Destiny turns on the radio

"Siin on iiiilus eee-laaa-daaaa!" tahaks röökida Karl August Hermanni kombel. Aga näe ei röögi, sest ma olen sama põhjamaiselt vaoshoitud ja vagane kui kohalikud pärismaalased. Ja silt hoiatab kah: "Hengenvaara! Kalliolta veteenhyppy kielletty!" Eluohtlik! - ei paneks vist silmagi pilkuma, kuid: Hengenvaara! - tootsiliku eestlase jaoks nii mõtlemapanev: "... kui madalale võib inimeseloom langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna!"
Ma ei ole küll nii vana kala kui Hennoste, aga ehk ikka annaks kuidagi sebida end siia veel närve puhkama? Sõidad, eksole, rattaga mööda varjulist peenekruusalist teed. Palju ei tule sõita, Vantaajoki jääb kogu aeg paremat kätt ja kaardil tõotatud maale (Pikkukoski) jõudmine on üsnagi äkiline. Noja mis siis, et liivariba on kitsuke ja mururiba pole veel kasvada jõudnud, vastutasuks on täiesti tutikas korvpalliplats! Liiv ei tõmba üldse. Vesi natuke nagu tõmbaks. Kuid infrastruktuur (loe: vahetuskabiinid) ja vee läbipaistvus jätavad soovida. Kahtluseta magneetiliselt tõmbab aga kalju! Seda on nii palju! Ja nii sobivasti jääaja poolt ära kulutatud platookeste, nõokeste ja lohkudega. Leian omale pesa. Sean end sisse. Ja siis mõ-nu-len. Loen raamatuid. Kirjutan. Tukun. Loen artiklit. Kirjutan. Pööran teise külje. Ikka on veel vaikus ja rahu. Ikka on veel kalju. Päike paistab. Jõgi on ikka kui lahjavõitu hernepüreesupp. Kalju. Minu pesa. Minu päike. Minu mõtted. Minu tunded. Minu teod. Out of my mind. Back in eight minutes? No, back in Eternity.
PATT OLEKS NURISEDA! Ja ega ma nurisegi. Täna mitte. Seda enam, et varemlahkunud šveitslannast korterikaaslane on jätnud mulle 6 Hartwall UpCiderit ja pudelitäie (100cl) läbipaistvat vedelikku, mille silt (silt-silt, mitte sült!) kuulutab: Bacardi Superior Rum 40%vol. Las loevad ja tunnevad kadedust - ka šveitslased oskavad Tallinnas viinarallitamas käia!