Urged täitnud tatist paks pea ja kõri, milles tundub kõrvetavat vähemalt Molotovi kui mitte Ribbentropi kokteil - see kõik pole viisakas ega laiu lugejaskondi huvitav põhjus blogida, aga... oma blogi, riputan mida ja kuhu tahan. Ikkagi Olga Pealagi - pool pehme ja plekine, pool kõva ja kõõmane.
Hädasti peaks olema inspireeritud kirjutama 2 artiklit ja kohe! Ega saadav honorar ka mööda külge maha jookseks. Tulevanädalane London on nagunii mõrv rahakotis. Kuid see on siiski puhkus! Hullemad on ülesastumised Keeletalgute finaalüritustel ja arvake milles on probleem? Loomulikult väljanägemises! Kujutan end ette ärkamas neljapäeva hommikul, nina paks ja punane, silmad väiksed ja punased, juuksed nõmedad, hääl olematu... Garfieldi mask päästaks nii mõndagi sellest outlookist ja oleks lisaks üpris loomutruu.
laupäev, 20. september 2008
teisipäev, 16. september 2008
üheshingamine
Kestev romantika-lainehari, surfan tulevase laulupeo lauludel.
Käisin üle pika aja korp!i naiskooris, õppisime laulupeo laule. Eks üritan jälle kahes erinevas kooriliigis üles astuda. Tahame valiknaiskooridesse pääseda, eelmine kord saime sellega igatahes hakkama, asi siis seekord vanu häid Carmina Burana tükke teha. Meil on ju nüüd tervelt 3 endist ellerheinakat kambas, noodilugemisega ei peaks enam üheski olulises rühmas probleeme olema :)
Segakoori lugudega ei ole veel tutvuda jõudnud, Lauri on Krimmis kusagil ja tõbiseks jäänud, nii et isegi koorilaager jääb esimeste andmete põhjal ära.
Neile sõnadele kirjutatud Olku laulu laulavad naiskoorid 2009. aasta laulupeol. Kummitab põhjalikult, teeb hinge hellaks ja rõõmsaks ja nukraks ja igatsevaks ühekorraga. Kui ma täna Tallinna Raekoja platsil T-ga Kehrwiederis imehead vahukoore-cappuccinot nautisin, mängis plaadimasinas just see laul ja muutis kohviku hubases interjööriski pilku osatava halli taeva heledamaks. Ma ei teadnud veel, et õhtul saan ise sellesse muusikasse sukelduda...
Tahaksin pihlapuu rüppe!
"Hinge" ja "hingamise" ühine tüvi pole juhus. Üks sõna arenes kunagi teisest, sest hingamine ja hing on seotud. Isegi nii seotud, et kellegagi ühes rütmis hingates võib hea õnne korral tema hingega kohtuda. See võluvägi toimib ka siis, kui üheskoos hingavad kümned ja tuhanded.
Käisin üle pika aja korp!i naiskooris, õppisime laulupeo laule. Eks üritan jälle kahes erinevas kooriliigis üles astuda. Tahame valiknaiskooridesse pääseda, eelmine kord saime sellega igatahes hakkama, asi siis seekord vanu häid Carmina Burana tükke teha. Meil on ju nüüd tervelt 3 endist ellerheinakat kambas, noodilugemisega ei peaks enam üheski olulises rühmas probleeme olema :)
Segakoori lugudega ei ole veel tutvuda jõudnud, Lauri on Krimmis kusagil ja tõbiseks jäänud, nii et isegi koorilaager jääb esimeste andmete põhjal ära.
Siin on oja, ojas sina
jalgupidi vees
mina puhkan, pilkupidi
puie okste sees
ja on igas hargses võras
lehed tulekul
kõrges kerges kevadõhus
hea on sul ja mul
ainus küsimus maailmas
kiigub minu suul
kas on taevas
tähti rohkem veel
kui on pungi puul
(Viiu Härm)
Neile sõnadele kirjutatud Olku laulu laulavad naiskoorid 2009. aasta laulupeol. Kummitab põhjalikult, teeb hinge hellaks ja rõõmsaks ja nukraks ja igatsevaks ühekorraga. Kui ma täna Tallinna Raekoja platsil T-ga Kehrwiederis imehead vahukoore-cappuccinot nautisin, mängis plaadimasinas just see laul ja muutis kohviku hubases interjööriski pilku osatava halli taeva heledamaks. Ma ei teadnud veel, et õhtul saan ise sellesse muusikasse sukelduda...
