olemise talumatu kergus

Leban kerratõmbunult voodil ja kuulan Heino Elleri „Kodumaist viisi“ HaleBopp Singersi esituses
hotellis viimast päeva Euroopa Liidus presideeriva Ungari pealinnas Budapestis,
kus 1956. aastal algas kommunistlikku vägivalda murendama hakanud meele(heite)avaldus.
Äsja vaatasin rüperaalist filmi „Laulev revolutsioon“ („Singing revolution“),
mis jutustab laulmisest ja laulupidudest ja 1988-1991 aasta sündmustest Eestis ja ka Leedus,
mille pealinnast Vilniusest tudengilaulupeolt „Gaudeamus“ praegu Budapesti jõudsin
ja kus paljugi meenutas veel 1990ndate alguse taasiseseisvumise raskeid, kuid ülevaid aastaid,
mil elati õhust ja kodumaa-armastusest ning oldi valmis tegema ning andma kõik,
et Eesti saaks vabaks
ja oldi uhked oma maa, oma rahva ja oma keele üle.
Just tollest ajast ma tulen, tegelikult ka.
Nendest laulupidudest, olgu ööl või päeval, mil sündis ajalugu, otse häälest südamesse.
Budapestis möllab torm.
Kui Eestisse jõuan, lähen laulupeole.

Dialoog nagu olema peab

-->

K: ma olen illlgelt pettunud. Et kuigi väga visalt, hakkasin ma vaikselt sinu peale lootma ja sinuga arvestama ja järeldus ikka sama – ei maksa kellegi peale loota! Väga vihaseks ajab, et ma ka kuidagi ei õpi!

M: peale mõõna tuleb jälle tõus

(Mäh? mismõttes peaks mind kuidagi aitama või lohutama lause "peale mõõna tuleb tõus"?)

Võtame tagasi, teeme uuesti ja sobivamate osatäitjatega: minu parema ja halvema minaga.

K1: ta kordab seda nagu mingit segast mantrat, et "peale mõõna tuleb tõus"… ei tea, kes seda uskuma peaks?

K2: mina ootan seda tõusu siiamaani ... peaasi, et siis muidugi laine yle pea ei lööks. ega keegi pole öelnud, et tõus ohutu asi on

K1: vat see oli hea kild praegu :D see läheb annaalidesse

K2: a eks mul ole kogemusi ka. tõusulainega eriti. tuleb ja paneb sellise laksu, et tykk aega oled oimetu ja kosud.

Mida teha ülestõusmispühadega?

Nõuka-ajal, kui need pühad olid keelatud, siis ma teadsin küll. Siis olid need munapühad Tallinna vanaema juures. Või ka Tartu vanaema juures. Igatahes munapühad või siis ka lihavõttepühad, kuigi paastu meil ei peetud ja ega mulle jäi ka hämaraks natuke, et milleks sellele liha võtmisele nüüd nii palju tähelepanu pöörata. Need pühad seostusid eriomaselt ainult teatud toitudega ja piduliku söömalauaga (mis teinekord kattus Tartu vanaema sünnipäevaga), sest kingitusi ei olnud kombeks (minu mälu mööda küll). Ettevalmistused olid ka tähtsad. Kunstnikumeelega ema rõhus erinevatele munavärvimistehnikatele, mis olid looduslähedased vaid osaliselt. Lisaks sibulakoortele, tangudele, värvilistele lõngadele ja kohviubadele puistati teinekord märjale toorele munale või sinna sibulakoorte vahele enne mässimist ka veidi sünteetilisi riidevärve. Kui siis muna juhtus keemisel katki minema, oli munavalge kõik riidevärvist soonestikku täis… Tallinna vanaema juures kingiti mulle teinekord ka Soomest saadetud šokolaadimune või –jänesed, Tartu vanaema juures aga imetlesin Saksamaalt saadetud pühadekaarte, mil jänesed sekeldasid pesadesse värvilisi mune viia.

Saksamaa sõprade käest korjasin üles ka hilisema tava peita oma lastele aeda korv pühademaiustega, kuid just neil kevadetel, mil tibid parajas eas olid, juhtusid munapühad erakordselt varajasele porisele ajale. Igatahes ma ei mäleta, et mul oleks õnnestunud korvi ja eraldi suuri maiustusi sisaldavaid papist pühademune peita rohetavate rohuliblede vahele või vähemalt kuivanud mätta peale.

Lihavõtte mõte sai selgeks ülikoolis etnograafiat tudeerides. Talupoeglik elutsükkel sundis kevadel pidama paastu, kui oli lootust kariloomad kuidagi ületalve pidada ja neid loomasööda liigvaraselt lõppedes maha ei tulnud tappa. Kala ehk sai veest kätte, siis söödi neid, kuni kana taas munele ja lehm lüpsile tuli ning loomset valku juba jaguma hakkas.

Kuid need on kõik vaid rituaalid, millest täpsemalt teab rääkida Berta.

Kuid tänavu, üleüldiseid eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades tahtsin saada aru just ülestõusmispühade filosoofilis-moraalsest ja religioonipsühholoogilisest mõttest. Lihtsamalt, leida vastused küsimustele nagu: mida ma oma hinges neil vabadel päevadel pühitsema peaks? Mille üle ma rõõmustama peaks? Kuidas saab ühe mehe märtrisurm lunastada terve inimkonna? Ja milles peitub siin lootus?

Uuringut alustasin juba neljapäeval. Küsitletuteks said:

N, kes lisas oma käsitluse kannatusaja ning suure reede kohta ja täiendas oluliste nüanssidega küsimustikku – usutunnistuselt pigem agnostik nagu minagi ja teadmiste poolest teoloogia vallas samavõrd võhik;

A, kellega jagasime rasket jumalavallatut ja usulisest praktikast puutumata lapsepõlve, kuid kelle hilisemad õpingud ja maailmavaade on tugevalt mõjutatud evangeelse luterliku kiriku poolt;

H, kesk- ja kõrgkoolis teoloogiat õppinud kolleeg, usutunnistuselt miskit sorti protestant;

M, lapsest saati suhteliselt aktiivselt tegev apostliku õigeusu kiriku juures ning õppinud pastoraalteoloogiat.

Neljapäeval töölt pikkadele pühadele minnes jäin kimpu küsimusega, et mida soovida selleks esimeseks vabaks päevaks reedel? Eeldades, et tegu on kannatusaja viimase päevaga, soovida „Head kannatamist!“? Mida üldse Suurel Reedel pühitseda? H õppinud inimesena ei saanud ka aru, mistarvis see päev meil vaba on, kannatusi hullunud arvutisüsteemidega jagus talle selletagi. Pikad kiriklikud pühad on aga tema arvates kehtestatud selleks, et paganlikke pühi (vt eespool rahvakalendri seletusi) summutada uute traditsioonidega - puhas võimuvõitlus!

++++ I intervjuu

M: kannatas ennekõike Kristus. reetmise, mõnitamise, ebaõiglase kohtumõistmise, piinamise ja lõpuks ristisurma. see on endassesüüvimise ja alandlikkuse nädal...

K: no aga kuidas seda nö kodustes tingimustes kõike nüüd pühitseda?

M: see on igaühe jaoks individuaalne kui palju keegi sellega tahab tegeleda. nädal ise ongi kasinuse ja loobumise nädal.

K: ma olen väga kasin old ja paastunud ja puha…

++++++

Suure Reede hommikul jäime N-ga 3 tunniks filosofeerima - ikka selle suure kannatuse teemal. Et mida tähendab 'on meie patud lunastanud' ja mis üldse on patt ja mis on selle kõige psühholoogilis-sotsiaalne mõju. 2 uskmatut või agnostikut võivad teadmatusest ikka igasugu asju kokku fantaseerida. N näiteks tuli välja ideega, et Kristus keeras juutidel lihtsalt paasapühad tuksi.

Minu poolt oli analüüs lingvistiline. Sest mind ei kõneta endiselt eestikeelsed piiblitõlked - sõnad on nagu emakeeles, aga aru ei saa mitte muhvigi. Ingliskeelne ja soomekeelne - hoopis teine asi. Kuid sisuliselt on see lunastamise teema endiselt arusaamatu.

Meeleolu hoidmiseks kuulasime Cyrillus Kreegi "Reekviemi", mis ju kaunis tükk on ja kenasti asjakohase mantrana kummitama jääb.

++++ Vaiksel laupäeval jätkasin I intervjuud.

K: mul on siin väike, ei, suur religioosne küsimus ikkagi. kuidas saab ühe mehe märtrisurm teisi lunastada?

M: Kristus näitas teed, see on asja põhimõte. rahvas ei kuulanud Jumalat enam

K: aga hakkas siis rahvas sellest rohkem kuulama?

M: Kristus oli kuulekas Isale, surmani. samas, inimese allumatusega Jumalale tuli surm maale, Kristus võitis surma ja oma eluga ostis inimesed vabaks .. kui nii öelda

K: sõber, su sõna on hämarad... ma ei suuda mõista neid

M: mõned asjad ongi rasked mõista... ka mulle. ja teatud asju ma võtan nii nagu nad on... ma ei oska ka seda päris lõpuni lahti seletada... ning surma teemaga tundub mõttetu tegeleda, kui oled noor

K: minu peamine küsimus täna õhtul: mida ma peaksin mõistma, et homme rõõmu tunda?

M: Kristus, kes oli surnud, on võitnud surma ja elu läheb edasi, teisel kujul... mul on endal arvamus, et seda saabki lõplikult mõista alles peale surma... sinnamaani on see ainult teooria, millel pole raudkindlat tõestust.

K: no siis pole jah miskit teha... aga mille üle sina homme rõõmustad?

M: seda on natuke raske seletada... aga neil päevadel tekib lihtsalt kirikus rõõm. nagu täna... oli ilus teenistus... rahu, rõõm.

++++ II intervjuu, mõtteühtsem

K: ma siin hingepiinas religioossetel teemadel. et tahaks täiega aru saada ülestõusmise mõttest, eriti sellest, et kuidas saab ühe mehe märtrisurm kedagi lunastada? et mida ma oma hinges pühitsema peaks?

A: teoloogiliselt võiks asjast aru saada nii: jumal lõi maailma ja inimese. inimene aga igavene patukott, unustas jumala ja tegi sigadust. jumal karistas, veeuputas, aga ei midagi, varsti jälle jama. siis otsustas enam ei uputa. siis mõtles, et saadab oma poja inimesena maa peale, et inimesed ka nagu tema oma lapsed. idee selles, et oma poeg on inimene.

K: aga ikkagi, märtreid oli enne ja pärast, kuidas tema üksi kedagi lunastas? ja mis mõttes lunastas?

A: poeg hea, õpetab, aitab inimesi, aga ikkagi jumala poeg. märterlus selles, et sureb mingi idee nimel. lunastus selles, et päästab kedagi. st idee, et jumal laseb oma pojal surra selle pärast, et inimesed võiks olla juba ette oma sigadustest puhtad, ja võiks olla jumala poolt õigeks mõistetud.

K: kõlab kuidagi äraspidiselt

A: no kreisi jah, aga see ju juudi värk - jumal ei saa niisama andestada, peab ohvri vastu võtma. vana testamendi ajal oli üks karistus teise järel, et inimene võtaks õppust. siis aga jumal, kes vajab ohvreid teatavasti, otsustab, et ühtlasi ohverdab ja samal ajal võtab vastu mega ohvri - oma poja inimeste eest. et inimeste sigadused oleks ette andestatud

K: ma mõtlesin, et siin juudi värgist edasi mindud... et tahaks ka nagu millegi üle rõõmustada, aga ei saa aru, mille üle siis seekord või eriti seekord

A: noh rõõm see, et kui tunnistad pattu ja usud jumalat, siis ei pea kartma, et põrgus põled. VT ajal saad karistuse, mille oled ära teeninud.

K: noh... ma ei tea, miks ma põrgus põlemist ei karda? kardan hoopis rohkem hingepiinu eluajal.

