Viitsisin veidi seadistada iguuglit ja lisasin lugejasse hulga huvitavaid veebikolumniste - kohe kulub piiratud ajaressurss uute sissekannete lugemiseks nii ära, et enda omasid pole enam mahti kirjutadagi. Ärge kirjutage nii palju ja nii huvitavaid asju, eksole ;)
Käisin ka tantsijat piilumas. Minu meelest tantsis ta algul ühtpidi, siis käis läbi tilluke jõnksak ja hakkas tantsima teistpidi. Siis jälle jõnks ja taas päripäeva ja nii jäigi :D
Need on siis katse tulemused minu puhul. Aga... teadusliku uurimise seisukohast on teksti kõrval toodud järeldused... ikka suhteliselt meelevaldsed. Jah, vasak poolkera tegeleb sellega ja parem tollega, nii nagu loendites nimetatud, aga ühe põgusa pilguheidu pärast tantsijale ei maksa end hoobiga paika panna parem- või vasakpoolseks ega teha otsust, et vat sellepärast ma nüüd olengi tundeinimene või loogiline inimene.
Või noh, inimesed, ärge võtke seda seost liiga tõsiselt!
neljapäev, 11. oktoober 2007
neljapäev, 27. september 2007
miks on kirjutamine hullem kui seks
Olen täielik tekstipede. (Teet on jalgrattapede, ise ütles.) Peaksin ju päevas produtseerima vähemalt paar-kolm lehekülge viisakat teksti, milles on mõte sees ja lugejatele oleks ka arusaadav. Kuid niipea, kui esimene rida, paremal juhul lõik valgele lehele ilmub, hakkab toimetaja kibekähku parandama, selgemaid sõnu otsima, lausestruktuuri üle nurisema, ase- ja liigsõnu välja rookima ja kahtlema, kas kõik see on sisutihedaks ja täpseks eneseväljenduseks üldse vajalik. Looja annab õige pea alla ja ütleb, et tee siis ise, kui nii hästi tead. Aga toimetaja ei oska luua, ainult kord loodut kohendada.
Mis puutub siia seks? Olen selles ühes mullis, mina ise, ehe ja loov. Ei kiibitse ega korrigeeri samal ajal kõrvalt.
Mis puutub siia seks? Olen selles ühes mullis, mina ise, ehe ja loov. Ei kiibitse ega korrigeeri samal ajal kõrvalt.
neljapäev, 20. september 2007
„Vastik-vastik-vastik!“ nagu ütleks jänes pehmikutes.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:
Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:
Orienteerume võlgnikele, kelle võlad on ebaviisakalt hapuks läinud, kuid pole veel lootusetuks kuulutatud ja kes aeg-ajalt isegi tunnistavad suhtlemisvõla olemasolu, kuid varjuvad võla tagasimaksmisest hoidumiseks täiesti objektiivsete põhjuste taha nagu „pole võimalik, mul on selline töö“, „ma pean selle üle (rahulikult/pikemalt) mõtlema“ jne. Võlgade sissenõudmiseks kasutame viisakat meeldetuletust koos heade suhete arvestuskaardile kandmisega, lõikavat sarkasmi (eriterasest!), manipulatiivseid võtteid ja viimase võimalusena käegalöömist.
Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.
reede, 7. september 2007
Hommikul oli peas paar head mõtet - vastuväited kunagi õhkuheidetud killule "Tuleb ikkagi välja, et truudus on juhuse puudus!", mis langes kaarega kuhugi sinna kibestumise karikasse ja pani selle üle ääre voolama. Ma isegi ei mäleta, kas ma püüdsin toona vastu vaielda ja oma vaateid selgitada. Mälu on üldse ülimalt selektiivne ja kohati käitub valivusparameeter tunnustamata algoritmide järgi. Üks neist seab tingimuseks mäletada inimsuhetest head. Nii on üsna keeruline valusatest kogemustest õppida ;)
Kuid mu naiselik loogika ütleb, et truudus ei saa olla juhuse puudus, sest seeläbi muutuks truudus ise juhuslikuks ja ebateadlikuks ning kuidagi... tahtmatuks? Truudus kellele? Ma kujutan endiselt ette, et truudust saab murda ainult iseendale, tehes midagi oma tunnete ja tahte vastaselt. Olen täiesti narrilt truu sellele, kes mind võluda suudab. See, et võluvõim kestaks ja kestaks ja kestaks, see pole kuigivõrd juhuslik, tegelikult, ja kinnisus ning mossitamine stiilis "ma olengi selline, mis parata" ei võlu vähimalgi määral, mis parata.
Kuid mu naiselik loogika ütleb, et truudus ei saa olla juhuse puudus, sest seeläbi muutuks truudus ise juhuslikuks ja ebateadlikuks ning kuidagi... tahtmatuks? Truudus kellele? Ma kujutan endiselt ette, et truudust saab murda ainult iseendale, tehes midagi oma tunnete ja tahte vastaselt. Olen täiesti narrilt truu sellele, kes mind võluda suudab. See, et võluvõim kestaks ja kestaks ja kestaks, see pole kuigivõrd juhuslik, tegelikult, ja kinnisus ning mossitamine stiilis "ma olengi selline, mis parata" ei võlu vähimalgi määral, mis parata.
laupäev, 25. august 2007
Tallinn on haige linn
Ooo, lapsepõlvekodulinn.
Sinu niisket ja mõnusat meretuult võiks olla rohkem. Siis sinu autojuhid ... ahmaitea, võtaks vabalt või midagi ja ei trügiks kõik autodega tänavatele või vähemalt ei läheks neil autodel kuumil päevil ummikus mootorid keema ega radika ventukad hulluks. Ja iial poleks ma nõus kulutama iga päev 2 tundi ilmsi-ajast venimaks Nõmmelt Meriväljale kuumas plekkkastis mingi idioodi järjekindlusega pedaale sõtkudes ja jõhkraid manöövreid sooritades. Nüüd ma saan aru, kuidas inimesed oludega kohanedes metsistuvad hoopistükkis.
Tähendab, ise olin loll ja tükkisin autoga Tallinna. Auto on leiutatud ju kulgemiseks umbes 180 kilomeetril Tartu ja Tallinna vahel, kus öösiti välkude vehklemisvõistlusi jälgida.
Tegelikult läks minu kaval logistiline plaan täide lausa 120%. Või rohkemgi. Soodsad tuuled puhusid igast ootamatust suunast. Õhtul enne Suurt Ärasõitu toodi mulle laar tomateid ja kurke - selge, on põhjust ka Kiisale vanaema ja tädi juurde põigata, kes need köögiviljad parimate retseptide vaimus kolme päeva jooksul purki vekivad. Hommikul üritasin veel Tartu-lähedasest romulast Feliciakesele tagaluuki leida, kuid punast karva ussipuru kaubaks ei läinud. Said siis lapsed ja loomad ja pakid kõik autosse paigutatud ning rattaraam igaks petteks vanale mõlkluugile kinnitatud, et kui äkki Trintsu rattaostuga peaks Tallinnas õnneks minema... Läkski, Baltik Vairase toodetavat Minerva City 28" 3 rummusisese käiguga naisteratast, tumepunast, peaaegu kirsipruuni oli kilulinnas ühes poes veel saada, kuigi maaletooja varud olla aasta lõpuni läbi müüdud juba.
Ja siis helistas hea inimene, kel pulmarongis õnnetus juhtunud, et temal 98ndama aasta tumesinise massina tagaluuk siin TTÜ parklas nüüd täitsa üle jäänud, sest auto läheb romulasse. Veider, kuidas ühe õnnetus võib teise õnn olla. Doonorauto oli küll tiba rukkilillesinise karva, kuid kere plekid vaieldamatult roostetumad. Sain 2 esilogarit kah. Õnn oli ka see, et C viitsis luugi paikavuntsimisega tegelda arvatud 1,5 tunni asemel tervelt 4 tundi! Eks minu auto männi otsa tagurdamise mõlk oli levinud veidi keresse ja sestap ei soostunud mõlgitu luugi lukustus mõlgiga raamiga ühilduma. Tuli raami-vaesekest veidi kolkida. See-eest oli tagumise kojamehe mootori purunenud hammasratta asemele vana luugi küljest terve võtta. Nüüd näeb auto tagumine pool välja ikka tunduvalt puhtam ja kuivem.
Meriväljal sai asjalikku tööd ka tehtud - šeifi kangutatud ja raamatuid aknast välja klopitud ja prahti põletatud ja tibid said asjadeotsijaid mängida ning tõelisi aardeid avastada. Ca 6 kartulikotitäit purke-pudeleid klaasikonteinerisse loopides oma destruktiivseid meeleolusid välja elada. Lugeda kokku kõik need sajad tuhanded Nikolaide ja Aleksandritega tsaariagseid paberrahasid, mis esivanemad pärandada tahtnuks, kui oleks... Kraagelda vanavana- ja vanaemade ehete võimalike omandisuhete pärast, kuid ainult moepärast. Õnneks suutsime kõik oma geneetilist ja geneerilist hamstramiskirge ohjeldada ja võtsime leitud varandustest ainult selle osa, mida seljas ära suudaks tassida.
Sinu niisket ja mõnusat meretuult võiks olla rohkem. Siis sinu autojuhid ... ahmaitea, võtaks vabalt või midagi ja ei trügiks kõik autodega tänavatele või vähemalt ei läheks neil autodel kuumil päevil ummikus mootorid keema ega radika ventukad hulluks. Ja iial poleks ma nõus kulutama iga päev 2 tundi ilmsi-ajast venimaks Nõmmelt Meriväljale kuumas plekkkastis mingi idioodi järjekindlusega pedaale sõtkudes ja jõhkraid manöövreid sooritades. Nüüd ma saan aru, kuidas inimesed oludega kohanedes metsistuvad hoopistükkis.
Tähendab, ise olin loll ja tükkisin autoga Tallinna. Auto on leiutatud ju kulgemiseks umbes 180 kilomeetril Tartu ja Tallinna vahel, kus öösiti välkude vehklemisvõistlusi jälgida.
Tegelikult läks minu kaval logistiline plaan täide lausa 120%. Või rohkemgi. Soodsad tuuled puhusid igast ootamatust suunast. Õhtul enne Suurt Ärasõitu toodi mulle laar tomateid ja kurke - selge, on põhjust ka Kiisale vanaema ja tädi juurde põigata, kes need köögiviljad parimate retseptide vaimus kolme päeva jooksul purki vekivad. Hommikul üritasin veel Tartu-lähedasest romulast Feliciakesele tagaluuki leida, kuid punast karva ussipuru kaubaks ei läinud. Said siis lapsed ja loomad ja pakid kõik autosse paigutatud ning rattaraam igaks petteks vanale mõlkluugile kinnitatud, et kui äkki Trintsu rattaostuga peaks Tallinnas õnneks minema... Läkski, Baltik Vairase toodetavat Minerva City 28" 3 rummusisese käiguga naisteratast, tumepunast, peaaegu kirsipruuni oli kilulinnas ühes poes veel saada, kuigi maaletooja varud olla aasta lõpuni läbi müüdud juba.
