Jumal kui sparringupartner ehk... usutunnistus

M: ning seda rõõmu hinge tahaks minagi, kuigi viimasel ajal valitseb hinges hoopis rahutus ja rahulolematus
K: miks rahutus ja rahulolematus?
M: oh.. kes seda täpselt teab..
K: sina tead
M: eks on asju mida tuleks muuta ja asju millega leppida.. ning kõigest sellest tuleks eelnevalt aru saada
K: no mai tea, kas sinu jumala juures selline palve aitaks ;)
M: minu jumala? Hmm… kas mul on jumal?
K: ikka on. mis paneb sind arvama, et ei ole? see mõttekaaslane, kes ütleb sulle, et see ei olnud praegu hää ja see jällegi ole suurepärane?
M: mul on tunne, et aeg-ajalt tulevad mõned inimesed, kes suudavad selle suure seina sisse, mis on inimese ja jumala vahel, teha väikese augu või tillukese akna, kust paistab jumalikku valgust, kuid siis tulevad järgmised inimesed ja panevad selle akna hoolikalt kinni ja katavad religiooniga..
K: jah, see on tuttav tunne
M: jumalaid on tulnud ja läinud, kas sellepärast on jumal surnud?
K: põle surnt, sest põle sündinud, on üks ja kogu aeg ja kõiges
M: me valame jumala vormi, mis meile meeldib, kuid see ju ei tee teda selliseks
K: nuh, see on see inimeste pöörane terviklikkuseihalus, mis mumeelest jumala juures läbi ei lähe. nimetagem seda siis Kõiksuseks
M: ... me oleme targemaks saanud ning avastanud, et taevast edasi on kosmos ja et universum on üüratult suur..
K: nii on vast lihtsam aduda, et vormi valamiseks on inimene väeti
M: ... ja siis arvame, et kuskil on üks taat, kes meiega kõvasti tegeleb..
K: päris pöörane idee, kas pole ;) ja äärmiselt piiratud kujutlusvõime
M: ... noh.. oma aja kohta oli see piisavalt progressiivne. mitmest tehti üks..
K: ma loodan, et piiratud kujutlusvõime on samasugune kübe Suurest Plaanist nagu mõningad taotlused jumalat monopoliseerida
M: mnjaa.. monopol on seda parem, mida kõrgemal sa seda haldaval püramiidil asud
K: no aga milleks Kõiksusele püramiid?
M: tipust on hea vaade..
K: seda püramiidi on vaja ju ainult inimestel. vohh, sa aitasid mul tulla heale ideele: minu jumal on nagu väikestviisi suhtluspartner, vahendaja, kes suudab teha hoomatavaks ja inimlikult talutavaks kõiksusetunnetuse. ma ei personifitseeri teda parraka taadina, üldse ei tee teda inimesekujuliseks, see on selline mentaalne suhtluspartner
M: sparringupartner
K: ei, mitte päris. pigem nagu sõber ikka. meil ei ole võistlevad suhted
M: noh.. ta on sinust parem "mängija", kuid aitab sul areneda mängides sinuga, kuid sinu tasandil… mitte võistluse, kuivõrd arengu mõttes..
K: siis peaks meil ikkagi olema üks ja sama eesmärk: mäng (Elu) võita, aga see ei ole nii. see on minu eesmärk, aga tema ei ole mängija. noh, ühesõnaga, seoke see minu jumal on, kes aitab mul suhtes Kõiksusega toime tulla: et ma selle suurusest ei muserduks ega teisalt ennast sellest ülbelt ülemaks ei peaks. mis võib ka juhtuda, kui näha ainult pisidetaile ja arvata, et need on tühiasi
M: vajalik sell
K: väga vajalik sell. aga tema ei ole see, kes mind karistaks või näppu viibutaks ja "häda ja viljaikaldust saadaks". sestap mul ongi selline palve, et ma saaks aru, mis sõltub minust (minu tegudest ja ostsutest) ja mis mitte
M: oo.. kas sa mõtlesid selle palve ise välja?
K: ei, niipalju nutti mul küll ei ole. ma ei tea täpset autorit, aga erinevates sõnastustes olen kohanud seda mitmel pool

