kuda mina ja Anu teadust teeme

Leidsime, et teaduse kirjutamine on üks keeruline ja stressav värk meie mõlema jaoks.
Psühholoogid teevad eksole täpselt kavandatud katse. Filoloogid arendavad üldiselt teoreetilist juttu - tõestamaks midagi keeleinstituudi kartoteegikastis nummer X sedelile Y kukkunud tindiläraka kohta. Või tekstikorpuses kadumaläinud jutumärkide kohta. Nii on jõle vaevaline teadust teha, et võtad aga keeleteadusele sobiva metoodilise retsepti ja kirjutad selle järgi publikatsiooni valmis.
Meil mõlemal on kodus igavene hulk retseptiraamatuid, -vihke, lehekesi. Neid on nii kohutavalt palju, et tundub lootusetu midagi sobivat neist välja valida. Sestap lähtume realistlikult kapi sisust ja läheneme kokkamisele loominguliselt. Mõnikord ei kuku küll välja päris eeldustele vastavalt, aga enamus kordi on uudistega rahule jäädud.
Nii võiks ka teadust kirjutada. Vaatame aga, mis andmed ja teadmised ja tähelepanekud meil olemas on, läheneme kokkukeetmisele loominguliselt ja tulemus on sageli päris häää! See ei takista meil uusi ja põnevaid retseptiraamatuid lugemast, mõnigi tark iva või näpunäide jääb ju neist külge. Ometigi on jabur loomingulisel kokkamisel pidevalt trivia allikatele viidata või ära märkida, et see on peaaegu nagu kohupiima-mannakook, kuid manna asemel on leivapuru ja kohupiima asemel munavalgevaht.