Ja siis helistas hea inimene, kel pulmarongis õnnetus juhtunud, et temal 98ndama aasta tumesinise massina tagaluuk siin TTÜ parklas nüüd täitsa üle jäänud, sest auto läheb romulasse. Veider, kuidas ühe õnnetus võib teise õnn olla. Doonorauto oli küll tiba rukkilillesinise karva, kuid kere plekid vaieldamatult roostetumad. Sain 2 esilogarit kah. Õnn oli ka see, et C viitsis luugi paikavuntsimisega tegelda arvatud 1,5 tunni asemel tervelt 4 tundi! Eks minu auto männi otsa tagurdamise mõlk oli levinud veidi keresse ja sestap ei soostunud mõlgitu luugi lukustus mõlgiga raamiga ühilduma. Tuli raami-vaesekest veidi kolkida. See-eest oli tagumise kojamehe mootori purunenud hammasratta asemele vana luugi küljest terve võtta. Nüüd näeb auto tagumine pool välja ikka tunduvalt puhtam ja kuivem.
Meriväljal sai asjalikku tööd ka tehtud - šeifi kangutatud ja raamatuid aknast välja klopitud ja prahti põletatud ja tibid said asjadeotsijaid mängida ning tõelisi aardeid avastada. Ca 6 kartulikotitäit purke-pudeleid klaasikonteinerisse loopides oma destruktiivseid meeleolusid välja elada. Lugeda kokku kõik need sajad tuhanded Nikolaide ja Aleksandritega tsaariagseid paberrahasid, mis esivanemad pärandada tahtnuks, kui oleks... Kraagelda vanavana- ja vanaemade ehete võimalike omandisuhete pärast, kuid ainult moepärast. Õnneks suutsime kõik oma geneetilist ja geneerilist hamstramiskirge ohjeldada ja võtsime leitud varandustest ainult selle osa, mida seljas ära suudaks tassida.
esmaspäev, 20. august 2007
Kurgid purki!
Minu ainuke elusolev vanaema sai kevadel 90 aastat vanaks.
Eks vanaemad ole mul mõlemad olnud gümnaasiumis haritud, kuigi rohkem kodumajanduse poole pealt, mitte sinisukkadeks-tudegineidudeks.
Kuus aastat tagasi, kui mul järjekordne sünnipäev hakkas lähenema ja järjekordselt vanaema mulle kingituse leidmisega kimpus oli (no äärepealt oleks hakanud raha kinkima!), eelmised kulumis- ja kuulikindlad sokid-kindad olid üle-eelmiste kulumatute taga oma järge ootamas, pakkusin talle ühe idee. Kirjutagu palun minusugusele köögikäpardile ja hoidisvõhikule ilusti pikalt ja detailirikkalt, kuidas teha kotlette, marineeritud kurke, kõrvitsasalatit, punase kapsa salatit ja veel paari-kolme lapsepõlvelemmikut nii, nagu ainult tema oskab teha. Keeraku kõik paberisse, raiugu kõik raamatusse ja kohane, lausa hädavajalik rahvatarkus on talletatud, minul ilus sünnipäevakink ja tema on saanud jätta kustumatu jälje järeltulevate põlvede ühiskondlikku mällu!
Niisiis saate osa esimestest e-paladest vanaema Reeda retseptiraamatust. Kirjaviis muutmata.
Kiirhapendatud kurgid
Värskelt hapendatud kurgid on esimesed kui valmivad aias kurgid.
Vaja on pestud, külmas vees hoitud mõni tund ja nõrut. kurke, mustsõstralehti, tillivarsi jämedamaid, ka vanemad õiekobarad sobivad, küüslauguküüsi, pisut mädarõika juurt või lehti, sellerilehti.
Laduda kurgid purki vaheldumisi lehtede ja maitseainetega.
Keeta soolvesi, võttes 1 ltr veele 1-2 spl soola, jahutada toa temperatuurini ja valada kurkidele.
Hoida purk toasoojas, peale panna lehtedele puhas riidelapp ja kerge vajutus, et kurgid üles ei kerkiks. (Panin peale täisveega klaaspurgi kaanetatult)
Paari-kolme päeva pärast võib kurke juba süüa.
