mu sõber meem

Kuigi käin ja kiibitsen ka meemi väidetava käimalükkaja blogi, pani meemi mu poole veerema Uurija. Paadunud meemisõbrana ei saanud väärt meemi eluõigust kosutamata jätta.

"1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingi need: pere, sõprus, armastus, mina ise, mida iganes (vaba valik, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna viiele blogipidajale meem edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingib talle meemi ulatanud blogi."

Hehe, otsi nüüd 244 postituse seast nagu tuult väljal neid teemakohaseid...
Olen maininud pere kohta, et see on kui kloun Korgitsa koduse elu illustratsioon.
Viimati tahtsin kõiki sõpru kallistada selles loos.
Armastus on... kõik, mis mul on.
Selge pildi Mina Isest aitab luua taas üks meem.
Esile tahaks tuua paljusid asju, sest edevus ei hüüa tulles. Aga kui vaadata väga sügavale südamepõhja, siis tean, et ma tahaksin suuta väljendada seda, millest tekib koorilaulmise kunst.
Ma palun lahkesti meemile eluõigust ja levikut andma Ajuhaamerit, Tuhatjalgset, Redpencilboxi, ... ja kõik teised ka, kes tahavad sellest kinni haarata!

imetlen inimesi, kes suudavad endas sihikindlalt jõulurõõmu tekitada. mõned suudavad isegi teistes.
kõik vajalik ja kanooniline oleks nagu olemas.
kuusk on? on. lumi on? on. saag jäi küll koju, aga küla pealt oli asendaja võtta. sõit väikeautosse topitud ligi kahemeetrise kuuse ja kahe 13-aastase tibiga täisjäätunud maanteel kesk mägesid ja orge pakkus hoo-hoo-hoo-elamusi, vat siis oli jõulutunne olemas. hiljem küpsasime vitraažpiparkooke, porgandisaia ja piparkoogimaitselist porgandikooki ja kuigi aktsioon kulges väsides öösse, oli jõulutunne ikka olemas. hommikul sõin porgandisaia ja rüüpasin mõnuga kohvi ja kõik oli nagu päris idüll. tunne oli ka siis veel, kui Kertu muudkui helistas mulle töö juurde ja küsis detaile, kuidas kanamaksapasteeti tehakse - siis tekkis selline ülemäärasuur ootus, et ahhh! kui ma koju jõuan, särab maja küünlasäras ja kaunistustes ja kodused tegelevad kaartide saatmise ja käsitööga ja ... sest ma tahaks ju ka puhata ja mängida ükskord. ja et me teeme seda kõik koos, sest muidu poleks ju üldse koos jõulude pidamisel mõtet. et me saame ja tahame teise elamusi jagada.
kodus selgus, et Kertu tehtud pasteet oli ülimaitsev! neelud selle järele käivad siiani, õnneks on veel mõningaid varusid olemas. Bella oli saanud oma jõulukingi ehk põhjaliku kammingu ja nägi välja nagu üks hoopis teine koer. paraku hakkas mulle tunduma, et tema oli seltskonnast ka ainuke, kes koosolemisest ja koostegutsemisest siirast õnne tundis. ülejäänud olid sukeldunud oma tubadesse oma arvutitesse ja elasid seal. peale lühiajalist üritust teistega kontakti luua ja ühistegevusele ärgitada andis mu palgatööst nagunii närtsinud vaim alla ja otsis mõnd lihtsamat põgenemisteed kõigi nende luhtunud lootuste ja tegemata tööde keskelt. totaalselt tahaks magada, kuigi kohustuste ja lubaduste nimekiri ulatub tulevasse aastasse välja. see on nii veider - ma saan puhkepäevi, et pühitseda perepüha koos perega, kes tahab olla pigem omaette...
muidugi ma tahaks teile kõigile saata kaarte, mille mõte on heades soovides:

rohkem täitunud lootusi ja rohkem (vaimu)jõudu neid lootusi ise täita!

aga ma praegu ei jaksa.

