neljapäev, 20. september 2007

„Vastik-vastik-vastik!“ nagu ütleks jänes pehmikutes.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:
Orienteerume võlgnikele, kelle võlad on ebaviisakalt hapuks läinud, kuid pole veel lootusetuks kuulutatud ja kes aeg-ajalt isegi tunnistavad suhtlemisvõla olemasolu, kuid varjuvad võla tagasimaksmisest hoidumiseks täiesti objektiivsete põhjuste taha nagu „pole võimalik, mul on selline töö“, „ma pean selle üle (rahulikult/pikemalt) mõtlema“ jne. Võlgade sissenõudmiseks kasutame viisakat meeldetuletust koos heade suhete arvestuskaardile kandmisega, lõikavat sarkasmi (eriterasest!), manipulatiivseid võtteid ja viimase võimalusena käegalöömist.

Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.

Kommentaare ei ole: