mmuah!

Võrratu - lapsele on sattunud ülikooli parim eesti keele ja stilistika õppejõud! Teie tunnete teda Polaarkaru nime all.

Jalgrattasaaga

Sellal, kui mina lainetes lobistasin, pani keegi kaak või kaagid mu koduaiast Taaralinnas 2 jalgratast pihta. Minu kallikese Helkama Kaunotari ja tütre sõbra Trek 800. Müstilist on selle nüüdseks kriminaalasjaks saanud juhtumi juures paljugi, kuid tõestuse said ka mitmed psühholoogiateaduse deklareeritud inimeste kognitiivsed omapärad. Esiteks, rattad seisid tagaukse juures, nii et neid ei olnud tänavale näha - võiks eeldada, et varas pidi teadma, kuhu ja mille järele ta tuleb. Teiseks, igast kandist tarastatud aias jookseb ringi meie hoiatava haukumiskäitumisega koer - võiks eeldada, et aeda siseneja pidi ette teadma, et koer on aias sees kohe sõber kõigiga, kelle peale ta tänaval kurjalt lõugab. Rataste puuduoleku avastasin alles esmaspäeval, kui läksin neid garaažist otsima - mina eeldasin pühapäeva hommikul saabudes, et keegi kodustest oli rattad igaks juhuks garaaži varjule lükanud. Viisin esmaspäeva õhtul kaugele põllu peale politseisse avalduse, et siuke lugu ja pandagu palun tähele sellise tähistusega rattaid. Teisipäeval helistas sõbranna, et ajalehes olnud kuulutus, et leitud valge naistejalgratas, kätte saab politseist. Mina eeldasin, et politsei on mu avalduse vastu võtnud ja kõik raaminumbrid hoolega andmebaasi pannud ja seega ei saa kuulutatu minu ratas olla. Sõbrad soovitasid siiski asi üle vaadata. Helistasin politseisse. Nemad ei osanud ratast rohkem kirjeldada kui "tagumine porilaud on mõlkis" ja "nime me ei suutnud raamilt välja lugeda, see ratas on nii kulunud". Viimatimainitu tegi mind tähelepanelikuks ja otsustasin asja kontrollima minna. Jube! Oligi mu armas truu kaaslane seal politsei seina ääres, kahvlid paigast, tagaratas kaheksas, porilaud korgitseriks ja tugijalg seasabaks väänatud. Keegi pätt oli lihtsalt jõhkrutsenud! Tunne oli, nagu tuvastaks laipa, mida ta ju sisuliselt oligi. Vinnasin velomobiili, pisarad kurgus, rattaraamile ja sõitsin kohe omade jalgrattaspetside juurde. Jalgrattapoes oli suhteliselt ühine otsus - taastada pole mõtet. Pakuti mulle müügiks korrastatud Nopsasid ja Crescente, aga peale proovisõitu sain aru, et pole ikka üldse see... ei lõhn ega värv ega mugavus ega jõudlus. Õnneks läksime korra ka romulasse vaatama ja ennäe, seal seisis kordategemata Kaunotar, mil keskjooks ja pedaalid nagunii puudu. Pani siis Kalle oma kuldsed käed tööle ja sündis Helkama Kaunotar 2in1: ühelt rattalt raam, käiguvahetus, kett, tagaratas ja porilauad, lenks, pakiraam; teiselt rattalt rehvid, esiratas, helkurid, sadul, keskjooks, pedaalid, esituli ja pardakompuuter. Poeriiulilt lisaks esikorv ja uus lukukett. Sõiduk sai uuem ja tervem kui enne oligi. Kuigi olgem ausad - eelmise kella kõla kõrvust ja käiguvahetuse liikuvus käe seest on visad kaduma... Ka rattaparklas käisin alguses segase ja häirituna ringi ja otsisin korduvalt oma valgeroosat taga enne, kui taipasin avada silmad hõbehallide jaoks. Vat niisugune lugu juhtus.

Kloogarand

"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.

(üli)kooliminek

tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?

veider lugu

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

August

Minu libahundiaeg. Täiskuu. Rahutus ja ilu hinges.
...
Lõvide aeg. Kunagi oli see Karepa mustikavartes ja lõhnavates mastimändides, nagisevates puutreppides, jahedates sammudes rannaliivas, kibedates pisarates, vihas ja armastuses, kires ja vaikuses, unes või ilmsi, niisketes heinamaaradades ja uimastavas tähesajus, väga lähedalt vaadatuna, ometi nii sügavas pilgus...
...
Usk. Lootus. Vabadus. Armastus.

...ja mul oleks vaja lihtsalt seda inimest, kellega käest kinni jalutada. eiei, sisse pakkida pole vaja, ma hakkan kohe tarvitama, tänan!
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:

...asutuste töötajad peavad suulises ja kirjalikus suhtluses avalikkuse ja asutustega kasutama kirjakeele normile vastavat eesti keelt.

ja kuivõrd mu blogi pole suhtlus avalikkuse ja asutustega, siis mingu see kirjakeele norm siit blogist sinna, kuhu avalikult kasutud asjad ikka lähevad. mitte et ma ei oskaks või ei tahaks. on inimesi, kelle keelekasutus ja -oskused erinevatel põhjustel ei küünigi kirjakeele normini. on korrektseid inimesi, kes oskavad suurepäraselt ja sellest piisab, nad ei soovi kusagil normist kõrvale kalduda. ja on inimesi, kellele normi piirid jäävad eneseväljendusel ahtaks...
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...