20 aastat hiljem

Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

matkajajam

Hea seikleja Kateriviteri
	Sa oled Gabriel filmist Viimne reliikvia
Sinu kirjeldus: Sulle meeldib matkata ja reisida. Hoolimata su pikkadest seiklusekirjeldustest, kuulavad sõbrad endiselt su lugusid reisidesrst võõrastele mandritele ja hüljatud saartele. Sõbrad ei ole tüdinenud värvikatest matkajuttudest, sest sa pole nagunii enamasti kodus või pakid parasjagu kohvreid minemaks Lõunanabale grillima. Matkarent.ee soovitus: Paadi laenutus võimaldab ilusaid matkasid kogeda koos sõpradega

Milline matkasell oled sina?

Ma tean vähemalt üht inimest veel, kes võiks selles testis sama tulemuse saavutada :)

te lugege Kertu blogi

Lisaksin omalt poolt vaid seda, et noh, külmiku Tallinnasse transportimise-abi juttu sai aetud veel mõne mehega, kes lubasid mõtelda... mille tulemusest ajalugu vaikib. Ajalugu ei võta isegi toru mitte :D
Täppismõõtmised andsid tulemuse, et teoreetiliselt ja napilt peab külmik ka meie väikeautosse ära mahtuma... Teadke siis, et Feliiciake, nii väike kui ta väljast ongi, mahutab viisakalt ära külmiku mõõtudega 60x60x145. Pluss 2 inimest, nende nädalase padajanni, aiatäie musti sõstraid, küüslaugud ja piparmündid. Pirita Selverist lisasime sellele arbuusi, mopikomplekti ämbri täie koristusvahendeid ja kotitäie toidukraami.

Kertu küsis mingil hetkel Tallinnas, et mis soost meie auto on. Loomulikult on Feliiciakene naissoost. See rikuks ju meie toreda naistepäeva ära, kui mõni usaldusväärne meessoost olevus meid avitaks.

ikka kividest jah

ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...

kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?

ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.

aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...

Anterole

Kahtlen ikka veel, kas olen võimeline Su matustel mingitki järelehüüet kuuldavale tooma. Postitan parem siia, las levib mu mõte Sinuni tunnetamatuid laineid pidi...

Sina, Sa olid... oluline. Sa oled oluline siiani. Mälust ei kao. Sa avasid mulle oma ukse ja akna ja südame, kui mujal neid suleti. Sa jagasid minuga oma elutarkust ja teadmisi, helget meelt ja hingesoojust, oma indu ja seltskonda. Sa oskasid näha. Loodust, asju, inimesi, suhteid, minevikku ja tulevikku. Sa oskasid olla. Moraalne tugi, hoolitsev sõber, pühendunud teekaaslane, austusväärt eeskuju, tõeline härrasmees. Sa teadsid mõndagi leinast ja kurjast saatusest, kuid tahtsid ja oskasid rõõmu tunda sellest, mis hästi on ja õnnelikult läheb.

Alati Sinu - yökyöpeli

Ilmast ilma ilmast ilma

Jaanide ja jõulu puhul on kohasem kui kunagi muul ajal rääkida ilmast. Et kas ikka oli piisavalt vihmane jaan ja kui mustad seekordsed jõulud tulivad.
22. päev ja õhtu nägid välja täitsa sellised, et nalja ei ole - seekord tuleb erandlikult kuiv ilm. Hommikul sai lokkama hakanud niru muudetud ja õhtul võis kallid kauged külalised põhjast panna istuma päiksepaistesse küpsevate maasikate peenra äärde. Ise nad veel imestasid, et mistarvis ma tahan õue vihmakindla varikatuse püsti ajada.
23. hommik algas varajase lippude heiskamisega kodumaja külge ja konventi (kus oli valida 2 lipu vahel, aga me valisime seekord EÜSi oma ;) Ilus oli. Päike paistis, tuuleke lehvitas. Ikka veel oli kohatult ilus ilm. Varikatus õuemurul osutus pigem kohaseks päikese vastu, mis kohvijoojatele silma paistis. Siis läksime ostlema ja poodlema pikka nimekirja jaanikaupu. Ilm hakkas tasapisi normaliseeruma ja ülejäänud lõunasuunduvad põhjalased hakkasid helistama kohaste küsimustega nagu "Kas teil seal ka juba sajab?" Ei sadanud veel, aga pilved (III välde) olid küll katnuvad kogu taeva. Üldse kogu olukord hakkas tavapäraseks, rutiinseks ja kontrolli alla saama - enam ei olnud võimalik leida kogu vajalikku kraami ühest poest ja mõnda asja ei leidnud enam ühestki poest. Näiteks lillkapsast või suuremat kogust maasikaid. Harilik jaanipaanika, rahvas ostab kokku strateegilisi värskeid tooteid, et kaheks päevaks võssa ja tsivilisatsioonist eemale konsumeerima tormata.
Meil tormata ei õnnestunud. Kahe auto lossimine käis juba vihmavarjude varjus. Suitsevate grillidega ümbritsetudd rindelinnast eemaldudes osutus Viljandi mnt halvaks valikuks ses mõttes, et transpordiks olnuks lihtsam kasutada lintratastega
sõidukit. Feliiciakene Sussaaninitega ainult hüples, vonkles ja ägas sel trepjal rajal ning kattus solvunult kollaka savi täppidega. Juba teisel katsel leidsime õige teeotsa (Sibula tee, jäta meelde!). Moonakaste tassisid need, kes ei kartnud vihma käes ära sulada.

Ja täna jälle päike paistab!

Punk on ...

Paadunud laulupeolise sündroomi lahutamatu osa on ühekülgne ja laigutine päevitus (loe: päiksepõletus) isegi siis, kui laulukaare-alune juhtub suuremas jaos kogu päeva varju jääma nagu Rakveres.
Mis aga punki puutub, siis mina ei tea, mis see punk on. Pole teadnudki. Saan aru, et atonaalsest ühetoonilisest karjumisest tähtsam on sõnum. Ja see, mis silma jääb, on välimus, millega luurele minna ei maksa. Üks totaalne muutumine viimase aja muutumismängude seas juures. Tähelepanuväärne seegi, et nõuka-aegsele leidlikkusele välimuse saavutamises on lisandunud kapitalismi hüved kulinate, laialt müügilolevate eri mõõdus kettide ja ketsikultuurimoe näol, ohtratest soenguvahenditest ja meigivõimalustest kõnelemata.
Allusin provokatsioonile laulda Singer-Vingeri lugusid Singer-Vingeri saatel ja seda ma sain. Ja Propa. Pille-Riinist ja hüperboloidist rääkimata, need kannataks mumeelest isegi üldlaulupeole saata. Siiski ma ütleks Volmeri sõnadega "ilus oli olla selles imekaunis kohas, kahju ainult et ei juhtund miskit erilist..." No pauerit oli ja tossu oli ja võimsust oli ka (mis millegipärast ei suuda viimasel ajal enam muljet avaldada), aga ... või just sellepärast! Päris-punkareist on kahju, kui mingid wannabe-punkarid nende õilsa idee kogemata ära lörtsisid. Sorry, aga mul oli lahe kord elus punkar olla ja kord elus põhimõtteliselt ja teadlikult "mustalt" laulda.