Haagin!

Saabun paraja kapsana hommikuse Amsterdami lennuga ja olen siiski 2 tundi enne kohtumise algust Madalmaade vastavas ministeeriumis kohal. Kohtumine möödub meeldivas ja konstruktiivses õhkkonnas, eriti arvestades seda, et möödunud kuu jooksul laekunud ettepanekute põhjal jõuliselt täienenud dokumendid lammutatakse üksipulgi lahti ja üks suur tükk ehk Membership Agreement koos allkirjastamise kohtadega visatakse üldse välja (laps koos pesuveega, arvake oma maitse kohaselt, kumb on kumb). Peale kohtumise lõppu on kõik sõbrad edasi ja lahkumiskätluse üritus venib mul kolmveerandtunniseks, sest selgub, et huvitavamad jutuajamised huvitavamate inimestega on kõik veel pidamata. Valusalt taastekib ametniku summutatud igatsus vana armastuse ehk vöödneti segaseid radu ja rägastikke käia.
Töötegijast turisti sõber siin linnas ei olda, sest muusjum on lahti 10-17. Nii jäävadki meeled segamata Escheri pööraste piltidega...
Kand ja varvas otsivad üles hotelli, sedapuhku kusagil kaugemal (kuid siiski nii ligidal!). Saan wifistatud ning peojälgedest kannatanud vaiba ja toolidega penthouse’i, mille voodi ja vannituba osutuvad täiesti ületamatult mõnusateks. Leebe kevadise ilma kutsel otsustan minna välja ja hotellist saadud linnaplaani tuhlates selgub, et Scheveningeni kuurort teps kaugel ei ole. Võtan siiski trammi, mille peatuse avastan kuulsa Vredespaleis’i (maakeeli Rahupalee) kõrvalt. Tramm nõksutab pikalt mööda helerohelises looris puiesteed ja üllatus-üllatus! hakkab end siis ülespoole vinnama (tuletan meelde, et tegevus toimub madalmaades, kus põhimõtteliselt ei saa nagu küngastki olla). Selgub, et rannale muidu kui düünidest üle roomates jõua.
Ja seal ta ongi – mu igavene, vastupandamatu, vaimustav, muutliku meelega mõõtmatu kallim – meri! Sellel siin jagub miilide viisi laia liivariba ja kõvakoorelisi karpe, sekka millimallikaidki. Päikese piimklaasjas valgus tekitab värve, mille jäädvustamiseks mobla kaamera jõuetuks jääb. Rahu ja õnnetunne mässivad kogu mu olemuse. Kui ma teaks, mis on zen, siis oskaks võrrelda ja nimetada, kas on või ei ole. Õnneks ma ei tea, vaid korjan karpe edasi, nii neid tavalisemaid kui ka kummalisi pikki karpe. Alati võiks kodus rohkem olla mereigatsust leevendavaid meeneid, kive või pilliroogu või karpe…
Hotellis tunnen keharaputavat külma. Oo, aga siin on ju vann! Mõeldes vannist tavapäraselt kui oma kõntsa leemes suplemisest, hindan praegu üle prahi rohkem võimalust soojas vees ligunedes sooja saada. Vann toimib imeliselt. Kasutan ohtralt hotelli pakutud pesunesteid ja võideid ning tulemuseks on ülimalt rahulolev keha – soe, puhas ja siidine.
Hommikul jalutan mõnuga läbi linna raudteejaama, pildistades ja imetledes kuninglikku aeda, vahvaid silte ja jalgrattaid. Rongis lennujaama poole kõlab kõrvaklappides just seesama „Mis teame maast, mille poole seame samme? Seal ütleb paavst: Tere, Thijl ja tere, Lamme!...“

psühhohügieen ja füsioteraapia

Armsad sõbrad, tänan küsimast, mul on nüüd juba palju parem. Peaaegu kõik korras. Ja saba ka nagu polekski. Igatahes ei valuta enam.
Nädal bipolaarseid meeleolusid. Kadunud söögi-isu ja 2 kilo kehamassi. Mitmed rõõmsad joogid heas seltskonnas. Arvukad rattakilomeetrid. Mõõdukad basseinimeetrid. Tunnid rännakuid hinge kummalistel ja keerukatel maastikel, kohtumised iseendaga, lähedane sõber toeks. Mis salata, 3 kibedat tabletikest ka. Laul, mis teeb alati rinnad rõõmsaks. Muusika eneses. Muusika ümber. Muusika. Vaimustavad kohtumised, uued huvitavad ja innustavad väljavaated ja teaduslikud ideed. Kerge ja helge ja energiline tunne.
Elu on lill, aga selline, mis teeb arenguhüppeid :D