K: sellistes asjades olen kuidagi paratamatu ... romantik on liiga romantiline, idealist liiga kompromissitu, maailmavalu liiga valus... mingi igatsus kõiksuse järele?
M: hmm.. mingi igavene toetuspunkt universumis?
K: pigem taotlus leida ühine toetuspunkt nii mikro- kui makrokosmose jaoks, et saavutada tasakaalu enda ja kõiksuse vahel? ei, tasakaal ei ole õige sõna...
M: see on normaalne.. kuna üks asi on kindel siin maailmas, et maailm muutub, siis tekib inimesel vajadus millegi püsiva järgi, millegi järgi, mis ei muutu tuhandeid aastaid enne meid ja pärast meid... sellises olukorras on võetud käiku jumal.. teatud seltskond väidab, et religioon on lihtsalt ellujäämissüsteem.. miski mis aitab meil edasi elada, sellele toetuda, miski mis ei muutu. alguseta ja lõputa, hävimatu
K: jah, sellist kindlustunnet on inimesel põhimõtteliselt vaja, olgu siis religiooni vm kujul. lihtsalt ma arvan, et mu isiklikus väikses maailmas on tugevate emotsioonide lülitiks igatsus. kui on igatsus, siis pole tasakaalu. see mingi käsitamatu ilmaolekutunne, paaniline otsimine omaenese sisemuse pimeduses.
M: kui inimese sisemaailm on väike, piiratud kindlate piiridega (kasvõi religioon), siis on tema maailm täidetud, ta teeb kõike korra järele ning ei vaeva oma pead miks asjad nii on, milleks sellised reeglid, mille järgi ta elab. kui inimene mõtleb ja arutab maailma toimimise üle, unistab, igatseb "kauguste ja kõrguste" järele, laiendab oma silmaringi ning ei piira ennast reeglite ja seaduste rägastiku maailmaga, siis sisemaailm avardub. kuid kahjuks on seal ka üksindus, kui näeb kuidas teised istuvad oma turvalistes "kastides". vähemalt mulle tundub nii..
K: jah, see on üsna sarnane mõte, v.a ses osas, et "teised" ei pruugi sugugi istuda "kastides", vaid olla samuti otsingute teel või siis hoopis leidnud oma otsingute tulemusena mingi oma tee või rahu, aga ometi on nad teised ja jäävad kaugeks
M: nõus. paradoksaalne on, et mida targem on inimene, seda keerulisem on tema elu, mida rumalam, seda lihtsam.
K: ma ei teagi, kas see tuleb tarkusest sellises üldlevinud tähenduses... ma kahtlustan, et see on mingi muu isikuomadus, mis selle näriva igatsuse ja tunnetusvajaduse tekitab või mõni tähtkuju, mis sihib kogu aeg kuhugi tundmatusse kaugusse ;)
M: hmm, rahulolematus, et magavale kassile hiir suhu ei jookse.. kindlasti. see ikka rohkem vanarahva tarkus, kuid vahel pakub elu ka võimalusi, enamasti pisikesi.
K: kummaline on see, et tagantjärele tundub, et uskumatult palju hiiri on suhu jooksnud samal ajal, kui ma ise ainult unistanud ja igatsenud olen. aga need ei ole üldse need hiired, millest unistanud olen. samas, paljukest ma jahti pidades neid igatsetud hiiri kätte olen saanud?
M: kirikus on väide, et kui sa palud Jumalalt valesid asju, siis ta ei anna neid sulle armastusest inimese vastu. tuleb õigeid asju paluda.
K: mul on tunne, et õigeid asju antakse ilma palumatagi. ainult endal ei ole seda tunnet siis, et on õige asi.
M: osad asjad, mida tahad, tulevad kergemalt, teiste nimel tuleb rohkem tööd teha. ja mõnda ei saagi kätte. milline see üldine reegel on, seda ei tea keegi..
K: issanda teed on imelikud... või hoopis imelised... see on üks mõistatuslikumaid tõlkekonkse mu jaoks. eesti keeles oleks mõlemal variandil oluline tõlgendusvõimalus. minu jaoks näitab valik emma-kumma variandi vahel distantsi või lähedust usuga. imelikud = nii on, aga see ei puutu minusse; imelised = heakskiit ja jäägitu usaldus
M: imelik on võõrastav.. imeline on imetlev, heakskiitev. ja eks seda fraasi öeldaksegi vastavalt olukorrale.
K: imeline on vaimustav

naftatipust ja majandusest, isiklikult

Silmad avanevad aegamööda ja ühtäkki. Seda, et Wildikas kurja kuulutab, teadsin muidugi ammu. Täna aga sattusin lugema Fritz Vorholzi artiklit samast asjast, mille kommentaarides viidati omakorda varasemale Kaupo Vippi kirjutisele Sirbis. Kõik need tõhusalt veenvad tükid tegid mulle muu hulgas selgeks paar isiklikku kiiksu.

K: ja kuidagi tahaks oma lapsi ette valmistada eluks nagu 150 aastat tagasi - süüa said siis, kui ise kasvatasid. selline tulevik neid ootab
N: Eestis on maad küll
K: kui seda maad ei ürita vallutada põgenikehordid sealt, kus maad enam ei ole
K: ma ei ole varem viitsinud majandusse süüvida, nüüd tänu riigiameti tööle pean süüvima

Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama.

K: ma sain aru, miks ma jaanalinnu kombel pea majanduse eest liiva alla pistsin. sest majandusteooriad olid karjuvas vastuolus minu arusaamaga loodus-, eelkõige füüsikaseadustest, eriti energia jäävuse osas. ma tahtsin uskuda, et kui siiani on maailmamajandus toiminud, ehk targad majandusteadlased teavad ja toimib edasi ka. aga sisimas mu tark talupoeg teadis, et see on bluff, millega looduse vastu ei saa. mul ei ole konstruktiivset plaani maailma majanduse päästmiseks...
N: tegelikult on nagunii see energia kõik päikeselt. ta on lihtsalt salvestatud maa sisse
K: jah. aga üht ma tean: massid on lollid ja manipuleeritavad ning kõige kauem aega ja vaeva nõuab ses protsessis inimkäitumise muutmine. ses mõttes ma nagu ei näegi poliitilis-seaduslikku väljapääsu.
N: "Sinu televiisor valetab" ;)
K: jah, see ja paljud teised filmid võivad avada minu ja sinu silmi, masside silmi indiviididena, aga kuipalju see muudab meie käitumist, otsustamist?

esimest korda

ostsin auto, võtsin selle Eestis arvele ja sain uhiuue numbrimärgi. Nimeks panime talle Madlike ja Feliciakese andsime tema vastu ära. Värvilt sama tumesinine, harjumuspärane parkimisplatsilt üles leida, aga seest ikka veel suurem kui väljast ja palju vaiksem ka. Oleme koos maha sõitnud juba 2000 km ja näinud metskitse ja rebast ja kaunist Eestimaad.

lennutasin lohet

käisin Kanaaridel, ujusin Atlandi ookeani siniselges (Läänemere elaniku arvates) tulisoolases vees ja nautisin supelsaksa elu. Enamaks kui kord ära proovimiseks ei luba sellist elu mure maailma tuleviku pärast naftavarude kahanemise valgel.

matkasin mootorrattal, tagapingil küll, aga siiski,

...

etendanud Elvas laulupeol mingit neiukest teadmata, "kas niisuguseks teaatritegemiseks on üldse sobiv päev" kui tsiteerida A3AV. Tegelikult oli Kalevipojale Piigat mängida paras väljakutse ja pikemate tekstilõikudega tuli teha päris palju tööd. Lisaks "Tulesõnade" soolo pentoolid ja trioolid.

käisin Naissaarel

ronisin Raigastvere torni

kirvega oma käele pihta saada olen kahjuks üritanud ennegi...

