talvemaastik rebastega

Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)

Vanasti oli nii, et lugesid raamatu tagumise kaaneni läbi ja jäid veel natukeseks võib-olla seda läbi elama ja mõtisklema. Aga internetil, paganas, ei ole ju viimast lehekülge! Kuidas ma saan selle lugemist lõpetada?

Kass, see meie uus roidusk ei lase mul tippida rohkem kui ühe käega. Ma olen nii järeleandlik ja vastutulelik, kui ta tuleb ja sätib end kirjutuslauale rüperaali ette laualambi soojusse pool-selili röötsakile üle mu käe ja jääb niimoodi nurruma... Midagi tohutult võluvat ja elunautlevat sunnib mind häbenema oma "otsatult hõivatud päevi, milles võiks olla rohkem tõsidust" või kuidas see tondikäsi majasoku õele Friidale seinale kirjutaski.

Mul on uus pliit ja kuigi vana ja truu sai välja vahetatud (sorry, kullake!) just põhjusel, et ahi kustus parandamatult, ei ole ma uue ahjus veel ühtki oma tuntud hittidest proovinud teha. Mingi selline hirm on sees, et äkki ei tule välja ja siis tundub sooja sõbra väljavahetamine eriti reeturlik. Mul on üldse armsate ja truult teeninud asjadega omamoodi emotsionaalne suhe. Feliiciakesega näiteks.

Melanhool on peal. Mõnda asja ei tohi endiselt meelde lasta, ka rohkem kui kolm aastat hiljem. See ei tee enam valu, kuid muudab tuleviku lootusetuks. See on just see asi, milles peab mõistuse häält kuulama, sest vaist ütleb ja sisetunne ütleb ja süda ütleb ja hirm ütleb, et pole olemas kedagi teist Minu Inimest. Mõistus ütleb, et vaja on õppida (see on ju mõistuspärane tegevus, eks) armastama ja usaldama ka Teisi Inimesi ja just selle pärast, et mitte olla nii ühes kinni. Et tulevik poleks lootusetu.

Päev oli pikk ja pingeline. Tuli end tõestada nende ees, kellega aasta tagasi olin samal poolel. Ma vist ei olnud väga veenev, tajusin, kuidas turi tõmbus kühmu ja tekkis mingi vabandav hoiak. Vanade sõprade ja tänavuste koostööpartneritega vastasseisu siiski ei läinud, tundsin nende pisukest toetust. Ju siis ikka Väikeste Teenete Investeerimispank maksab oma intresse ka rasketel aegadel.

Hiljem hakkas mälus kerima luuletus:

MIS SEE ON, MIS IKKA AJAB PINDE
Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.
(Doris Kareva)

Olgu see mulle õpetuseks!

uuuhhhh! minu ilm!!!

väljas on minu ilm praegu. ilm.ee ütleb, et lõunatuul 6 m/s, aga seda on liiga vähe pakutud. tegelikult on täpselt selline tuul, mille tõttu siin Tartus oma lapsepõlvekodu Tallinnat taga igatsen. tormine. soe. niiske. võimas. tantsuhoos. elav. väljakutsuv. proovilepanev. tahaks lennata, tahaks seda tuult purjedesse!

Jäime konvendis peale kooriproovi veel repertuaari otsima. Meil on ju koosseisus juba kokku kolm endist ellerheinalast, nii leidub laule, mis võetakse kohe ette nooti vaatamata. kummaline, kuidas lapsepõlves omandatu säilib mälus palju paremini, otsekui mudakiht veekogus - mida sügavamal, seda vähem hajub. kui ette võtsime lood, mis kunagi koos liikumisega sabaaju tasemele harjutatud, siis ei saanud liigutusteta laulda neid ka nüüd. ja seda tunnet! mingi üdini nostalgiline ja magus-valus-igatsev värin saatis neid lugusid hinges. (õnneks on kogu nostalgiatripp ehk Vinteri "Pildikesi koolipõlvest" mingi re-re-re-salvestisena kodus olemas)

aga jah, see ilm... on terve rida klimaatiliste tingimuste komplekte ja kombinatsioone, mis teevad mind pahuraks, tigedaks, loiuks, uniseks, masendunuks, ja kahjuks esineb sihandseid ilmu Eestimaal päris ohtralt. võib-olla veelgi ohtramalt esineb aga ilmu, mis panevad nurruma, sisemiselt puksuma, mõnust ruigama, tantsima, naerma, elu nautima, joovastusest hõiskama, pööraselt karjuma, vaikselt seisatama ja imetlema...
Ma nautisin kogu hingest ja iga ihurakuga õhtul mööda Baeri tänavat üles väntamist. Tuul puhunuks puhanguti peale minu ka ratta püsti ja prillidel poleks kojamehedki nägemist oluliselt parandanud, kuid tunne oli võrreldav surfamisega!