Marineeritud kurgid
Tarvitada väiksemaid (8-10 cm) ühesuuruseid rohelisi kurke.
Kurgid pesta, lasta paar tundi seista külmas vees, et oleksid kargemad nõrutada, ja laduda purki mustsõstralehtede, tükeldatud tillidega (rohelisi õisikuid mitte tarvitada), küüslaugu küünte lõikude, mädarõika lehe või juure tükikestega, peterselli lehti. (Tillid soovitavad täiskasvanud jämedamad varred ja lehed)
Marinaad: 1 ltr veele lisada 2 spl triiki soola, 1 spl suhkrut, 1-1½ spl 30% äädikat, 10 tera pipart, loorberilehti 1-2 tk ja läbi keeta ja kuumalt valada täidetud purkidesse ja hoida vähe aega, et kurgid purgis läbi kuumeneks. Siis nõrutada marinaad tagasi kastrulisse ja uuesti keema ajada ja keevalt valada purki tagasi ja iga purk kohe kuumalt sulgeda ja asetada varem valmis seatud soojade tekkide vahele kummuli põhi ülespoole. Kui kõik purgid kohale asetatud, pakkida tekikate hästi ümber purkide ja lasta seista 1 ööpäev samas asendis. Nii jäävad kurgid krõmpsuvamad ja ei kuumene üle ja säilivad keldris hästi.
Regiina toorkurgi hoidis
(Eha retsept 1999. a)
3 kg pikki kurke, ½ kg sibulaid, 2-3 suurt küüslauku, 3 spl soola, 3 spl 30% äädikat, 4 tl suhkrut, 10-15 terapipart, vähe mädarõika juuretükke, 1 punt tillilehti, 1 klaas keedetud vett.
Viilustatud kurgid ja sibulad segada teiste antud ainetega ja hoida ööpäev jahedas kohas, siis uuesti hästi läbi segada, täita puhastesse purkidesse toorelt, sulgeda õhukindlalt ja hoida soovitavalt külmkapis tarvitamiseni, vahepeal purke ja nende kaasi kontrollides.
Soola ja äädika hulka maitsta suuga proovides.
Iial ei või teada, millal vanavanemate tarkused kurgirohkel ajal marjaks kuluvad...
Eks vanaemad ole mul mõlemad olnud gümnaasiumis haritud, kuigi rohkem kodumajanduse poole pealt, mitte sinisukkadeks-tudegineidudeks.
Kuus aastat tagasi, kui mul järjekordne sünnipäev hakkas lähenema ja järjekordselt vanaema mulle kingituse leidmisega kimpus oli (no äärepealt oleks hakanud raha kinkima!), eelmised kulumis- ja kuulikindlad sokid-kindad olid üle-eelmiste kulumatute taga oma järge ootamas, pakkusin talle ühe idee. Kirjutagu palun minusugusele köögikäpardile ja hoidisvõhikule ilusti pikalt ja detailirikkalt, kuidas teha kotlette, marineeritud kurke, kõrvitsasalatit, punase kapsa salatit ja veel paari-kolme lapsepõlvelemmikut nii, nagu ainult tema oskab teha. Keeraku kõik paberisse, raiugu kõik raamatusse ja kohane, lausa hädavajalik rahvatarkus on talletatud, minul ilus sünnipäevakink ja tema on saanud jätta kustumatu jälje järeltulevate põlvede ühiskondlikku mällu!
Niisiis saate osa esimestest e-paladest vanaema Reeda retseptiraamatust. Kirjaviis muutmata.
Kiirhapendatud kurgid
Värskelt hapendatud kurgid on esimesed kui valmivad aias kurgid.
Vaja on pestud, külmas vees hoitud mõni tund ja nõrut. kurke, mustsõstralehti, tillivarsi jämedamaid, ka vanemad õiekobarad sobivad, küüslauguküüsi, pisut mädarõika juurt või lehti, sellerilehti.
