Haagin!

Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“