Koristasin lõunapausil e-postkasti, mida ma tegelikult ei kasuta ja loen vaid paar korda aastas. Muu kräpi hulgas leidus seal miski assotsiatsioonidemäng, mille tõlgendustes kirjas, et "laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust." Lauluks nr 10 taga olin pannud hommikuse Kuku-raadio kummituslaulu "Täna ma ei skoori"... Bingo!
esmaspäev, 3. august 2009
pühapäev, 2. august 2009
Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.
teisipäev, 16. juuni 2009
olid rattaga kodu poole kimades targad mõtted peas... no olid.
ja tunne kuidagi eufooriline.
Trints oli vahepeal laulu loonud ja aitasin tal seda noodistada.
isegi lehte noodipaberit ei olnud kodus, sai siis paaril käsitsikirjutatud tühjade ridadega noodil sabast lõigatud. natuke kahju hakkas, et pole nii ammu ei kitarri, klaverit ega suupilli mänginud. ise ka ei saa aru, miks.
aga mitte sellest ei tahtnud ma...
viimasel ajal ajakirjandusest mitmeid tarku mõtteid lugenud: "Arvamuskultuuris" Jüri Allikult ja "Arteris" Martin Poomilt ja täna täitsa olulist "Postimehes" ka Pulleritsult, kes muidu kibe(stunud) kiruma ja sestap arvama, et see ongi uuriv ja uudislik.
Hämmastav, aga enim jäi kummitama mõtetesse hoopis Delfi naistekas avaldatud tõde:
Hämmastav ei ole mitte see, et niisuguse asja peale võib ka teadusliku uurimise teel tulla, ses mõttes on tulemus trivia. Hämmastav on hoopis see, et ma sain aru. Et ma olen naine ja mitte külm kala, milles mõni mind süüdistada tahaks. kui ma ikka tunnen, et minu isiksus või olemus pole oluline, siis on kogu afäär totaalselt lörris juba ette. ja see just tõestabki, et ma olen naine :D
ja tunne kuidagi eufooriline.
Trints oli vahepeal laulu loonud ja aitasin tal seda noodistada.
isegi lehte noodipaberit ei olnud kodus, sai siis paaril käsitsikirjutatud tühjade ridadega noodil sabast lõigatud. natuke kahju hakkas, et pole nii ammu ei kitarri, klaverit ega suupilli mänginud. ise ka ei saa aru, miks.
aga mitte sellest ei tahtnud ma...
viimasel ajal ajakirjandusest mitmeid tarku mõtteid lugenud: "Arvamuskultuuris" Jüri Allikult ja "Arteris" Martin Poomilt ja täna täitsa olulist "Postimehes" ka Pulleritsult, kes muidu kibe(stunud) kiruma ja sestap arvama, et see ongi uuriv ja uudislik.
Hämmastav, aga enim jäi kummitama mõtetesse hoopis Delfi naistekas avaldatud tõde:
...naisele ei piisa teadmisest, et mees tahab seksida. Vaid naine vajab tunnet, et mees tahab seksida just temaga.
Meana [Nevada ülikooli psüholoogiaprofessor, kes asja uuris] sõnul on soov valituks saada ka üks peamine põhjus, miks naised niivõrd palju oma välimusele tähelepanu pööravad.
Hämmastav ei ole mitte see, et niisuguse asja peale võib ka teadusliku uurimise teel tulla, ses mõttes on tulemus trivia. Hämmastav on hoopis see, et ma sain aru. Et ma olen naine ja mitte külm kala, milles mõni mind süüdistada tahaks. kui ma ikka tunnen, et minu isiksus või olemus pole oluline, siis on kogu afäär totaalselt lörris juba ette. ja see just tõestabki, et ma olen naine :D
pühapäev, 14. juuni 2009
Lahtise suuga laulupidu kaarsilla kaare peal
Hea mitu head asja jälle tehtud.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.
Tartu laalupidu käis ollivuudi muusikali "I'm singing in the rain" heade traditsioonide vaimus. rahvusmeene staatuse saanud tennised olid vabamüüki jõudnud ning investeering tasus end heldelt ära (ostjad jõudsid kasumisse), sest sai vettinud pastla veel vettimata ja kordi pidavama tallaga hiinlaste rahvusjalanõu vastu vahetada. suurusnumbrid, teadagi, tuleb elevantse eestlase jalalaba jaoks korrutada tambovi konstandiga ja liita 2. lisaks oli kärssavate ja tilkuvate saslikutelkide vahel näha meeneid ja suhkrumandleid ja plekkmärke ja linaseid murumütse ja peaaegu kogu valik rahvussokke - puhtast ja kuivast peast asendamatu kraam üldrahvaliku heaolutunde tekitamiseks. meie Koit-"tuleb-taevasse" aitas üldrahvalikule heaolutundele kaasa suure rummipudeliga.
ja end oli ka häppi - rahvas sai raeplatsil telgis piirivalve orgesteri ja vello saatel priilt õllekruusist kinni hoida ja puha. Koit-"oli-nii-lahke" ja soleeris pala "New York" oma kolmele andunud muusale, kes seepeale tormasid äratehtud sireenidena kaarsilla kaart ületama. Oli ka aeg - Evely visatakse järgmisel nädalal ülikoolist välja, aga tudengile kohustuslikust kolmest alast üks veel tegemata. seal ülal oli vinge, mitte üks polits ei köhind, vaade oli avar ja tuul puhus kõvasti. linnalegendid teadsivad rääkida, et tavapärane olla vähemalt üks suudlev tudengipaar keset kaart just sel hetkel, kui sina tahad seal jalutada. saatus säästis meid sellest kitsendusest.
esmaspäev, 8. juuni 2009
sümptomaatiline
...pidi olema üks sõnadest, mida juba švipsis peaga olevat raske öelda.
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"
Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...
täna vähe veinisena uljalt kodu poole kimades hakkas kuid siiski kummitama üks lapsepõlves õpitud luuletus ja kui mõelda eelmise blogipostituse peale, siis oli see vägagi sümptomaatiline lulla, väljendamaks muutuvaid meeleolusid ja mis seda mõjutab. (sümptomaatiline on ka see, et mis pikad tekstid kõik titestpeast täpselt pähe jäävad ja kauaks ja kuidas vanainimesele ei kipu isegi täna loetud asjade sisu meelde jääma, vormist rääkimata.) Niisiis, saage tuttavaks - "Nõid Korinti"
Kord ennemuiste elas nõid
Korii-Koraa-Korinti.
Ta ujus tindipoti sees
ja nõidus muudkui tinti.
Kui kirjutaja oli morn
ja vii ja vaa ja viril,
siis hoopis teise mõttega
tal välja tuli kiri.
Kord kirja saatis pojale
üks ii, üks aa, üks isa:
"Ma sinu pärast häbenen,
et silma tuleb pisar!"
Laisk poeg sai kirja,
hirnuma ta pii ja paa ja puhkes.
Seal seisis nii: "Mu armas laps,
su üle olen uhke!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Üks keiser kirja kirjutas,
all pii ja paa ja pitsat:
"See mees, kes täna pilkas mind,
peab saama tublid vitsad!"
Kuid pärast kirja lugedes
sai nii ja naa ja nalja:
"See mees, kes täna pilkas mind,
saab tasuks toobi kalja!"
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Poeet poeemi kirjutas,
küll rii ja raa ja riimis:
"Teeroos on kõige lõhnavam
ja kaunim meie riigis!"
Tee roosi üllust ülistas
ta pii ja paa poeemis...
Kui aga valmis sai poeem,
siis jutt seal oli peedist!
Siis muhedasti muigas nõid
Korii-Koraa-Korinti
ja ujus tindipoti sees
ja rüüpas lonksu tinti.
Kui selles jutus midagi
teil mii ja maa ei meeldi,
siis arvan, et teid targemaks
ei suuda teha keegi!
Ma ei väida nagu oleks selle lulla ise loonud. Vemmalvärss on mu mälu mööda pärit roheliste kaantega klamberköites saksa lastelaulude kogumikust "Himplike ja Pimplike". Oi, seal oli arvukalt mällusööbinud kalambuure, näiteks "siis kana kireb ja kaagutab kukk ja mina vatran ja latran kui sukk." Ilmavõrk annab teada, et tõlkinud Heljo Mänd, küllap seepärast nad end nautida lasevad.
Taas valgete õite aeg on täies hoos ja teeroos on kõige lõhnavam ja kaunim meie riigis, ilma igasuguse naljata...
pühapäev, 7. juuni 2009
põhjuseta
jälle mingi selline hetk, et ennast ei tunne.