Laduda kurgid purki vaheldumisi lehtede ja maitseainetega.
Keeta soolvesi, võttes 1 ltr veele 1-2 spl soola, jahutada toa temperatuurini ja valada kurkidele.
Hoida purk toasoojas, peale panna lehtedele puhas riidelapp ja kerge vajutus, et kurgid üles ei kerkiks. (Panin peale täisveega klaaspurgi kaanetatult)
Paari-kolme päeva pärast võib kurke juba süüa.
Marineeritud kurgid
Tarvitada väiksemaid (8-10 cm) ühesuuruseid rohelisi kurke.
Kurgid pesta, lasta paar tundi seista külmas vees, et oleksid kargemad nõrutada, ja laduda purki mustsõstralehtede, tükeldatud tillidega (rohelisi õisikuid mitte tarvitada), küüslaugu küünte lõikude, mädarõika lehe või juure tükikestega, peterselli lehti. (Tillid soovitavad täiskasvanud jämedamad varred ja lehed)
Marinaad: 1 ltr veele lisada 2 spl triiki soola, 1 spl suhkrut, 1-1½ spl 30% äädikat, 10 tera pipart, loorberilehti 1-2 tk ja läbi keeta ja kuumalt valada täidetud purkidesse ja hoida vähe aega, et kurgid purgis läbi kuumeneks. Siis nõrutada marinaad tagasi kastrulisse ja uuesti keema ajada ja keevalt valada purki tagasi ja iga purk kohe kuumalt sulgeda ja asetada varem valmis seatud soojade tekkide vahele kummuli põhi ülespoole. Kui kõik purgid kohale asetatud, pakkida tekikate hästi ümber purkide ja lasta seista 1 ööpäev samas asendis. Nii jäävad kurgid krõmpsuvamad ja ei kuumene üle ja säilivad keldris hästi.
Regiina toorkurgi hoidis
(Eha retsept 1999. a)
3 kg pikki kurke, ½ kg sibulaid, 2-3 suurt küüslauku, 3 spl soola, 3 spl 30% äädikat, 4 tl suhkrut, 10-15 terapipart, vähe mädarõika juuretükke, 1 punt tillilehti, 1 klaas keedetud vett.
Viilustatud kurgid ja sibulad segada teiste antud ainetega ja hoida ööpäev jahedas kohas, siis uuesti hästi läbi segada, täita puhastesse purkidesse toorelt, sulgeda õhukindlalt ja hoida soovitavalt külmkapis tarvitamiseni, vahepeal purke ja nende kaasi kontrollides.
Soola ja äädika hulka maitsta suuga proovides.
Iial ei või teada, millal vanavanemate tarkused kurgirohkel ajal marjaks kuluvad...
esmaspäev, 13. august 2007
Kahtlane värk
Äiapapa rääkis veidrat asja. Tulnud tema meie aeda ja näinud murul surnud kuldnokka. Vaadanud üles ja näinud, kuidas teine, elus kuldnokk nokib meie suveõunapuul õuna. Ja kukkunud kuldnokk nummer kaks seejärel kah "nagu niidetult". Matnud äi mõlemad vaarikate taha maha, poolik telliskivi hauatähiseks.
Mis ma nüüd tegema peaks?
Linnukesed üles kaevama ja kuhugi analüüsida andma?
Jälgima enda peal mingite hirmsate tõbede veel hirmsamaid sümptomeid? Sest neid lindudest nokit mahakukkund õunu on ohtralt söödud ka juba. "An apple a day keeps doctor away"?
Mis ma nüüd tegema peaks?
Linnukesed üles kaevama ja kuhugi analüüsida andma?
Jälgima enda peal mingite hirmsate tõbede veel hirmsamaid sümptomeid? Sest neid lindudest nokit mahakukkund õunu on ohtralt söödud ka juba. "An apple a day keeps doctor away"?
Tellimine:
Postitused (Atom)
