Hommikul oli peas paar head mõtet - vastuväited kunagi õhkuheidetud killule "Tuleb ikkagi välja, et truudus on juhuse puudus!", mis langes kaarega kuhugi sinna kibestumise karikasse ja pani selle üle ääre voolama. Ma isegi ei mäleta, kas ma püüdsin toona vastu vaielda ja oma vaateid selgitada. Mälu on üldse ülimalt selektiivne ja kohati käitub valivusparameeter tunnustamata algoritmide järgi. Üks neist seab tingimuseks mäletada inimsuhetest head. Nii on üsna keeruline valusatest kogemustest õppida ;)
Kuid mu naiselik loogika ütleb, et truudus ei saa olla juhuse puudus, sest seeläbi muutuks truudus ise juhuslikuks ja ebateadlikuks ning kuidagi... tahtmatuks? Truudus kellele? Ma kujutan endiselt ette, et truudust saab murda ainult iseendale, tehes midagi oma tunnete ja tahte vastaselt. Olen täiesti narrilt truu sellele, kes mind võluda suudab. See, et võluvõim kestaks ja kestaks ja kestaks, see pole kuigivõrd juhuslik, tegelikult, ja kinnisus ning mossitamine stiilis "ma olengi selline, mis parata" ei võlu vähimalgi määral, mis parata.