Käevigastus polnud aga mitte nii tõsine kui valus. troimapunkti ei hakanud tülitama. ma tean, et kirvega kätte lüüa ei tohi, aga mõned ümmargused halud ma siiski sain pooleks enne kui õnnetus (üsna etteaimatav) juhtus. natuke läks põlve ja seelikusse ka. seelik paraku ei parane. õnneks on pekki nii palju. jah, see on ainuke olukord, kus pekikihist kasu võib sündida. külma vette kukkudes on ka pekist kasu.

puhkan

ma PUHKAN. see käib nii:
ärkad selle peale, et kass ajab kirjutuslaual maha ilge virna (mis oligi ebastabiilne, olgem ausad) ja kell on üle 9. siis vedeled veel voodis mõnda aega ja just siis kui kass on end mõnusalt jalgade konksus sisse seadnud, teed talle tagasi ja otsustad üles tulla.
ühesõnaga, ringutad, virgutad, viibutad ja siis vaatad mõtlikult taevasse, mis paistab lausa kahest erinevast küljest tuppa ja voodisse. ajad end sirgu. kass volksab voodist solvunult välja. lähed vetsu. siis teed esiukse lahti ja mõtled, et kui trepiremondiks läheb, peab hakkama hommikuse lehe järel käima tagaukse kaudu. aga trepiremondiks peab minema enne, kui trepp päris jalustrabavalt ära laguneb. ühesõnaga teed esiukse lahti ja vaatad, milline loom selle peale aktiveerub. Bella täna näiteks ei aktiveerunud, aga kass kaapis ust juba võtme keeramise ajal. lähed roosas nodzu pildiga (või ka selles punases väikeste valgete südametega) öösärgis ja toasussides aeglaselt värava juures asuva postkastini ja avad selle elegantse liigutusega helkuri paela otsas rippuva võtme abil. ja avastad, et postkast on TÄIS: tellitud ajaleht, tellitud ajakiri, tellitud Loomingu Raamatukogu ja terve posu tellimata reklaami. naased kõige selle paberivirnaga tuppa, lukustad ukse (kass jääb õue, koer endiselt esikus), siis lähed kööki ja askeldad, aga kohvi ei tee, vaid hakkad eile käima pandud kalja taarasse valama. sest kali on nüüd valmis. kui kali on taarakotist leitud sobivasse veepudelite taarasse valatud, siis tuleb tema külmikusse mahutada ja taaratu osa ära juua ja nõud puhtaks pesta. külmikusse mahutamiseks tuleb välja võtta arbuusipoolik. ühtlasi saab ka buusipoolik konsumeeritavaiks tükeks hakitud. siis vaadata, mis Kertu teeb. ei maga enam, aga vedeleb. nõutada Kertult laulupeo tekk ja minna sellega õue ja murule laiali laotada. enne koristada üleliigsed aiatoolid kokku ja vaadata kahjatsusega grilli, et kust otsast sellega pihta hakata ja tegelt oleks kõige mõnusam, kui mõni oskaja sellega elegantselt ümber käiks. ühesõnaga minna veelkord tuppa ja naasta postkastist leitud ajakirjanduse ja peakomplektiga ühendatud moblaga (raadio kuulamiseks) ja asuda igast otsast ajakirjandust tarbima ja päikest võtma.
esimene väljaanne, mille otsast otsani peaaegu läbi lugesin, oli Elioni videolaenutuse kataloog. sealt sai mitu huvipakkuvat filmi ära märgitud. nojah, siis lugesin hoolega kõik reklaamipahna läbi. ja jõudsin Anne&Stiiliga poole peale, kui päike ära läks ja kell 13.13 sai. siis kolisin kogu laagri tuppa tagasi ja sõin veel arbuusi ja lõin ALLES SIIS läpaka lahti.
vat nii käib puhkamine.