... leida kedagi, kes laseks mul olla õnnelik...

LOOGIKA on hoolimatu. Halastamatu. Külm. Ükskõikne. Ratsionaalne. Mõistlik. Armastusel ja hoolimisel pole sellega midagi pistmist.
Naiste loogika olevat nonsens. Nagu valge neeger. Olemuslikult ja põhimõtteliselt nonsens. Olen nõus, juhul kui loogika olemuslikult välistab hoolimise ja tunded.
Heh, mehed-loogilised, milleks aga teile loogika? Olete sellest õnnelikumad, kui loogikat ja mõistuspärasust kilbile tõstes välistate soojuse, läheduse, kire ja hoolimise? Loogiliselt võttes on need ju üsna kasutud, naiselikud pealegi...

Palun ole minu õnnemeeter!

Mäletad, lubasin olla Sinu õnnemeeter? Ühik = õnnevirve (õv). Mõõtmine relatiivsel skaalal küsimusega "Õnnelikum kui enne?". Varasem olek on iga uue mõõtmise nullpunktiks.

"Sulle kõik nüüd ütlen, pole asjata see, ma tean... " Iga jumala kord jääb selline tunne. Ja iga jumala kord jääb ikka kõik ütlemata. Laiali mindud sai teljel "Kedagi ei saa kinni hoida! - aga saab teha nii, et pole tahtmistki ära minna - Teeme nii!"

Ole, palun, täna minu õnnemeeter!
"Õnnelikum kui enne?"
Tulemus = -120 õv

Mitut Krossi raamatut oled lugenud?

Mul oleks vist lihtsam vastata küsimusele, et mitut pole. Sest Kross ja Vetemaa tunduvad mulle eesti kirjanikest siiani ainsad, kelle teos on kindel lugemiselamuse garantii.
Krossi pikk lause ei ole minu jaoks raske. Võrdleks seda tasase ratsutamisega maailma kaunimal hobusel, sest rütm on nii ühtlane ja pidev, iga samm vajalik ja samas omanäoline ja isegi ootamatud hüpped ja kõrvalepõiked sobituvad tervikusse paremini kui mistahes pusletükid.
Ja see sõnavara! Kui rääkida, mis asi on idiolekt, siis Kross on prototüüpseim esindaja mu jaoks. Meil ülejäänutel on lihtsalt nii igapäevane ja üldlevinud leksikon. Krossi teoste sagedussõnastikus oleks sõnade sagedusjaotused arvatavasti üldkeelesõnastikust mingis osas suuresti erinevad ja ka haruldas(ema)te sõnade nimekiri hoopis teine ja pikem.

jälle on jõudnud lõik ajas, kus nähtamatu saab nähtavaks

„Mida sa teed?“
„Midagi pole teha,“ vastas naine.
„Siis õpi. Praegu on palju inimesi, kes enam ei ela. Nad ei vihasta, ei nuta, ootavad ainult, et elu mööduks. Nad ei võta vastu väljakutseid, mida elu neile enam ei pakugi. Sul on sama oht; tegutse, astu elule vastu, aga ära lõpeta elamist.“

*********
Ent elu ei koosne soovidest, vaid igaühe tegudest.

****
Endalegi tahtmatult hakkas ta Jumala kohalolu avastama kõiges, mis tegi. Iga laud, mille ta kokku pani, iga tool, mida nikerdas, lasid tal mõista, kui püha on elu ja kui olulised on pisikesed asjad Kõiksuse ümberkujunemises. Sellest ametist sai ta peamine õpiaeg: miski pole kasutu ning iga hetk kätkeb endas igavikku ja Loomist. /---/
Ükskord, vesteldes naisega, kelle ametiks oli leivategemine, nägi Eelija, et ka too mõistab, et töö muudab Jumala kohalolu nähtavaks. Ja vähehaaval sai ta teada, et paljud inimesed – kes suudavad oma igapäevatöid teha naeratusega – tunnevad sedasama.
Sellest hetkest hakkas ta inimesi kaheks jagama. Need, kes rõõmustavad, ja need, kes kaebavad oma tegemiste üle. Viimased usuvad, et needus, mille Jumal Aadamale pani, on ainus tõde /---/ Nad ei tunne rõõmu tööst ja on tüdinenud vabadest päevadest, mil neid puhkama sunnitakse.