sünna ametlikult läbi

Alustame lõpust ehk langenud kangelase alkoholijoobest ja ütleme ära, et tekkinud kokkupõrkes oli dolomiidist admiral Pitka see kaine osapool. (tuletab meelde, et kusagil Runebergi lugulauludes oli ka eeversti Sandelsi vapratest tegudest juttu päris pikalt) Suur ja sügav lihahaav IN sõrmes sai kesklinna troimapunktis lastud kinni tikkida, kuid pidu oli end vahepeal kokku korjanud ja ses mõttes jäi kuidagi lõpetamatuks mu jaoks, et ei saanud viisakalt kõigiga kallistada. Aga minu peamised kallid külalised ehk Tuul ja C, olid päästeaktsioonis kenasti kaasas ja nendega läks lõpus kõik kaunilt kaua ja Tuul leidis mulle Krissu voodis pehme maandumispaiga. Tuul ise puhus politseile 0 promilli ja C puhus politseis 0,18, kuid juhilubadeta isik võib seda endale nagunii lubada. Minult oleks ta oma meetriste tumepunaste roosidega peaaegu vereproovi kätte saanud, aga eks okkad kulusivad minu okaste vastu ära küll ja üldse on rahu maa peal ja inimestest hea meel. Peamine ikkagi see, et kuigi alul kippus palju asju plaanide vastu minema, siis lõpuks läks täiesti plaanipäratult üle ootuste hästi ja tegi mu saba- ja nabakondini õnnelikuks. Ja kuigi paljudele me 3 sünnipäevalapse piduseltskonnast õnnestuks väikse vaevaga psühhiaatriline diagnoos panna (hiljem selgus, et on pandudki), oli enamasti tegu ebaadekvaatsuse seltskondlikult meeldivate vormidega. Ühesõnaga - kui mõned kausaalsed sündmused välja arvata, siis teisi kordaks ikka ja jälle.
Tunnistan käsi südamel, täiesti ebaobjektiivselt eelistan ma teatud omadustega mehi. Kui kohale ilmus ülemeelikus tujus C oma politsei kamuflaaž-saunalinaga, olin juba kindel, et hakkab sujuma nii, et saab hää. Noh, Herki võimeid kidraga ma ju lihtsalt ei teadnud veel :) Kirkad on need hetked elukangas, kui saab pillide ja häälega jämmida, lihtsalt hullu vaimustusega mitmel kokkukõlaval häälel laulda, tantsus sulada või tundlike sõrmede all painduda ja punguda - siis tean, et olen vägagi elus ja siin ja praegu ja muu ei olegi oluline! No ookei, tegelikult oli samaoluline ka imehea kartulisalat ja mõnus saun ja võimas koht ja hurmav külaliskond (koosluselt korraga kolme inimese osaliselt kattuv sõpruskond) ja hunnitu kringel (Rahvusraamatukogu kohvik teeb seda!). Elulisuse pitseri jätsid kogu peole veri, higi ja naerust valatud pisarad.
Elu läks edasi järgmisel hommikul kallutatuna libeda liuvälja poole. Minu esimesed uued iluuisud said ristsed Harju tänava jääl ja see on nüüd küll kilulinna hää omadus, et seal nii mitu uisurada on, kus inime saab jääsporti harrastada. Trikk triki otsa said kõvasti lihvi.

Ja Int$$, tead, mingis horoskoobis on öeldud ka seda, et kui näete kedagi oma eksi oma pulma kaasa tirimas lihtsalt sel põhjusel, et eksil oli nii õnnetu nägu peas, siis ilmselt on kättpidivedaja (mitte -veetav!) Ambur.

P.S. Mõistlik inime sõidutab ja pargib oma auto nädalavahetuseks sinna, kus lund ei saja (veel). Siiras tänu V-le, kes garaažiukse esise oli kojusaabujale puhtaks rookinud!