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?
võib-olla tuleb see pillid kotti pannud immuunsüsteemist.
võib-olla on mingi selline arenguetapp kätte jõudnud.
aga ma ei saa ju lihtsalt ära kloostrisse minna ja ilmaga hüvasti jätta, südant jääks vaevama, et lapsed pole veel lennujõulised, mõni on puhta samasugune ja ei saa enesestki aru veel.
ma ei ole õnnelik praegu - liiga palju ebaselgust selles, kas mu tegudel ja otsustel ka loodetud tulemusi on. hetkele keskenduda õnnestub väga ajuti ja siis kestab see vaid hetke, peale mida saabub taas pidetu paanika ja sihitu ekslemine oma kahtlustes ja kõhklustes. ka rahuhetkedel teadvustub kuidagi eriti teravalt mõte, et see rahu ja kindlustunne kaob peagi, sest on ainult põgenemine mingisse unustusse järgnevate tulutute jõupingutuste ja ebaõnnestumise eest. hirm elada?
teisipäev, 26. mai 2009
Öiroopa-muljeid
Tšehhi linna Praha õhk oli avali lennukile, millega otse Eesti linnast Tallinnast õhku olin tõusnud. Veetlevad kõrge kontsaga tänavakingad hakkasid aga juba esimesel päeval alatult alt vedama. Tänavasillutis ei ole ka seal väga kiita, armastavad maha raiuda 5x5-sentimeetriseid kivikuubikuid ja jätavad pealt lihvimata. Võibolla lörtsiga on abiks.
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?
Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!
Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...
Aga et nunnus hotellis oli vaba ja piiramatu wifi, siis sain ideid teistelt presideerivas öiropealinnas käinutelt või parasjagu käijatelt, et mida teha ja kuhu minna. Esimesel õhtul kondasime Katrega vanalinnas ja suundusime seejärel sihipäraselt Jaagu soovitatud pubisse The Pub, mille peamine võlu on see, et õlut saab ise lasta ja maksad mõõdu järgi (mõõdetakse 10 ml täpsusega). Me ei hakanud sekkuma laudkondade võistlusse, vaid suhtlesime niisama vabalt. Järgmistel õhtutel aga pakkusid Komisjon ja eesistujariik niivõrd rikkalikke bankletilaudu, et pubist õlut juurde libistada oleks vatsa rebestanud. Nii ma neljandal päeval piripardani täis vatsa ja uutest ideedest tulvil peaga hilisõhtul Eesti linna Tallinna tagasi lendasingi. Et vurada varahommikul kooriga Ungarisse puhkusele, mis väga lõõgastavaks just ei kujunenud, aga 2 kontserdist ja ohtrast veinist ei saagi ju lõõgastust loota?
Euroviisusid kaesime suurelt ekraanilt Poola linna Varssavi pubis. Ennustusvõistluse Eesti koha üle paremusjärjestuses võitis Taivo. Lahtine õlu oli seal pubis tõeline saast, nimeks Tyske või midagi sarnast.
Madjarimaa linnas Budapestis tegime algul spaapuhkust kuulsates Szecheny termides (ma ei hakka oma ajusid ega keelt kiusama ungarikeelsete nimede hääldamisega erinevalt Taivost, kes kutsus esile imetlevaid naerupahvakuid, hääldades mängleva kergusega kohanime nagu Satoraljaujhely - see kõlab alguses paljutõotavalt, kuid lõpupoole võiks arvata, et ütlejal on rohkest veinist tingitud kõnehäired). Loodetavasti said ka minu luud-kondid suht penskaririkkas maapõuest paiskuvas lämmis (20-38 kraadi) ja lõviosa Mendelejevit sisaldavas vees uue hingamise.
Pealelõunal tegime asja EV saatkonda. Meie unustamatuks lemmikuks said saatkonna trepid, kuhu rivistununa läbisime 30-kraadises päikselõõsas (tule)proovi. Päris kontserdil järgmisel päeval lasime end juba peaaegu lohutustpakkuvalt kuusel varjutada. Terava sulega William Lower edastab saatkonna avamiselt oma elamused EV välisministrist ja HBS-st päris kujundirohkes inglise keeles.