öine mana päädis päeval suitsusingilisandiga kotlettidega, valmistet vanaema küpsetusnippe kaasates. mmmm... kõrvale sai kartulit, kooreta keedetut, kuid ma pean mainima, et me tänavune kartulisaak pole paraku üldse keetmisaldis.
siiski. hingest mingi raskus, äng - lahkuda ei taha. seletamatutel subjektiivsetel või minule teadmata põhjustel on ühe inimese käitumine muutunud, selle nüansside seast on midagi tibatillukest ent üliolulist kaduma läinud. minu jaoks on küsimus hoolimises ja õrnuses, ei milleski muus. Õrnus on see, mida ma ei näe ega muud moodi taju enam. võib-olla on temas õrnust mingi konstantne hulk, mis on vahepeal kuhugi mujale paigutatud. võib-olla olen ma seda õrnust varem ette kujutanud ja nüüd on selgeltnägemise aeg. võib-olla me lihtsalt ei peegelda ega kaja enam vastastikku. natuke nukker lugu igatahes.

idüllist rääkides

Indrek ütleb: oh seda igapäevast kotletti küll
Helge Lahke ütleb: anna meile hommepäev
Helge Lahke ütleb: ja ülehomme seda pikka poissi
Helge Lahke ütleb: et meie käsi ikka hästi käiks
Helge Lahke ütleb: ja jalg tatsuks ja suu matsuks
Indrek ütleb: ja siis me nägime, et see hää on
Helge Lahke ütleb: juust!

kass, kes on oma eluea kohta kõige püsivamalt paikne isane siin majas (mul on kuri tunne, et K meestevahetuses on kõutsil oma roll), nurrrrrub laual mu käte peal, kui sõrmed üritavad sõnumeid tippida.
leegid ahjus on.
soe tuppa levib.
tähed taga-aias taevalael.
ja kuigi eila veel
tusatuju pilved kaasa tõi
siis täna juba öelda võin
et üleeilane
või oli see üle-üle-eilane
rõõm pea saabub taas
mu juurde ja siis istume
saarele sauna ja nii
keskele floora ja fauna
ja aidaa!

sookvoodid ja otsustuskogud

Käisin öiropealinnas korralisel temaatilisel kogunemisel. Teist korda sellel aastal juba. Vihmavarju, mille eelmisel korral äkiliselt ja kallilt ostsin, ei suutnud enam kodunt leida, niisiis läksin pelguses, et olen tüüpilisteks Brüsseli sadudeks taas ette valmistamata. Ilm oligi B-s nii märg, et lennukil lubati Helsingist minema lennata plaanitust poolteist tundi hiljem. Mis tähendas, et tähtsamast, aga samavõrd igavamast osast jäin ma oma töögrupis ilma. Kuulatavamad olidki rahvuslike esindajate ettekanded, näiteks rääkis Norra esindaja sellest, kuidas õiguslike vahenditega püüti mõjutada soolist esindatust firmade nõukogudes (corporate boards), kus ju üldjuhul peamiselt meesterahvad istuvad. Mul jääb ikkagi küsimus, kust leida neisse otsustuskogudesse piisavalt aktiivseid ja kindlameelseid naisi, kes ei oleks seal lihtsalt kenadeks kehadeks ja julgeks end vastandada vajadusel man-powerile.
Rumeenia esindaja kõneles oma kommentaaris, et neil olid 1999. aastani sookvoodid, ja see oli hea, sest sundis mehi hoolitsema selle eest, et otsustuskogudes oleks häid naisi! Sellised sätted tekitavad otsustuskogu liikmetes vajaduse vaadata ümberringi, kes on su partneriks. Naised ei pea olema häbelikud tukunuiad ega ka küünarnukkidega trügima, selline seadusandlus lihtsalt sunniks mehi asjale tähelepanu pöörama ja tõesti, leidma ja valima kogusse sobivaid naisi, kellest oleks nii ideede arendamisel kui otsustamisel samuti tolku.

Teema koomaletõmbeks sobib väga hästi tänane tsitaat Dakilt:

"Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi."

raamatusoovitusi

Pratchetti "Autojuhid" (orig. "Truckers") on taas üks tema universaalteoste seast. Või millised Pratchetti teosed ei oleks universaalsed?
Eriti soovitan seda lugeda:
* Indrekul, sest juttu tehakse juhtimisoskustest ja müügireligioonist ja tähistaevast;
* Indrekul, sest räägitakse ka religioossest piiratusest;
* Neemel, kes mäletamist mööda oskas P teoseid nautida ja kes teab mõndagi maailmadest maailmade sees ja nimetamise ja sõnade võimsusest ja tehisintellektist;
* Kidaril, sest võimas lootus ja eneseusk on täiesti uskumatult võimsalt raamatus sees;
* Kertul, sest elu on palju mitmekesisem kui kujutleda oskaks ning leidlikkus pole selle juures kunagi liiast;
* Katriinil, sest raamat räägib sellestki, kuidas lugemisoskus ja loetu mõistmise oskus aitavad ellu jääda;
* Caiusel, sest kirjeldatakse seda, kuidas toime tulla asjadega, mis ei ole sellised, nagu näivad. Kriitiline tegevusanalüüs on ka tõhus meetod;
* kõigil eestlastel, sest veidi progressiivset kollektiivsust ja koostööoskusi tuleb eestlastele kasuks samuti kui väikerahvast noomidele;
* kõigil naistel ja meestel, kel on varnast võtta stereotüüpseid, kuid põhjendamatuid väiteid naiste mistahes suutlikkuse või naistele "sobimatute" tegevuste kohta.

Eksole, suures osas samadel põhjustel võin ma soovitada ka iga muud Pratchetti raamatut.