Tahaksin pihlapuu rüppe!
esmaspäev, 15. september 2008
tasutud ja kallutatud reklaam
Mina maksin selle reklaami eest ja mitte vähe, aga asi oli ka igat krooni väärt. Käisime tibidega Otepää Seikluspargis, kus sain teada, et mul on veel lihaseid, mis maa ja taeva vahel rippudes, kõikudes, kaldudes, õõtsudes - ühesõnaga hängides - olid hädatarvilikud kasutusele võtta. Õhulende alates 20-meetristest ja lõpetades 600-meetrisega anti kokku 7, puhtalt nende pärast võis seiklema tulla. NB! Kõrguskartlikel ei maksa vast üritada, aga kõigile muile pakun, et rõõm ja adrenaliin tekivad keresse hiljemalt neljanda raja ajal.
Ja nüüd täiesti tasumata reklaam: palun tulge ja viige mu juurest ploomid ära!!! täiesti tasuta! kes ees, see ploomisuu, aga olen kindel, et ka tagumised saavad kõik kaasavõetud nõud täis. Päästke ploomipuud raksuva raskuse käest (paraku paari oksa enam päästa ei õnnestu...)!
Ja nüüd täiesti tasumata reklaam: palun tulge ja viige mu juurest ploomid ära!!! täiesti tasuta! kes ees, see ploomisuu, aga olen kindel, et ka tagumised saavad kõik kaasavõetud nõud täis. Päästke ploomipuud raksuva raskuse käest (paraku paari oksa enam päästa ei õnnestu...)!
Jumala eest ja ausõna, südame teeb soojaks, kui minu eest natukenegi hoolitsetakse.
Ma ei ole ju põhimõtteliselt karm mutt. Aga ma satun ahastusse, kui tunnen, et enam ei ole mõnus, enam ei jaksa, enam ei lähe asjad nii, nagu minu meelest peaks või võiks... ja kui ma siis ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võibki jääda mulje, et olen mingi kontrollifriik - ei, see pole nii, mu elamise-turvatunne on lihtsalt kahjustada saanud.
Just sellepärast on liigutavalt armas, kui...
... tuleb üks ja ütleb, et teeme su toas remondi, siuh-säuh ja et kõik läheb mööda!
... tuleb üks ja annab endaks saamise ja endaga olemise aja ja paiga
... tuleb üks ja peseb ära aknad ja laotab maha parketi ja hoiab oma soojas kaisus
... tuleb üks ja toob talvepuud ja -kartulid ja koristab lehed ja putitab autot ja teeb pannkooke ja kohvi
... tulevad kaks ja üks lõigub salatit ja teine täidab toa tomatite ja köögiviljadega
... tulevad kaks pitsa või kalaga ja nakatava naeruga
... tuleb üks ja kutsub meid kaasa reisile
... tuleb üks ja viib mu ajarännule ja annab oma teki ja laseb mul olla diivanil mõnulev kass ja gurmaan tema romantilistes roogades
... tuleb üks ja ütleb, et tee lihtsam nägu!
Nad teevad seda täitsa ilma palumata - "Saad kõik, millest loobud" hakkab arenema isetäituvaks ennustuseks :)
Ma ei ole ju põhimõtteliselt karm mutt. Aga ma satun ahastusse, kui tunnen, et enam ei ole mõnus, enam ei jaksa, enam ei lähe asjad nii, nagu minu meelest peaks või võiks... ja kui ma siis ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võibki jääda mulje, et olen mingi kontrollifriik - ei, see pole nii, mu elamise-turvatunne on lihtsalt kahjustada saanud.
Just sellepärast on liigutavalt armas, kui...
... tuleb üks ja ütleb, et teeme su toas remondi, siuh-säuh ja et kõik läheb mööda!
... tuleb üks ja annab endaks saamise ja endaga olemise aja ja paiga
... tuleb üks ja peseb ära aknad ja laotab maha parketi ja hoiab oma soojas kaisus
... tuleb üks ja toob talvepuud ja -kartulid ja koristab lehed ja putitab autot ja teeb pannkooke ja kohvi
... tulevad kaks ja üks lõigub salatit ja teine täidab toa tomatite ja köögiviljadega
... tulevad kaks pitsa või kalaga ja nakatava naeruga
... tuleb üks ja kutsub meid kaasa reisile
... tuleb üks ja viib mu ajarännule ja annab oma teki ja laseb mul olla diivanil mõnulev kass ja gurmaan tema romantilistes roogades
... tuleb üks ja ütleb, et tee lihtsam nägu!