talvemaastik rebastega

Kauniks tavaks on viia rebased kilulinna vilistlastele näha. Ja Tartu meresadama vanad head vil!! valmistuvad selleks kohtumiseks hoolega, reserveerides supigaleriisid, restorane, muuseumigiide ja uisupaare. Sõbralike organisatsioonide konventidest rääkimata.
Kui Tartu vilistlane vaksalisse jõudis, olid rebased juba kogunenud. Usinalt rongi trügitud, lugesime peade arvuks umbes 13. Sõit läks lahti, alul tasakene-tasakene, siis ikka kiiremini. Rebased kibelesid laulma. Ma manitsesin küll, et näete see kaunis paarikene seitse pingirida eemal asutab teineteise kaisus tukkuma, ärgem neid häirigem, aga peale esimest poolsosinal lauldud "Kord sügisöösel..." olid nemad esimesed plaksutama! Nii jätkus meie kontsert tõusvas populaarsuses ja üha kestvamate kiiduavalduste saatel. Isegi naabervaguneist tuldi kuulama! Balti vaksalis maabudes käis kuulsus juba meie ees ja seni kui meie rivistusime paarikaupa väljuma ja tallinlastele "Terelaulu" laulma, oli meie andunud publikum jõudnud teavitada perrooni otsas seisvaid ootusärevaid vilistlasi, et "oi, kui toredasti nad terve tee laulsid, me oleme niiii liigutatud!"
Tallinn võttis meid vastu paksus lumes ja kerges pakases. Vudisime üle Tornide väljaku ja Paksu Margareeta juurest keerasime Linnahalli poole, aga ikka jõudsime supigaleriisse liiga vara - avamist tuli oodata pea tund aega. Kasutasime seda aega vastastikuseks tutvumiseks ja kõik vanad vilistlaspead olid tegevuses 13 uue näo ja nime kokkuviimisega. Rebastel oli hulga lihtsam, kuivõrd vilistlasi oli kohal alla 10. Kõhud 6 soolasemast ja ühest magusast supist punnis suundusime Vironiasse. Mis üks kena koht uudistada oli. Ma ütlen, kamin oleks hubasuse tipp, aga ilma selletagi võis end mõnusalt tunda, mida mitmed varahommikused kohaljorutajad ka juba tegid. Järgmine lahke konvent ootas meid suisa Lossi platsil Nevski katedraali vastas ja peitis endas vastremonditud Rotalia ruume koos sama värskete rotalustega. Neil oli mureks, et pealinnas võiks rohkem naiskorporatsioone olla ja olid varmad alustama arutelu teemal "C!I! koondis Tallinnas". Lahkusime tänulikena tunnustuse ja komplimentide eest.
Kohtusin kogu pesakonnaga uuesti Premia jäähallis. OOO! Uisutamine on mu tänavutalvine nõrkus ja kavatsen sellest viimast võtta! Sedapuhku tegin tõsist trenni ja tööd pööretega tagurpidisõidust edaspidisuunale. Ja lõpuks tulid need päris kenasti välja, isegi pisukese hüppega koos! Ja siis veel pöörded edaspidisuunalt selg-ees-sõidule, neile suutsin lisada aimatava tagurpidi-"pääsukese".
Jäähallist lahkusime väsinute ja õnnelikena. Ees ootas pidulik õhtusöök Linnupesa kõrtsus. Toit oli hää, ports piisav, aga kringliga olime selgelt üle pingutanud. Taheti seda Meriväljal majutuvatele rebastele kaasa pakkida, aga meie keeldusime lahkesti meeter korda poolesest kringlipakendist käe otsas kaasa kõlkumast. Jalutasime siis lihtsalt 2 kätt taskus ja reisipaunad seljas läbi sumedalt talveöise Kadrioru pargi Poska peatusesse. Jajaaa, Kadrioru park passib talveöil suurepäraselt romantiliseks jalutuskäiguks, eriti siis, kui lumi paksult mais ja puis ning külma nagu polegi, pikem mõni soojakraad. Bussipeatuses selgus loomulikult tõsiasi, et bussini on ca 20 minutit, mis ei ole mitte meeldiv aeg paigal tammuda. Hakkasime astuma järgmise peatuse poole, teepeal võtsime Russalka ja merekalda ja üldse ma arvan, et rebased said kõigiti näha parimat ja kaunimat osa Tallinnast.
Meriväljal pugesime üsna ruttu lahkete annetajate kohaletoimetatud põhku ehk magamiskottidesse.
Hommikul, oo, siis ootas meid Tallinna vilistlaseks hakanud Kairi riisipuder ja võileivad, konkurentsitud ja kindlad väärtused tundmatu ilmastikuga hommikus. Olin vastu hommikut ja läbi une ühe silmaga jälginud tormi tõusmist ja puude väänlemist akna taga. Rebane Krista oli aga öösel vaadanud koguni piksenoolte välkumist!
Õue jõudes adusime, et pole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ja tekkel ei olnud selle ilma jaoks kõige sobivam peakate. Siiski läks teekond allmäge ajakava kohaselt, kuni ma avastain, et see, mis künka tagant kumab, on meie loodetud bussi esituli. Panin ees jooksu ja kõik ülejänud 7 inimest samamoodi. Kätte saime, kuigi pidime selleks autode nina alt punase tulega üle tee spurtima.
Kadriorgu jõudes ootas ees hoopis teistsugune park kui öösumeduses. Väiksemad ja suuremad lumepöörised sakutasid meid eest ja takka ning Mikkeli muuseumi treppidest oli saanud libe kaldtee. KuMu juures vedasid turistid lirtsudes oma kohvreid kaldteest üles ja niimoodi meid täpselt kell 11 uksest sisse pühitigi.
Kunst oleks muidugi omaette peatükk eluloos. 2 tunniga sai ainult meelde tuletatud, et seda ja seda ja todagi peab kindlalt tulema veel pikemalt uurima. Seekord imetlesin rohkem Weizenbergi carrara marmorist skulptuure, vargsi silitasingi. Sürrealistide fotonäitusest sain ainult teadmise, et see on. Kaasahaaratud lisamaterjal sisaldas siiski piisavalt manifeste ja fakte, et suuremat isu tekitada.
Ja tuligi taas väljuda avakosmosesse. Weizenbergi tänav oli omandanud polaarklimaatilise iseloomu ja taas ma küsin: kaameramehed, kus te olete, kui teil on vaja teha võtteid lumetormiga rinda pistvatest vapratest eesti naistest!?
Trammis algas võidujooks ajaga. Viru väljakul roomasid rööbasloomad teosammul ja pigem stoppasid kui liikusid ülepea. Vaksalis ootas meid aga kringliga Tarmo ja me ei teadnud, kas me sellele viimsele väljuvale rongile üldse jõuame. Nojah, tol hetkel me veel ei teadnud, et järgmine rong on väljuma veel visam. Õnneks sai tramm liikuma ja uste avanedes sukeldusime taas silmipimestavasse möllu. Rebased sõna otseses mõttes lükati vaguni uksest koos kringli ja tuisuhooga sisse.
Mina aga kobisin trammile tagasi ja läksin Viru keskusesse lumevarju ja kuivama. Sealt hiljem sõbranna juurde Koplisse saada oli tunduvalt suurem kunts kui lumepilves pidevalt hälbivaid rebaseid leida. Kuid kohale ma sain ja konjakit ja riided kuivama ja juttu ajama ja Monopoli mängima ja kõike muud head, mida lumevõitlejail vaja, enne kui nad taas teise linna otsa teele asuvad.
Mmmmm.... mõnus nädalavahetus, selliseid võiks rohkem olla :)

Vanasti oli nii, et lugesid raamatu tagumise kaaneni läbi ja jäid veel natukeseks võib-olla seda läbi elama ja mõtisklema. Aga internetil, paganas, ei ole ju viimast lehekülge! Kuidas ma saan selle lugemist lõpetada?

Kass, see meie uus roidusk ei lase mul tippida rohkem kui ühe käega. Ma olen nii järeleandlik ja vastutulelik, kui ta tuleb ja sätib end kirjutuslauale rüperaali ette laualambi soojusse pool-selili röötsakile üle mu käe ja jääb niimoodi nurruma... Midagi tohutult võluvat ja elunautlevat sunnib mind häbenema oma "otsatult hõivatud päevi, milles võiks olla rohkem tõsidust" või kuidas see tondikäsi majasoku õele Friidale seinale kirjutaski.

Mul on uus pliit ja kuigi vana ja truu sai välja vahetatud (sorry, kullake!) just põhjusel, et ahi kustus parandamatult, ei ole ma uue ahjus veel ühtki oma tuntud hittidest proovinud teha. Mingi selline hirm on sees, et äkki ei tule välja ja siis tundub sooja sõbra väljavahetamine eriti reeturlik. Mul on üldse armsate ja truult teeninud asjadega omamoodi emotsionaalne suhe. Feliiciakesega näiteks.

Melanhool on peal. Mõnda asja ei tohi endiselt meelde lasta, ka rohkem kui kolm aastat hiljem. See ei tee enam valu, kuid muudab tuleviku lootusetuks. See on just see asi, milles peab mõistuse häält kuulama, sest vaist ütleb ja sisetunne ütleb ja süda ütleb ja hirm ütleb, et pole olemas kedagi teist Minu Inimest. Mõistus ütleb, et vaja on õppida (see on ju mõistuspärane tegevus, eks) armastama ja usaldama ka Teisi Inimesi ja just selle pärast, et mitte olla nii ühes kinni. Et tulevik poleks lootusetu.

Päev oli pikk ja pingeline. Tuli end tõestada nende ees, kellega aasta tagasi olin samal poolel. Ma vist ei olnud väga veenev, tajusin, kuidas turi tõmbus kühmu ja tekkis mingi vabandav hoiak. Vanade sõprade ja tänavuste koostööpartneritega vastasseisu siiski ei läinud, tundsin nende pisukest toetust. Ju siis ikka Väikeste Teenete Investeerimispank maksab oma intresse ka rasketel aegadel.

Hiljem hakkas mälus kerima luuletus:

MIS SEE ON, MIS IKKA AJAB PINDE
Oled tüdruk - olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.
(Doris Kareva)

Olgu see mulle õpetuseks!