A: no see juba teine teema ja üks teoloogia suundi, et tegelikult ongi põrgu inimese eluajal südametunnistuse piinade näol. et kui süda puhas, siis põrgut pole

K: aga inime ju a priori patune. sest pärispatu-värgist on veel raskem aru saada

A: see on see aadama-eeva värk: et sõid keelatud puust ja sellega on kogu inimsoo patuga märkinud

K: sedand küll, aga kui aadamat-eevat isegi võrrelda eneseteadvuseta lastega, kes keelust üleastumise järel said eneseteadvuse ja samas jäid muretust elust ilma, siis mumeelest tähendab see lihtsalt, et tuleb vastutama hakata ja eluga edasi minna. milles see patt siis?

A: ma mõistan seda nii, et kogu VT aja lootis jumal inimese ümberkasvatada, aga siis mõistis, et pole kasu, jääb ikka lontruseks

K: aga muidugi, kui sellest arvata, et inime jääb lontruseks, siis muidugi, on tema patune

A: vaata see on mumeelest Platoni koopamudeliga seotud ja patt on see, et ei uskunud, et lihtsam on ilma eneseteadvuseta

K: „see ka mõni patt!“ :D

A: patt on lihtsalt vale tegu, oma elu raskemaks tegemine

K: ja inime teeb jumala meelest sünnist saati valesid tegusid? kus see lootus lunastusele siis on?

A: ta ei looda enam teda karistades ja hirmutades ümberkasvatada, vaid annab ette andeks. aga nagu juudi kombele kohane vajab selleks enne ohvrit. ideeks teada anda, et on leppinud inimesega sellisena ja soovib, et inimesed seda ohvrit ja ohvri vastuvõtmist hindaks. sellest rõõm, et tegelikult ei lõppenud kõik koleda surmaga, vaid ülestõusmisega. see oli sümboolne akt.

K: miks see mulle küll kuidagi hinge ei lähe?

A: ma ei saa ka öelda, et mulle läheks. kuigi idee poolest võiks ju olla kergendus: tead, et sind tingimusteta armastatakse ja see jumala ohver on märk sellest, et ta on lõpuks loobunud tingimusi esitamast ja võtab inimest sellisena nagu ta on

K: aga ega inimesel sellest kergemaks lähe, sest siga keeratakse endiselt nii endale kui teistele

A: ega inime, kes teab, et teda armastatakse vähemalt kellegi poolt tingimusteta, ei muutu ju põhimõtteliselt ka sellest paremaks inimeseks, aga tal on vähemalt teadmine et kusagil on keegi... st. inimese loomus ja kellegi armastus ei ole omavahel lahutamatult seotud.

K: ja see konks, et kui pattu ei tunnista ja end ei paranda, põled ikka põrgus ;)

A: mul arusaam, et see patutunnistamine on põhimõtteliselt tunnistamine, et ma pole täiuslik ja teen alalõpmata vigu. mida iga arukas inime ju teeb. ja võime endale ka seda ebatäiuslikkust andeks anda

A: ma juba ammu ei usu ega arva, et jumal oleks kusagil kaugel. ma arvan, et ta istub meie sees – peas - ja juhib me elu just nii, nagu me ise seda teeme

K: see on ka minu kreedo, ma arvan

A: ses mõttes anda oma elu jumala kätte oleks see, et lülitan automaatpiloodi peale ja ei juurdle lõputult, et miks ja kuidas ja mis on parem, vaid lasen elul end juhtida lootuses, et see jumal minu sees aitab intuitiivselt vms teha õigeid valikuid. aga lunastuslugu läheb ka sellega kokku: et kui nn jumal on sinule andeks andnud ja oma poja ohverdanud, siis see tähendab, et ei ole õigust ise enda üle kohut mõista. st. jumal minu sees on mulle andestanud, aga mina ise ei taha seda uskuda. ses mõttes polegi vahet, kus see jumal asub.

K: aga ikkagi. kui jumal on minu sees, kes siis homme üles tõusma peaks ja mille üle rõõmustamisele pürgida?