Nad teevad seda täitsa ilma palumata - "Saad kõik, millest loobud" hakkab arenema isetäituvaks ennustuseks :)
pühapäev, 14. september 2008
öös on kummalisi inimesi ja pronksist loomi
mispoolest on öösel kell 2 kuidagi vähem normaalne keldrisse vaiba järele minna? kui head ideed mööbli paigutamise osas tulevad pähe just öösel, pole ju midagi normaalsemat kui need kohemaid teoks teha. ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi sellest, et minu meelest oleks ülimalt normaalne, kui vetsu põhivarustusse kuuluks läpakas või no vähemalt pliiats ja paber, sest head ideed - need tulevad peamiselt sessinatses välisarvelduste osakonnas ja oh seda õnnetust, kui neid kohe kirja ei saa! suht normaalne on ka see, kui inimesed tassivad mööda Mustamäed kušetti ja vahepeal puhkepeatust tehes ka veidi seksistseene etendavad. seegi on täitsa ok, kui bussi sisenevad 2 tütarlast omade tugitoolidega, no igaks juhuks, kui muidu istekohti jätkuma ei peaks. või kui mööda tänavat sibab 2x4 meetrit soome papi plaat, 12 jalga all.
aga vat Tallinna linna peal on öösel küll kummalisi inimesi. poe nime silmas pidades võiks arvata, et magaja aknal on müügiks. vähemalt teeb ta head reklaami isukale unele. ja selle järsaku ääres, mida politseinikud ja kodulinlased ja öised uitajad nii hästi teavad, seal kaisutas üks mummuline tütarlaps pronksist kitse ilma, et Koort teda võtnud ja kipsi valanud oleks.
Elu korjab otsi kokku - täismängust on praegu puudu veel elusuuruses Munk.
esmaspäev, 8. september 2008
Nostalgiatripp "20 aastat hiljem"
Asi algas ju täiesti süütu õhtusöögikutsega. Ja et ma olin just lõpetanud ärikohtumise, milles mina üksi olin naiivitarist Punamütsike, keda meelitasid kavalkeelsed hundid, siis tundus süütu õhtusöök koos stressist vabastava massaažiga igati ok. Aiei, massaaž ei olnud paketis sees, see oli eripakkumine, millest ma ka järgmisel hommikul igaks juhuks loobusin.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.
Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.
Sõitsin Kosmose juurest bussiga otse Järve Selverisse, pidime seal toidukraami poodlema hakkama ja I asus Veskimöldrest madalastardist teele. Jõudsin täita hädavajaduse uute teksade järele ja itkesin üle rahakoti pesuriiuli juures, aga ühtteist panin siiski kärru ka. I-d ei ikka kuskil. Tuli välja, et Tallinna ekspressbussidel rutiinivaba päev ja valgusfoori taga sobivat peatust ei saanud. Näljasena jõudis I poodi ja ladus käru meeleheites hoolega täis, mõtlemata sellele, kes ja kuidas selle minema veab ja kes kõik ära süüa jaksab.
Kokandus algas sedapuhku ahjusküpset pestoga tomati-juustusaiadega, mis tegelikult kõhu pilgeni täitsid, nojaa, Coronet oli seal ju mahukalt ees loksumas. Et I tegeles gurmeega, siis jäi mulle dj roll ja selles peituv konfliktioht. Leppisime mingi olemasoleva lennujaamamuusika peale kokku, sest minu muss ei lasknud I-l kokata ja tema muss hakkis mu tuimemadki mõtted parajateks brikettideks, mis suus juba liiga suurte ja puistena tundusid. Kuid sama kindlalt, kui auto laekas arenevad kõik plaadid 2 kuuga „The best of Queen“iks, sama kindlalt PIDI meiesugustel üks kunagine „The best of Scorpions“ varuks olema, et elu liiga nokkijaks ja teravmeelseks ei läheks. Oo jaa, Holiday ja Still Loving You ka ning Wind of Change - need kõik olid meil käes ja peas! Hullem veel, südames ja meeltes ja liigutasid ja härdasid ja meenutasid, et... I sai igast palju vanu asju meelde tuletada, aga silm peast välja ei läinud, hoopis särama lõi.
Ostetud erinevad praelihad ning jääsalati jätsime vahele ja asusime kohe juba mitu nädalat varem kavva võetud murakamoosiga lapimaa juustu juurde. Sedagi oli liiast. Aga et küünal põles ilusti laua peal ja muidu oli hubane ja viisakas ja tore, siis kannatasime kuidagi ära, et kõht liiga valusalt täis sai.
Kolme paigus tekkis vajadus minna õue ja öhe ja et metsas on öösel kollid ja päkapikud ning veskimöldrid, siis tuli märku anda neljarattalisele sõbrale, kelle lahke sohver võttis sirgete kurvega kesklinna.
Potsasime Vabaduse platsi trammikas maha ja tüürisime vana hea Ararati poole. Sel on küll mingi muu nimi nüüd, aga pole vahet, pood oli kinni ja mitte üht saia enam. Nostalgiatripi olulisim punkt ehk too Pirita rannahoone juures männitukas asuv grillbaar oli vaadeldud (kahjuks vaid välispidiselt, sest napilt hiljaks jäime) juba nädal varem. Järgmisena jäi ette Avenüü, täitsa mahe koht, ja nokk-nokk-nokk tuli peale tukk. Siis jäime kuiva Musiga, sest Musi oli ööseks suletud, Kokteilibaar aga hoopis avatud ning I sõbrunes baaridaamide ja turvaga.