Lisatud hiljem tsitaat Tiialt:

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Lai-a-li on, lai-a-li on…

HBS-i tänasest muusikateraapiast viimati kummitama jäänud „laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maa…“
„Ma olen selleks liiga vana, et kõike otsast alata. Ma vajan rahulikku ja kindlat suhet.“ – nii öeldi mulle tookord, kui ma alles tegin tutvust xanaxi perekonnaga. Täna võin öelda samad sõnad enda poolt. Iseasi, mida keegi rahulikuks ja kindlaks peab. Mida ma siis nüüd õppinud olen? Küllap seda, kuidas on võimalik armastada kedagi täpselt sellisena, nagu ta on – ilma petlike ootusteta. Tingimusteta armastus?
Minu paanilises peas muutub see küsimuseks: mida ma kardan? mis mind ärevaks teeb? Kardan seda, et olen liiga vana, et kõike otsast alata, et leida keegi sõbrast enam lähedane, OMA inimene, kes suudaks mind taluda sellisena nagu olen ega teeks endale minu suhtes petlikke ootusi. Nagu ka mina tema suhtes.
Äkki siin peitub mingi konks? Tuleta meelde, mis aitas eelmine kord:

saad kõik, millest loobud.

Peamiselt loobusin jonnimisest maailma vastu, mis ei toiminud nii, nagu mina tahtsin. See omakorda vabastas sisemised varud avada silmad ja meeled.

Beware the Ides of March

ütles Shakespeare ennustaja suu läbi Caesarile.
ja sealt see kõik alguse saigi. käes on kevadise ängi ja ärevuse ja kurbuse aeg, mis sajab maha koos järjekordse lörtsiga. on tunne, et kui ainult see AEG saaks mööda, siis muutuks kõik justkui iseenesest, tuleks vabanemistunne ja töötahe, uus algus ja rõõmud.
praeguseks lahkunud ministri auks sooritasin juba enne ärasõitu ministeeriumi trepil elegantse kukkumise omaenese jalgade otsa. aga ei old aega seda praavitada, bussile oli kiire ja alles tln-s avastasin, et oli nii verd kui liha selles loos ja vasaku jala säärele tekkinud üsna sügav auk. selline enesevigastamine näitab meeldejäävalt, kui sügava vastumeelsusega suhtun uude ministrisse, aga nii ei saa ju rallit sõita.
kilulinnas näidati teaatrit. nummer 72 vist oli. kuda Eesti tõuseb ja langeb, või on seda juba teinud. nuuh, mulle meeldis, oli kenasti õmmeldud tükk. jättis mulje, templi isegi mu rikutud ajju. no oli depressiivne, aga milleks sellest häiruda, kui isiklik psühholoogiline profiil on pigem optimistlik. rõõmsa kevadiselt ootusäreva meeleolu tekitas monoloog noorest Marjust. ja kummaline, et kõige pöörasemalt, pisarad sirinal voolamas, olen ma üleüldse ülepea naernud söögiga seotud stseenides. eelmine mälestusväärne kord oli filmi "Suur võidusõit" tordisõda. natuke jäi häirima mõte, et kuidas leinata Eestit, kui teda enam ei ole? näidendi terapeudi pealiskaudsed trikid - et vaatame aga enda sisse ja mida tunneme ja nüüd kui ma nipsu teen, on kõik läbi - võis tekitada vaatajas, kes leinateraapiaga kokku puutunud ei ole, tugeva vastuseisu sedasorti tegevustele ja järelduse, et sellest ei ole mingit abi. M arust vihjas see meil kohati levivale "mitte midagi tundmisele". teraapiasse tulnud paarike käitus ka klassikaliselt, korrektselt ega julgenud ka käsu peale tunda seda, mida nad tegelikult tundsid. meie inimesed ei ole harjunud enda tunnetega tegelema, nii banaalselt kui see ka kõlab, "sest mida see aitab?". ma arvan siiski, et aitab küll. ängi, kurbust, viha üle elada nii, et endale ja teistele vähem kahju teha.

millegipärast tuleb kogu aeg meelde üks koht Pipi raamatust. kui Pipi hakkas ära minema Kurrunurruvutisaarele ja Tommy ja Annika tulid teda saatma. ja olid sõnatud ja kurvad. ja siis Pipi rääkis jälle ühe oma lugudest, kuidas kellelgi tema sõbral tema arvukatel rännakutel oli olnud sama lugu, et ta ei olnud kurvastusest tükk aega rääkinud ja kui ta siis tahtis öelda: Hüvasti, kallis Pipi ja aitäh kõige hea eest!, siis selgus, et tal oli keel ära kuivanud.
noh, Tommy ja Annika muutusid rõõmsamaks küll, kui Pipi ikkagi ümber mõtles, sest ta ei suutnud näha, kuidas nad nii kurvad on ja pärast läksid nad kõik koos rõõmsalt Kurrunurruvuti saarele. aga nii oli raamatus. ja ma tean juba ette, et varsti ma muutun väga vihaseks. sest elus nii ei ole. ja ma isegi ei tea, kas aitaks see, kui sul keel ära kuivaks, sest siis oleks ometi olemas põhjus, miks sa ei saa öelda "Hüvasti, kallis Pipi..."

