öös on laule

25.08.1988 kirjutasin päevikusse:

"Hei, poisid, kas olete valmis,
siis lükkame korraga.
Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa.
Või ütleme nii nagu ütles täna Loitme: "Sa Issand!" Jah... ütles.
Täna toimus "Roheline tee "Rohelistele" - II poliitilised kõnelused". Ärkamisaeg.
Minu jaoks algas see 14. mail 1988 Tartu 10.levimuusikapäevadel. Taevas oli sinine, puud olid rohelised, lipud olid sini-must-valged ja minuga olid hea ja hell sõber ja kogu eesti rahvas. Ja me laulsime koos - joovastuseni, nõrkemiseni, hääletuseni. Meieni jõudis teadmine, et kõigi maailma rahvaste seas oleme ainult meie sündinud eestlastena Eestimaale. Õigel ajal õiges kohas. Varem oli mul tihtipeale tunne, et olen sündinud liig hilja.
Nähtavasti aitas kõige selle teadvustumisele minu jaoks palju kaasa MUUSIKA, mis aitas mind ses suhtes ka edaspidi. Ma ei mõtle paljalt emotsioone, ma mõtlen USKU, mis ühele noorele inimesele väga vajalik on. Olen tabanud end palumas "Maria, kaitse oma maad!" Sest mis saab edasi? Olgugi, et pea kõik on meie endi teha, meie VÕIM ei ole see ometi. Ja kui olekski meie võim, kaua me sellega rahul oleks? Kaua ja kaugele me jõuaks? Selleks on vaja mulle usku, et mitte lasta tekkida hirmul. Ja usku tekitab muusika, ühine laul, ühtesulamine ja teadmine sellest, et kõrval on võhivõõras omainimene, abi ja toetus.
Peale 14. maid tulid järjekordsed Vanalinna päevad, kus oli lausa kõik sinimustvalge. Tulid öised laulupeod, rõõmupursete paraad, tunne, mille kirjeldamiseks on minu sulg väeti. 17. juuni Rahvarinde koosolek, mis ületas oma massilisuselt, aususelt ja kultuursuselt kõik, mida ma loota oleks osanud. Me oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks! Meid toetab sugurahvaste ja väliseestlaste suur huvi.
Siis lõppes kool. Ma peaks olema nüüd küps elluastuv noor. Kuid kui palju pean veel teada saama, et anda juurde oma rahvale! Ei tähenda muidugi, et peaks end pühendama ühiskonnale, kuid tuleb muuta oma isiklik elu väikese Eesti heaks.
Sina, mu sõber, ei tea seda ja ma ei ütle seda Sulle kunagi ehk, et ma armastan Sind - sest ma armastan kodu, isamaad ja muusikat, kõiki inimesi, loodust ja headust. Ma armastan Sind, sest ka Sina armastad kõike seda sama."

Ja mäletan selgelt, et mõtlesin toona: "See aeg on ainulaadne ja kordumatu ja vaevalt et midagi samalaadset enam teist korda kogeda saab."
Nüüd ma tean et saab, peaaegu sama tunnet tunda. Ja kõige õnnelikumaks teeb teadmine, et sain vaimustavamaid hetki ja tundeid elus jagada oma lastega.

Ja siis veel seda, et võrratult võlub mind võimalus kihutada Feliciakesega mööda öist Eestimaad, kaaslasteks kolli ja minu mitmel-häälel-ühel-meelel automakiga kaasarokkivad tibid!

Aga kodu olid meie äraolekul asustanud looduskaitsealused mummid, kellest üks mind öösel juustest sakutas ja meelekohta suskas. Te ei taha teada, mis temast sai ja mina ei taha tema surma põhjustamise eest trahvi maksta.

vanadusest ;)

Dakilt võtsin. Täitsa asjakohaselt.

25 vanaduse tundemärki

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks.
Ei ela nad midagi, kui mina neid ei kasta. Ja siis ka vahel ei ela.
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi. Tuleb. Nagu ka huvitavamates kohtades.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Kogu aeg on toit enamuses olnud. Õlu hakkab domineerima seoses saunaga ehk.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. :D:D:D Ma tean veel üht, kelle kohta hiljutise põhjal sama väita ei saanud, vähemalt 2 ööl :)
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Kindlasti mitte Star FMst vms.
6. Sa jälgid ilmateadet. Jälgin jah, kui mingit väliäkšuuni kavandan. Ja leinakuulutusi jälgin ka, et kellega enam arvestama ei pea :D:D:D
7. Su sõbrad abielluvad mitte ei “käi”. Oi kuidas käivad! Vahel isegi närvidele...
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust. Aga kui palju öid? ja mitu nädalavahetust?
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa. Pole kunagi tähendanudki.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse siis, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib. Ei viitsi. Kasutan kõrvatroppe.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Pigem nii, et mina tunnen end mugavalt neile täsikasvanute nalju rääkides.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Pole kunagi teadnud. Kas neid üldse pannakse kinni?
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Misse liisingumakse on?
14. Su koer on teaduslikul dieedil mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid. Ma kardan, et poest ostetav salapärase koostisega konserv ja inimeste rõõmuks värviliseks ja kondikujuliseks vormitud krõbuskid ei ole eriti teaduslik toit...
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Ei ütleks, magan enamuse öid diivanvoodis.
16. Sa teed lõunauinakuid. Ma armastan kella-nelja-uinakuid tegelikult juba 20ndatest saati :P
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus. On ka huvitavamaid sissejuhatusi.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab su seedimist. Pole kunagi proovinud grillkanakoibi öösel kell 3, kas peaks?
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomide järel. Seal on ju igast muud kraami ka: nohutilku ja herpesesalvi ja vinnivedelikke ja konnasilmaplaastrit...
20. 50 kroonine veinipudel ei ole enam “päris hea kraam”. Pole kunagi olnud.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Ma joon kohvi ja näksin midagi pika hambaga. Kas seda saab hommikusöögiks pidada?
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua, kui vanasti” asemel ütled sa “Ma ei joo enam kunagi nii palju”. Ei ütle. Ma tõesti suudan teatud tingimustel juua rohkem kui vanasti, aga milleks?
23. 90% ajas, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks. Ärge uskuge, isegi kui ma sellist nägu teen.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Ei, ma hoian raha kokku, jättes endale ise baaris joogi ostmata.
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Aga nõnda küsida poleks ilus mingil juhul!