A: see ju kõik sümboolne lugu: rõõm sellest, et päriselt ei surdud, aga andestus on ikka.

K: ei surdud siis päriselt või?... ei, see on loll küsimus, vaidlustada paradigmaatilist ja narratiivset aksioomi...

A: ähh, no surdi, aga ärgati üles, ses mõttes. ja rõõm sellest, et jumal on ikka vägevam surmast

K: oijah... mis teavad elavad surmast, neil on vaid lein

A: just, seepärast elavad sillas ongi kui surnust keegi ärkab ja selgub, et sel on võim surma üle

K: et võivad jätta oma leina kus see ja teine?

A: või ka et võivad uskuda, et surm pole lõpp.

K: usk hauatagusesse ellu? või reinkarnatsiooni?

A: noh vaata - püüa seda olukorda kujutleda nii, et on üks inime, kellest väga hoolid. siis selgub, et ta läheb ennast ohverdama selleks, et teisi inimesi päästa ja saabki surma ja siis selgub korraga, et ta ärkab üles ja ütleb, et tegelikult elan ma edasi. ma pole kaua siin maa peal, aga teispoolsuses kohtume

K: nyyh!

A: et selgub, et keegi teab, kuidas asjad tegelikult on ja mis saab pärast surma jne. see on iseenesest ju vägev, kui nii oleks

K: jah...

A: aga mis puutub nendesse pühadesse, siis ma ka ei suuda seda lugu pühade kontekstis uuesti läbi elada, st. mind ei liiguta

K: aga vähemalt on ilus ilm ja puhas õhk, mille üle rõõmustada.

"Kui käituda ei oska, siis ära käitu!"

Postituse pealkiri on laenatud kallilt ak! emalt, kes sellega meid rebaspõlves väga selgesõnaliselt ohjas. Kindlasti oleme kõik lapsepõlvest saati kuulnud suuniseid nagu
"Käitu korralikult!" (aga kuidas on korralikult?)
"Ära nii käitu!" (aga kuidas nii, kas ma sain ikka õigesti aru, mida ma valesti tegin?!)
jne
...

Täna tegin jälle selle strateegilise vea, et läksin läbi raamatupoe. Ja külge kleepis end täiesti kuldaväärt raamat, mis jagab terve rea kasulikke näpunäiteid käitumise kohta - Julia Sviyashi "Kuidas kiiresti ja lihtsalt rikkuda enda ja teiste elu".
Võtkem näiteks see: "Meie maailm on lausa uppunud nõuannete, metoodikate ja instruktsioonide merre, kuidas saavutada õnne ja edu. Aga tehnoloogia, kuidas põhjustada kannatusi, on jäetud tähelepanuta. ---- Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. " Ja mis peamine: "Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult ta pole huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. Vastasel juhul oleksid kõik juba ammu õnnelikud."
Või mõned näited pealkirjadest: "Teie ebaõnn on teie endi kätes!", "Kuidas endas lõplikult pettuda", "Kuidas ennast haigeks teha", "Millele raisata elu ja aega".
Peamiselt kõnetas mind esimesel sirvimisel lause lk-l 9: "Ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole lihtsalt enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja." - see asjaolu on mind kogu elu häirinud, sestap otsustasin kiirelt raamatu soetamise kasuks.
Raamat on lihtsate ja efektiivsete harjutuste kogumik. "Ja mis peamine, need ei nõua eneseületamise piinarikkaid pingutusi. Teil on kõik juba olemas, vaja on seda lihtsalt teadlikumalt kasutada." Triviaalsed tõdemused nagu "kannatused, üleelamised ja pikaldased depressiivsed seisundid on teie nii-öelda looming" esinevad raamatus ka, kuid vürtsitatud ohtra äraspidise ja musta huumoriga, millest lausa pritsib rõõmu inimliku hädaldamise, muretsemise, probleemitekitamise ja õnnetusetunde üle.
"Tujurikkujate" käsiraamat ühesõnaga, mis pakub ohjeldamatult ainest nii äratundmisrõõmuks kui -kurvastuseks. Ja tõhusalt toimivat iroonilist eneseabi minusugustele, kes ei tea, kuidas käituda.