******
Naine tõmbas hõlma alt pisikese savitahvli, kuhu oli midagi kirjutatud.
"Mida see tähendab?“ küsis Eelija.
„See on sõna armastus.“
Eelija hoidis tahvlit käes, julgemata küsida, miks naine selle talle andis. Paar kritseldust siin savitükil võttis lühidalt kokku selle, miks tähed ikka veel taevas on ja inimesed maa peal kõnnivad. /---/
„Ma kirjutasin sulle. /---/ sõna, mida sa praegu käes hoiad, on täis saladusi. Keegi ei tea, mida see ühe naise südames äratab – isegi prohvetid mitte, kes Jumalaga räägivad.“
„Ma tunnen seda sõna, mis sa kirjutasid,“ ütles Eelija tahvlit oma mantlivoldi vahele torgates. „Ma olen päeval ja öösel sellega võidelnud, sest – kuigi ma ei tea, mida see naise südames äratab – tean ma, mida see ühe mehega teha võib. /---/ see lihtne sõna - armastus – ajab mulle kabuhirmu peale. Enne kui sa selle tahvlile joonistasid, olid su silmad selle mu südamesse juba kirja pannud.“

******
Me tahame nendega nii väga rääkida, et ei kuule, mida nad ütlevad. Kuulata pole lihtne: oma palvetes püüame kogu aeg öelda, kus me oleme eksinud ja mida me tahame, et meiega juhtuks. Aga Issand teab seda kõike ja palub meid vahel lihtsalt kuulata, mida Kõiksus räägib. Ja kannatlik olla.

Kõik lahingud elus õpetavad meile midagi – kaasa arvatud need, mis me kaotame. Kui suureks kasvad , siis avastad, et juba oled sa valede asjade poolt olnud, iseennast petnud või rumaluste pärast kannatanud. Kui sa hea sõjamees oled, ei hakka sa ennast selle pärast süüdistama – aga samuti ei lase sa oma vigadel korduda.

********
„Ma kardan,“ ei jätnud poiss järele.
„See tähendab, et elu meeldib sulle. Mõnikord on täitsa loomulik, et kardad.“

*********
„Ma olin kõigest viisteist, kui abiellusin, ja mul polnud aimugi, mis elu on. Perekonnad olid kõik meie eest ära korraldanud, mind oli lapsepõlvest peale kasvatatud ja hoolikalt ette valmistatud, et võiksin oma abikaasat igas olukorras aidata.“
„Kas sa armastasid teda?“
„Ma õpetasin oma südant seda tegema. Kuna valikut polnud, veensin end, et see on parim tee. Kui ma mehe kaotasin, alistusin neile ühetaolistele päevadele ja öödele ja palusin Viienda Mäe jumalatelt, et nad võtaksid mu ära kohe, kui poeg on võimeline üksi elama.
Nii oli siis, kui ilmusid sina /---/ sellest päevast alates hakkasin ma nägema oru ilu, mägede tumedaid piirjooni taeva taustal, kuud oma muutuva kujuga /---/ Mul oli jälle meeletu tahtmine elada. Sa ütlesid, et ma õpiksin Byblose tähti, ja ma tegin seda. Mõtlesin, et teen seda vaid sinu meeleheaks, kuid ma sattusin oma tegemisest vaimustusse ja avastasin: mu elu mõte on just see, mis ma tahan, et see oleks.“

„Hirm kestab hetkeni, mil algab möödapääsmatu; pärast seda pole tal enam mõtet. Ja kõik, mis alles jääb, on lootus, et me tegime õige otsuse.“ (lk 143)
„Aga möödapääsmatu tuleb alati. On vaja enesevalitsust ja kannatust, et sellest üle saada,“ ütles karjus.
„Ja lootust. Ilma selleta pole oma jõudu võitluses võimatuga kuhugi kulutada.“
„Asi pole tulevikulootuses. Asi on su enda mineviku uuesti loomises.
„Elu uuesti luua – see pole raske. Piisab sellest, kui teha endale selgeks, et meil on sama palju jõudu kui enne ja osata seda oma huvides ära kasutada.“

Mees vaatas talle otsa. „Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see,“ jätkas ta. „Mõtle endale uus elulugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad.“

*******
„Kõik, mis oleks võinud juhtuda – aga ei juhtunud – puhub tuul minema ja sellest ei jää mingit jälge,“ ütles karjus. „Elu koosneb meie suhtumistest. Ja on teatud asjad, mida jumalad käsivad meil läbi elada. Pole oluline, mis põhjus neil selleks on, ja pole mõtet teha kõik selleks, et need meist mööda läheksid.“

********
Mõnikord on vaja Jumalaga võidelda. Iga inimolend näeb mingil hetkel, kuidas tragöödia ta elust risti läbi läheb. Sel hetkel kutsub Jumal ta silm silma vastu välja ja käsib vastata Tema küsimusele: „Miks klammerdud sa nii kõvasti selle lühikese ja kannatusterikka olemise külge? Mis mõte su võitlusel on?“ Ja inimene, kes sellele küsimusele vastata ei oska, annab alla. Samal ajal kui teine, kes oma olemasolule mõtet otsib, leiab, et Jumal on olnud ebaõiglane, ja hakkab oma enda saatusele vastu. Just sel hetkel langeb taevast alla üks teine tuli – mitte see, mis tapab, vaid see, mis rebib vanad müürid maha ja annab iga inimolendi kätte tema tõelised võimalused. Argpüksid ei lase tulel kunagi oma südames lahvatada – kõik, mis nad soovivad on, et uus olukord muutuks nii kiiresti kui võimalik endiseks ja nad võiksid elada ja mõtelda nii, nagu on harjunud. Julged aga panevad vanale tule otsa ning – olgugi et hinnaks on ränk sisepiin – loobuvad kõigest, kaasa arvatud Jumalast, ja liiguvad edasi. „Julge on alati kangekaelne.“
Ja Jumal taevas naeratab rahulolevalt – just seda Ta tahtiski, et igaüks hoiaks vastutust oma elu eest enda käes. Andis Ta ju oma lastele kõigist võimalikest kingitustest suurima: võime valida oma tegusid ja otsustada nende eest.

Eelija põgenes kahtluse eest. Läbikukkumise eest. Kõhklushetkede eest. Ent Issand oli lahke ja juhtis ta möödapääsmatusse kuristikku, näitamaks, et inimene peab oma saatust valima – aga mitte sellega nõus olema.

*******
„Kuidas on võimalik teha seda, mis on võimatu?“
„Vaimustusega.“

****
„Ronime üles,“ ütles Eelija.
„See on keelatud.“
„Keelatud küll. Aga mitte ohtlik.“

*******
„Alati peab teadma, millal mingi osa su elus lõpeb. Kui sa klammerdud selle külge kauemaks kui vajalik, kaotad kogu rõõmu ja mõtte täiesti. Ja riskid sellega, et Jumal su hülgab.“

(Paulo Coelho „Viies mägi“ )

Tsiteerides Lindgreni: "Ma palun jumalat, et ta oleks küülikupuuri juures!" - tahan tänada Loojat kõigi hetkede eest, mis ta mulle ilusaks pühadekingisõlmeks keeras ja seejärel jättis võimsalt aega kogu pikad pühad neid sõlmi lahti harutada.

küsimused koostatud, vaja vastata

ja ikka koputada ka, kui vastata ei ole vaja ;)

Seega, 2007. aastal:
Mitu meetrit meelt heitsid ja mitu lootust ära kaotasid? Mitu korda tihkusid enda ette ja mitu korda sõbra õlga? Mitu sünapsit kistumalt rikkusid ja mitu kilo eluskaalu juurde said? Mitut kevade tärkamist, suve tulekut, sügise vaheldumist talvega nägid?
Mitmes pulmas, juubelil, kontserdil, etendusel, loomaaias või kokkutulekul käisid? Palju lapsi lähikonnas sündis? Mitu südant süütasid ja mitu leeki kustutasid? Mitu suhtlemisviga tegid? Mitu alt- ja kõrvalehüpet kvalifitseeriti? Kui suured on intressid Väikeste Teenete Investeerimispangast ja palju sa, tainapea, taipasid sinna sissemakseid teha? Kellele andsid sõna, kellele käe ja kellele südame? Kellelt võtsid sõna?
Mitu korda mõtlesid enne ja mitu korda pärast? Palju palusid andestust ja palju jumalat?
Kuhu kadusid minutid, tunnid ja päevad, mil liikus "mõte nagu hilinenud regi"?
Mitu numbrit suuremat kostüümi poes vaatasid ja palka said? Millal maksid memme vaeva ja kellele jäid veel tänu võlgu? Kaua sa kannatasid kurbade naeru?
Mitu korda kraamisid külmkappi, raamaturiiuleid, garderoobi ja keldrit? Mitu marja ja seent korjasid, mitu moosi keetsid, mitu mahla ja veini tegid, mitu lund rookisid, mitu lehte riisusid? Palju puid tassisid ja palju teistele tassida jätsid? Mitu uut ja mobiilset grilli ära proovisid? Mitu saia, kuklit, kooki küpsetasid? Mitu seapraadi ja kanakoiba ahju sättisid? Mitu masinatäit pesu pesid? Aga mitu ära triikisid? Mitu sokki parandasid, mitu kleiti-püksi-seelikut-pluusi õmblesid, mitu sokki-kinnast-mütsi-salli kudusid? Mitu ratast, muruniidukit ja autot parandasid? Mitu korda akut laadisid? Mitmest arvutist jagu said? Mitme kodumasinaga püüdsid ühist keelt leida? Mitut maja ehitasid ja mitut kõbisid? Mitu Sandelsit selle juures ära jõid? Ja mitu piparmündiläätse sõid? Mitu pead värvisid, mitu soengut fassongi lõikasid? Mitu korda väljanägemise osas sõnu peale lugesid? Mitu matemaatika, füüsika, vene ja inglise keele, muusika ja ajaloo tundi targemaks said? Mitu "keelenõud" andsid? Mitu kodutööd parandasid?
Mitu laulu laulsid? Mitu tantsu tantsisid? Kelle peale vihastasid, kellele andeks andsid, kelles pettusid, kellest lugu pidama hakkasid? Kellelt leidsid tuge ja mõistmist, kellega said jagada muresid ja rõõme? Kellele said ise toeks olla, keda püüdsid mõista? Mitu korda magasid sisse ja mitu korda välja? Mida maha magasid?
Mida avastasid? Mida saavutasid? Milles pettusid? Mitu korda naeratas loosiõnn ja mitu korda said kindla peale tünga? Kuhu jõudsid ja kuhu ei jõudnud? Mitmel maal rändasid? Mitmel veel seilasid? Mitu versta maha väntasid ja mitmesse vette sulpsasid? Kellele kinkisid siidirätiku, kellele sõrmuse ja kellele iseenese? Kuhu küll kõik lilled jäid? Milleks see kõik hea võib olla?

mõnes mõttes

ehk aga teisalt... räägin juba nagu pikalt Kaalude mõjusfääris viibinu.

Mõnes mõttes on palju lihtsam "elada iga päeva nii, nagu oleks see viimane". Eeldusel muidugi, et see ongi viimane ja ülejärgmisel päeval tuleb sinu kokkukeedetud suppi helpida teistel. Ja nii kiitus kui laitus kokandusoskuste vallas jääb kogemata.
Palju keerulisem on elada teadmisega, et vastutad nii oma tänaste kui homsete tegude ja valikute eest, et iga hetk igas päevas võib omada pikaajalist mõju nii sinu kui kaasteeliste eluteedele. Et peamine ja tähtsaim õppeaine elukoolis on pika perspektiiviga riskianalüüs.
Mis lootusest te siin räägite, kallid sõbrad kristlased?!

ma mööduda ei saa...

Which Discworld Character are you like (with pics)
You scored as a Esmerelda (Granny) Weatherwax
You are Granny Weatherwax! The most powerful witch on the Disc! You often use headology rather than actual spells, and are a very good witch, despite the fact that you sometimes wish you were a bad one. You play a mean game of Cripple Mr. Onion, and have a very powerful stare. By the way, you should really get that broom fixed…
Esmerelda (Granny) Weatherwax 75%
Lord Havelock Vetinari 75%
Carrot Ironfounderson 69%
Commander Samuel Vimes 50%
Gytha (Nanny) Ogg 50%
The Librarian 44%
Rincewind 44%
Greebo 38%
Death 38%
Cohen The Barbarian 38%

Tulemus oli mõneti ootamatu (vanaema Ilmavaha!) ja mõneti ootuspärane (lord Vetinari). Otsustavaks sai kannatlikkuse määr või õigupoolest kannatamatuse määr. Oleks mul kannatlikkust, oleks täis Vetinari :D:D:D
Sisemist agressorit paitab ja tunnustab 38% barbar Cohenit ja teist sama palju Greebot :P

Kaderile tänusõnad vihje eest!