Boonus:
26. Sa loed terve nimekirja läbi ja otsid paaniliselt üht punkti, mis sinu puhul ei kehti. Sa ei leia seda. Siis saadad sa selle nimekirja aadressi paarile vanale sõbrale või lausa lingid oma blogis, sest sa tead, et see meeldiks neile ka.

20 aastat hiljem

Kunagi rohkem kui 20 aastat tagasi käis sirguv noorsugu malevas. No milleks muuks kui raha teenimiseks ja sotsiaalse kapitali kogumiseks, suhtevõrgustiku laiendamiseks, emotsionaalse laksu ja loovuse väljapritsimise pärast. Mõnede inimestega oli huvitav ka ilma maleva-põhjusteta. Ja ometi mängib mälu jälle seletiivse vingerpussi, kui püüan meenutada, miks I-ga igasugune suhtlemine ühtäkki katkes. Formaalsed põhjused võivad ju olla, et üks läks ülikooli ja teine sõjaväkke, aga mis siis?

Elu on vahepeal liiga ebareaalne olnud. Elu on vahepeal 20 aastat hiljem.
Eesti arvatakse väikseks, aga siin on võimalik elada nii, et 20 aastat ei kohtu kunagise lähedase inimesega ega tea temast midagi. Ja siis kui kohtud, selgub, auku ajas nagu polekski, on ainult mingi reaalsustaju segadus. Sest tead, et peaks vahepeal mingi 20 aastat olema, aga kohtudes on tunne nagu eile oleks viimati lehvitanud. Mingi ajataju on mul ju ikka säilinud, selline õhtumaade ajatelg või aja väärtustamine, kuigi R õhtust K pealelõunani oli aeg kohati väga zen nähtus.

Kui mitu korda sai küsitud "Kas oleksid osanud kunagi ette kujutada, et 20 aastat hiljem..."
...vahime jälle augustiöiseid tähti ja kuuvarjutust
...ajame pikalt pada ja räägime hommikuni südamest südamesse
...ja tuiame seejärel esimeste kundedena kell 9 kodupoodi omleti jaoks mune ostma
...vahime lihtsalt niisama. tunde. isegi rahutust ei tule ega mõttetut mõtet ega piinavat valu mõttetult elatud hetkede pärast nagu kellelgi vene kirjanikul tuli.
...ajame hommikul voodis juttu sõidukite pöörderaadiusest
...sööme sinu pool pannkooke murakamoosiga ja minu tibid on ka
...kimame rolleriga mööda karjateid ja linnatänavaid nii, et jeee! ja vauuu! on igati kohane rõõmukarjatus
...pole meis olemuslikult suurt midagi muutunud?
Me ei tea, mis oleks siis, kui... me oleks pidanud või saanud jälgida teineteise elu keerdkäike vahepealse aja jooksul. 20 aastat tagasi arvasin ma, et oma elus on palju teadlikku ja kontrollitavat. Praegu ma imestan üha, kui palju näiliselt juhuslikku on paratamatus. Ja usun seda, et kivikese 20 aastat tagasi valitud reaalsuse rajal lükkasime veerema ebateadlikult, aga ise.

matkajajam

Hea seikleja Kateriviteri
	Sa oled Gabriel filmist Viimne reliikvia
Sinu kirjeldus: Sulle meeldib matkata ja reisida. Hoolimata su pikkadest seiklusekirjeldustest, kuulavad sõbrad endiselt su lugusid reisidesrst võõrastele mandritele ja hüljatud saartele. Sõbrad ei ole tüdinenud värvikatest matkajuttudest, sest sa pole nagunii enamasti kodus või pakid parasjagu kohvreid minemaks Lõunanabale grillima. Matkarent.ee soovitus: Paadi laenutus võimaldab ilusaid matkasid kogeda koos sõpradega

Milline matkasell oled sina?

Ma tean vähemalt üht inimest veel, kes võiks selles testis sama tulemuse saavutada :)

te lugege Kertu blogi

Lisaksin omalt poolt vaid seda, et noh, külmiku Tallinnasse transportimise-abi juttu sai aetud veel mõne mehega, kes lubasid mõtelda... mille tulemusest ajalugu vaikib. Ajalugu ei võta isegi toru mitte :D
Täppismõõtmised andsid tulemuse, et teoreetiliselt ja napilt peab külmik ka meie väikeautosse ära mahtuma... Teadke siis, et Feliiciake, nii väike kui ta väljast ongi, mahutab viisakalt ära külmiku mõõtudega 60x60x145. Pluss 2 inimest, nende nädalase padajanni, aiatäie musti sõstraid, küüslaugud ja piparmündid. Pirita Selverist lisasime sellele arbuusi, mopikomplekti ämbri täie koristusvahendeid ja kotitäie toidukraami.

Kertu küsis mingil hetkel Tallinnas, et mis soost meie auto on. Loomulikult on Feliiciakene naissoost. See rikuks ju meie toreda naistepäeva ära, kui mõni usaldusväärne meessoost olevus meid avitaks.