Turvanaine

Kunagi ennemuiste.

M: „Ma ei taha kuulda, mida sa kusagil mujal kellegi teisega teed.“
K: „Hüva, sa ei pea seda kuulma.“
M: „Ma väga kardan sind kaotada. Ma ei taha sinust ilma jääda.“
K: „Mind ongi raske kaotada, vaata kui suur ma olen! Ja ilma jääda saab pigem siis, kui mina sellega nõus olen. Ma ei loobu naljalt neist, kelle kord sõbraks olen tunnistanud. Sa oled vaimustav, su pesa on mu turvapaik ja hingekosutus, su veinid ja gurmee tõeline nauding, sinu hääl üks lummavamaid, mida tean. Siiski, otse ja ausalt, kui sul on vaja naist ja perekonda, mida sa vägagi väärid, siis minu peale ei maksa loota.“
M: „No vaatame, mis sest asjast saab. Ma ei ole ka eriti see tüüp, kes mitu rauda igaks juhuks tules hoiab. “
K: „Siiralt, ma hoolin sinust nii palju, et igal juhul rõõmustan, kui sul hästi läheb.“

Eile või pigem mõni aeg lähiminevikust.
M: „Ma pean sulle midagi ütlema, sest pean seda õigeks.“
K: „No mida?“ (kuigi seda on kerge aimata nii näoilmest kui kehakeelest, aga aus inimene, las kasutab emakeelt.)
M: „Ehh, seda on nii raske sulle öelda, sest ma ei taha, et sa kurvastama peaks või haiget saaks.“
(Enda vastu aus olles, sellise stseeni välistest tundemärkidest lähen ma juba sisemiselt ärevaks küll. Läksin juba tookord, kui ta alles pika helisemise peale toru võttis ja hääles ei kõlanudki seda soojust, mis tavaliselt. Kuigi ega ma muud ei tahtnudki, kui öelda, et Eesti võitis Uruguayd!)
M: „Ma pean tunnistama, et mul vist hakkab siin üks lootusrikas suhe tekkima… et see maailm saigi tookord paremaks.“
(ja mida muud ma siis kogu aeg olen soovinud? Teades selle armsa inimese vajadusi, talle neid sageli meelde tuletades…)
K: „Ma olen siiralt rõõmus sinu pärast. Enda pärast ma üliväga õnnelik just ei ole. See on kummaline tunne hakata kolima välja kellegi elust, kuhu õigupoolest ju sissegi kolitud pole. Kummaline on harjumuse jõud. Mul tuleb lahti saada harjumusest olla sinu juurde alati väga oodatud, see vist ongi kõige nukram asja juures.“
(ja lahti saada ka sellega kaasnevast enesehaletsusest ja üksindustundest…)

p.s. ma pean nüüd saama füüsiliselt raske ja finantsiliselt kerge rännu osaliseks, soovitavalt mäed vms.

olgu siis üks kord ka poliitikast

eksole, kui on ometi üks suht hästitoimiv minister, siis mingite parteisiseste jageluste pärast teda välja vahetada on täielik raiskamine riiklikul tasandil!!
noh, vastik tunne on eelkõige väärtushinnangute kriisi tõttu.
oravad on selleks, et riigi raamatupidamine oleks korras ja majandus püsiks. pean lugu kainelt mõtlevatest inimestest, kes jäävad ausalt oma ratsionaalse maailma piiridesse. nad on riigi püsimiseks ja juhtimiseks stabiilsel kursil. aga riigil on vaja juhtimises ka inimesi, kes riigile mõtte annaks, hoolitseks aadete, ideaalide, väärtuste püsimise eest. minule oli selliseks seltskonnaks Isamaaliit, ma valisin neid just ja ainult selle pärast.

HUA!

Mitu korda olen lootnud aastat kokku võtta... aga võta näpust! Eks ole ses aastas kõike ja meeldejäävam osa ehk see, mida oodatagi ei osanud. Kuid head soovid uude aastasse on sellised... lumised :)