ära kuluvat. Tähelepanu fookusesse tõusis käekips, mida tuli hoida vee mõjul pehmenemast. Ometigi on mul siiani kahtlus, et see kips käis vees ja mitte vähe, sest pritsimises oli raske Kipskäele vastast leida. Väsinud, kuid õnnelikena naasesime rannaliivale - see kõlab labaselt, kuigi on sulatõsi. Noorehärrad juhatasid meid isegi linna suunduvale promenaadile nagu patisaksad muiste. Tõestatud sai seegi, et emotsionaalsete markeritega varustatud mälujälg on püsivam - tänavugi on meeles ja jalgades tee Paralepa randa.