Imemõnus on kogeda talve!

Kuulge, ma mõtlesin vahepeal juba, et ma ei taha sinna minna... talvepäevadele. Et tibid pisletavad ja leiavad sada põhjust teha omi asju eriti siis, kui jääpurjetamine ära jääb. Aga et sai nagu lubatud ja rahagi makstud - järelikult tuleb minna. Feliciakene, nagu ikka - seest kordi suurem kui väljast, suuski ja magamiskotte ja uiske ja kelke ja lauamänge aknaraami servani täis, lisaks kaks (eel?)puberteetikut ja kolli-tüüpi lita. No juhile jäeti ka üks plats. Aga lumi juba teeservades ning autoakendel sädeles ja härmas!
Paiga peal oli esimene atraktsioon kelgumägi. Ma mäletasin nagu lapsepõlvest, et salvokad on suuremad, aga nüüd, jumal paraku, mahtus sellele ainult mu piiisike pepu. Käed-jalad jms pikem staff rippus kuidagi üle serva. Nendega jälle hea pidurit panna. Mäekülg oli täiesti süütukene, meie vaprate lohisevad kelgujäljed ja noored bobirajad keerutasid üles hulga tolmu, eeee... lund? Suud-silmad said täis! Nagunii pöördesse sattunud karvaloom-koerad päästeti paela otsast valla, mispeale arvasid nad heaks bernhardiinide ameti üle võtta ja inimesi lumest vabastama hakata. Sageli päädisid nende üritused silmale jagamatu lumepöörisega. Vaid artikuleeritud ja artikuleerimata helide vaheldumise põhjal võis oletada, et tegu on inimene-koer kooslusega.
Järgmisena oli valida suusaraja ja liuvälja vahel. Valik sõltus jalanumbrist. Tuhkatriinu-voor pani paika tõsiasja, et minul tuleb suusatama minna, aga tibid võivad endale saadaolevate uiskude seast parajad jalga passida ning jääle koperdada. Ega ma ei kurda. Sest liuvälja oli kastetud põhimõttel 'aeg parandab kõik haavad' ehk 'vesi sulatab kõik konarused' ja jäetud arvestamata labane füüsika ehk ägedate külmakraadide ja vee vooluhulga vahekord.
Suundusin mina suusarajale. Lilled õitsesivad ja kui nemad mitte õitsenud poleks, oleks see kaunis vagane lugu olnud. Nüid aga kriuksusivad nemad kenasti suuskade all ja panivad nemad libisema, nõnda et tuul kõrvus tuhises ja koerte haugatused mind enam kinni ei püüdnuvad. Ah, mul laulust rõõmus meel, oh, me eksime vist teelt!
Et karvaloom ilmutas juba täielikku kodaniku(le)allumatust, tuli tal pildilt kaduda. Tagasi liuväljale ja posti külge kinni! Järgmisel hommikul proovisin uuesti koera suusatama (loe: suusarajal käituma) õpetada, kuid tagatipuks laskus ta rajameistriga sõnelusse ja diskvalifitseeriti täielikult. Tema tütar ei olnud parema ülalpidamisega, küll aga rohkem jooksnud ja seega vähem võhmal oma arvamust avaldama.
Minule aga jäivad kodumaa metsade ja põlluveerte suusarajad - pikkusega 1, 2, 3 ja 5 kilomeetrit - kauaks ajaks silme ette terendama, ikka "Tere tulemast!" ja "Welcome!" ja "Willkommen!" ja "Tervetuloa!"
Pühabahommik algas tatrapudruga - ei mingeid pannkooke! Ma tean, kuidas võib tatrapudru söödamatuks teha, selleks on miljoneid erinevaid mooduseid. Aga kuidas teha tatraputru imeheaks ja lõhnavaks ja suussulavaks ja võrratuks, selle jälile ma ikkagi ei saanud. Seda kübaratrikki peetakse ilmselt perekonnasaladuseks.
Elistvere loomapargis mina ei olnud käinud. Eelvaatlused Loodusemehe pildipangas lubasid, et saan ükskord ometi näha ilvest looduses! Nägingi. Selline punt hallikastäpilisi karusnahku oli puuoksale visatud ka reaalis. Kolm eristatavat saba ja lugematu arv pehmeid-karvaseid käppi. Karu Karoliina oli enesele küll stereotüüpse koopa kaevanud, aga isegi karudele ei piisa ainult stereotüüpidest (või arhetüüpidest) - kui magada ikka ei lasta, tuleb tusase ja uimase näoga ringi loivata. Pole karul elu parem kui inimesel! Rebased seevastu olid kõik ühe kõverusega löödud - nagu suveks rullikeeratud ja naftaliinitatud mantlikraed lebasid igaüks omas tüveõõnes. Kabehirved olid samuti täitsa kabedad! Metssiga ka igapäev paitada ei julge, aga kui ta parasjagu miskit jahurokka matsutab ja rahustav poolpalkidest tara jätab jõu ja massi vahekorra sinu kontrollida, siis... tuleb kõne alla küll.