Ega me teadnud, et meie siiras kava võib selliseid asssotsiatsioone tekitada, seepärast läksime pahaaimamatult õhtul mitteilusa kohvikarva Doonau peale seilama ja sööma-jooma. Toit oli hää ja ports piisav ja veini anti ka jaopärast ning rahvakunstitrio meelitas kuulsate Ungari tantsudega, mis küll ühe tšehhi helilooja looming teadupoolest. Üks ta Austria-Ungari keisririigi värk kõik! Mingil ööl me vallutasime Johansonide-Jürgensonidega ka Buda kindlust ja avastasime kuningalossi võlvistikust trubaduuri, kes purustatud ja käepäraste vahenditega (nael, teip) paigatud kitarrist võlus välja kõikvõimalikke kauneid ja kaunimaid hitte. Kui me üritasime kampa lüüa oma selgeksõpitud biitlitega nagu "When I'm sixty-four", siis pani ta ette laulda midagi romantilis-ballaadilis-nostalgilisemat nagu "Michelle"... ja esitas selle ise südantlõhestava veenvusega.
Nyiregyhaza (järjekordne keeleväänamisoht!) linnas Ungarimaal saime me kohalikeks kuulsusteks, paistab - lapsukesed koolimaja ees plaksutasid meile vaimustunud äratundmisrõõmus, kui lahkusime peale edukat kontserti Kodaly Hallis Eesti suursaadiku vastuvõtule kohalikus pubis, kus ülla-ülla! kanti meile lahkeste vaid Eesti õlut ja mitte Ungari veine!
Kontserdiga jah, läks niimoodi, et esialgu kuulasime meie, karp lahti, kuidas kohaliku kooriinstituudi kooride lauljad seisid meetriste vahedega kogu saalis ja täitsid selle kõrvulukustavalt täiuslike häältega moodsate kooriheliloojate loomingu abil. Tormis kaasa arvatud. Aga piano ei olnud nendega. HBS seevastu kogunes järgmise esinejana kesklavale troppi kui laborihiirte kamp ja üritas seejuures meelde tuletada, kas tasub usaldada oma sisekõrva, kui naabritki ei kuule, teisest häälerühmast rääkimata. Tõestasime ausalt, et oleme Eesti koorimaastikul erakordne nähtus, kes ei tunne end mugavalt igast kummalisest asendist Tubina "Igatsust" või Veevo "Kadakaid" lauldes. Ja eks sedalaadi "klassikalist" koorimuusikat olid kohalikud juba kõriauguni kuulnud ka... nii et me ei tekitanud, teadagi, ahhaa!-elamust. Kuni järg jõudis meie oma ampluaani, milleks seekord olid Valgre ja biitlid ja Lätte "Metshaldjas" jms. Nendega suutsime saavutada madjarlikult tulise publiku kaasaelamise ja skandeerivad aplausid. No ja muidugi kui meie Koit tuli taevasse ja esitas omad soolod, siis ei tahetud teda mitte ära lasta, vaid kõiges ihusuuruses ja -ilus kohalikesse kunstiansamblitesse värvata!
Järelejäänud Ungari-päevadel me siiski saime veine ja päikest ja termaalvesi veel päris ohtralt. Tokaij on selle UNESCO maailma kultuuripärandisse kantud piirkonna nimi, kus õnnestub hallitanud ja külmanud viinamarjadest tehtud veini erilise väärtusena ja kalli raha eest Tokaij Aszu nime all maha müüa. Aga ta kuramus oli tõesti hea, eriti see 5-puttonyi väärtusega pokaalitäis, mille peremees 39 meetri sügavusel veinikeldris meile 7 veinist koosneva degustatsiooni lõpus valas!
Kuid nüüd mulle tundub, et ma olen otsapidi jõudnud Rumeenia linna Targu Mures. Ma jõudsin sinna juba Ungari-reisi viiendal päeval, kui omavalitsusametnikust kaaslaulja küsis, kas ma tean, kas mul on ikka sama minister, kes Eestist lahkudes. Õudne, ma ei teadnud ja ilmavõrku puhkusele-reisile ma targu kaasa ei võtnud nii et kohemaid olin Targu Mures. Naastes selgus, et hoolimata armsa ministri säilumisest on ikka põhjust mures olla eelarve pärast - sedapuhku mina ega mu kallid teadlased kärpekrokodilli käest ei pääse...
Tellimine:
Postitused (Atom)