Neitsitorni juures muidugi tehti ajalooline peatus selleks, et mälestada neid arvukaid häid hõõgveine, mida alaealised seal kord karmidel 80ndatel tarbisid külma vastu. Puhas romantika, kuigi ei hakanud järele proovima, kuidas oleks taas "käia katuseid mööda". Vahepeal on ilmselt mäluauk, sest mitte ei meenu, kuidas pagan teise taksosse saime?
Et Swissotel oli veel kinni, siis üritas I näidata kodulinna ekstreemsemat palet ja palus sohvrit sõita Tommi Grilli juurde. Omlett oli ainult ettekääne, ma tean. Igal pool tahtis ta omletti. Tommijuures leidus tõesti, igast karvaseid ja sulelisi. Üks tüüris minu kõrvale istuma ja halama, kui rumal, edutu ja kuulsusetu ta meiega võrreldes on. Sellest koosnes kogu tema monoloog. Tüüpiline mõttetu mees, selle erijoonega, et taipas ise, kui mõttetu mees ta on. Aga muidu noh, agressiivne ei olnud, varahommikule omases ebakaines olekus ainult. Ja seepeale võttis I eest ja hakkas talle selgitama, et ainuke viga mis ta teeb, on kõiksugu asjade oletamine ja eeldamine, muidu on ta igati ok. No seda oleks pidanud ise kuulma, IN oma parimatel päevadel 20 aasta taguses minevikus andis juba aimu, et kõnetäht ja enesetunde hoidja on sündimas. Lihtsalt istusin ja kuulasin ja kaifisin I juttu täitsa häbenemata. Selles oli rohkem hoolivust ja sallivust mõttetute meeste suhtes kui mina iial suutnuks väljendada. Mõttetu mees tahtis meile muudkui jooke välja teha ja 2 rohelist teed olid tõesti kosutavad. Ja päike tõusis...
Edasi läks nii, et mina olen mudugi maalt ja obesega, aga olen juba piisavalt suur, et osata ka kontsakingaga käia ja kuntsripsmeid plaksutada, sestap võis mind viia niii peenesse paika nagu Swissotel hommikusöögile. Omlett jäi selleski urbanistlikus stiilinäites söömata (kell oli liiga hommik), kuid tee oli oi-va-li-ne, eiti selle serveerimise detailid. Magusat oli mitmel moel – klaaspurgikeses meena, puuvarraste külge kinnitatud nii valge kui pruuni suhkru kristallidena. Kõrvale maitsesime röstitud pähkleid, sirutasime jalad pehmelt polsterdet tumbadele ja nõjatusime patjadele oma sametiga vooderdet orvas. Täiest snobismist jäi puudu vaid pitsiga sigar, heegeldet pitskindad ja udupeen kübar. Tommi juures oli rohkem ehedat elu ja inimesi, Swissotel võimaldas täielikku diskreetsust ja distantsi. Teenindaja ilmus kui maa alt, et mõnd elegantset ja hädavajalikku liigutust teha ning seletas vaikselt vabandaval toonil, miks omletti on varasel hommikul ilmvõimata tuua.
Me tiksusime ja nautisime veetlevat hommikutundi päris pikalt. Huvitaval kombel ei tulnud uni magamata öö järel sugugi peale, aga olek oli juba kergelt ebamaine ja hõljuv, mis kokku tekitasid vajaduse teha issandale meelepärane tegu ja leida Viru Keskusest I-le uued teksad (vt. eespoolt, kel juba olid uued teksad!). Kell oli saanud nii parasjagu 9 ja nirukeskus avas meile oma Wayne’s coffee, et hankida hommikune ratastega sõber, kes meid peale ostlemist kaugetesse paikadesse minu reisipagasi järele viiks. Sõber M tuligi ja teatas, et temal on ütlemata kiire, aga kui kohemaid autosse istuda, siis viib ära. Logistiline ajaplaan läks pauguga lõhki ja nüüd peab M koos püksatu I-ga trollis Simferoopolist Jaltasse sõitma.
Mul on väga kahju, et I patja kallistama jäi, kui ma põgenesin kui Tuhkatriinu, salli maha unustades. Eks ma pean siis kahju hüvitamiseks padjale ikkagi ristpistes näopildi tikkima.
Päeva lõpetasin Meriväljal potti kallistades, aga mitte niivõrd enesetunde kuivõrd vetsu põrandavaiba paigaldamise nimel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