Haagin!

Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“

psühhohügieen ja füsioteraapia

Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D

Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Lai-a-li on, lai-a-li on…

HBS-i tänasest muusikateraapiast viimati kummitama jäänud „laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maa…“
„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:

saad kõik, millest loobud.

Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.

Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

Turvanaine

Kunagi ennemuiste.

M: „Ma ei taha kuulda, mida sa kusagil mujal kellegi teisega teed.“
K: „Hüva, sa ei pea seda kuulma.“
M: „Ma väga kardan sind kaotada. Ma ei taha sinust ilma jääda.“
K: „Mind ongi raske kaotada, vaata kui suur ma olen! Ja ilma jääda saab pigem siis, kui mina sellega nõus olen. Ma ei loobu naljalt neist, kelle kord sõbraks olen tunnistanud. Sa oled vaimustav, su pesa on mu turvapaik ja hingekosutus, su veinid ja gurmee tõeline nauding, sinu hääl üks lummavamaid, mida tean. Siiski, otse ja ausalt, kui sul on vaja naist ja perekonda, mida sa vägagi väärid, siis minu peale ei maksa loota.“
M: „No vaatame, mis sest asjast saab. Ma ei ole ka eriti see tüüp, kes mitu rauda igaks juhuks tules hoiab. “
K: „Siiralt, ma hoolin sinust nii palju, et igal juhul rõõmustan, kui sul hästi läheb.“

Eile või pigem mõni aeg lähiminevikust.
M: „Ma pean sulle midagi ütlema, sest pean seda õigeks.“
K: „No mida?“ (kuigi seda on kerge aimata nii näoilmest kui kehakeelest, aga aus inimene, las kasutab emakeelt.)
M: „Ehh, seda on nii raske sulle öelda, sest ma ei taha, et sa kurvastama peaks või haiget saaks.“
(Enda vastu aus olles, sellise stseeni välistest tundemärkidest lähen ma juba sisemiselt ärevaks küll. Läksin juba tookord, kui ta alles pika helisemise peale toru võttis ja hääles ei kõlanudki seda soojust, mis tavaliselt. Kuigi ega ma muud ei tahtnudki, kui öelda, et Eesti võitis Uruguayd!)
M: „Ma pean tunnistama, et mul vist hakkab siin üks lootusrikas suhe tekkima… et see maailm saigi tookord paremaks.“
(ja mida muud ma siis kogu aeg olen soovinud? Teades selle armsa inimese vajadusi, talle neid sageli meelde tuletades…)
K: „Ma olen siiralt rõõmus sinu pärast. Enda pärast ma üliväga õnnelik just ei ole. See on kummaline tunne hakata kolima välja kellegi elust, kuhu õigupoolest ju sissegi kolitud pole. Kummaline on harjumuse jõud. Mul tuleb lahti saada harjumusest olla sinu juurde alati väga oodatud, see vist ongi kõige nukram asja juures.“
(ja lahti saada ka sellega kaasnevast enesehaletsusest ja üksindustundest…)

p.s. ma pean nüüd saama füüsiliselt raske ja finantsiliselt kerge rännu osaliseks, soovitavalt mäed vms.

olgu siis üks kord ka poliitikast

eksole, kui on ometi üks suht hästitoimiv minister, siis mingite parteisiseste jageluste pärast teda välja vahetada on täielik raiskamine riiklikul tasandil!!
noh, vastik tunne on eelkõige väärtushinnangute kriisi tõttu.
oravad on selleks, et riigi raamatupidamine oleks korras ja majandus püsiks. pean lugu kainelt mõtlevatest inimestest, kes jäävad ausalt oma ratsionaalse maailma piiridesse. nad on riigi püsimiseks ja juhtimiseks stabiilsel kursil. aga riigil on vaja juhtimises ka inimesi, kes riigile mõtte annaks, hoolitseks aadete, ideaalide, väärtuste püsimise eest. minule oli selliseks seltskonnaks Isamaaliit, ma valisin neid just ja ainult selle pärast.