Kloogarand

"Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma ilmselt olla merineitsi," ütlesin oma kaaslasele, kellega olime sihipäraselt kottpimedas rannasalus ekseldes jõudnud düünide vahele säravasse kuupaistesse. "Kui ma ei oleks inimene, tahaks ma tõenäoliselt olla metsavaim," ütles ta tükk aega hiljem, kui olime jõudnud tagasi puude pimedusse, kus lummavast tähevõlvist paistsid üksikud riismed. Veel ühe pika pausi järel lisades: "Vaat kui erinevad inimesed siis..." Kuulatasime. Minuni jõudis mere vääramatu kohin, mille madalamad toonid kõlasid bassipõhjaks laagrist kostvale "Rändajatele". Tema kuulis rohu kasvamist.
"Meri, mu tuhandenäoline sõber... sa oled mu arm!" hakkas kõrvade vahel aga kummitama kohemaid, kui looduslikku planetaariumisse jõudnuina koorisin jalad lahti ja sääred üles ning astusin sammu liivale rulluvatesse laintesse. Lained olid soojad ja pehmed ja voogasid vääramatus rahus. Nii me seal seisime, rannale laokile jäänud inimesed, pead kuklas ja suud lahti, vahtides suursuguseima katedraali võlve ja laekaunistusi. Jalad mere soojas embuses, sest liiv oli juba kõrvetavalt külm. Siis ilmus pühamu looritatud valgusse veel üks käest kinni hoidev paar ja viisakad inimesed alustasid vestlust, lõhkudes kogu hingematva salapära. Eks ma olin ise küll ennemalt korra kiljatanud ka, kui kaaslasel tekkis nähtavasti uitmõte "haaran sülle selle hülge" ja ta üritas seda mudeli mõeldud-tehtud! järgi ka ellu viia.
Jah, kujuta ette, on inimesi, kellele meri ütleb sama vähe kui minule kodunurmed, mis ei kõneta kohe üldse...
Mu ootused olid selgelt ambivalentsed. Ühest küljest oleks tahtnud kogu mere ja kummuva tähevõlvi ainult endale hoida ja seda vähehaaval palakaupa ettevaatlikult limpsida või siis kõiksusekogemusest oimetuna lebada liigutuspisarais kasvõi sel kõrvetavkülmal liival. Teisalt oli väga oluline elamust jagada sama sügavalt ja vahetult kui see mind ennast oli tabanud. Minu pettumuseks selgus, et meri ei kõnetanud mu kaaslast hoopiski ja nii ma solberdasin lainevahus edasi, pungil jagamata elamust ja tundeid.

(üli)kooliminek

tänavu kujunes välja nii, et ülikoolilapse kooliminek oli kuidagi erutavam kui põhikoolilapse oma. kaugeks on jäänud mu oma ülikooliminek, tehnoloogia on selle 20 aasta jooksul astunud röögatute sammudega. mina jooksin igasugu paberitega majast majja ja sain vastu uusi pabereid nagu õpinguraamatu ja raamatukogupileti ja mis kõik veel. kammisin raamatupoode ja naasin neist paberiplokkide, käsiraamatute, juhendmaterjalide, vihikute (te mõelge, kui vähe maksid toona raamatud ja paberikaubad!) ja otse loomulikult kirjapulkade-kustukummide-teritajate sülemiga (olen jätkuvalt pliiatsifriik). minu noor studiosus ostis lapsevanemate kogutud algkapitali eest süleri koos wifiga, vist ka veidi paberikaupu ja printer-skänner-koopiamasin anti niisama kauba peale. puudu on veel eluvõimas mälupulk ja teadmiste kogumine võib alata! enese möllimiseks piisas ülikooli kasutajakonto aktiveerimisest ja seadistamisest, siis veidi möllamist ainetele registreerumisega ja oledki täieõiguslik tudeng... kui mitte arvestada seda, et kõige enne tuli sõlmida õppeteenuse osutamise leping ja maksta ettemaks esimese semestri alustamiseks. stipist ei maksa tänapäeval esimesel semestril unistadagi. nagu ütles laenuametnik Tootsile: teie olete meile tundmatu ja laenu saamiseks on teil vaja käendajaid. aga kui võimalikel käendajatel on endil õppelaenulepingud kaelas?
mitu kopikat maksis klaas teed kapitalismi prügikasti kadunud Sophoklese keldrikohvikus ja kui suure protsendi 70-rublasest kõrgendatud stipendiumist see moodustas?

veider lugu

mõnikord saab mõne asja ärategemise ajendiks see, et ta on hädavajalike-kuid-tüütute-ja-vastumeelsete-tegemiste nimekirjas kõige viimaseks kukkunud, mis omakorda tähendab seda, et temast on saanud kõige vähem hädavajalik, aga ka kõige vähem tüütu ja vastumeelne tegevus selles kumuleeruvas listis ja seega võib ta rahulolevalt ära teha.

August

Minu libahundiaeg. Täiskuu. Rahutus ja ilu hinges.
...
Lõvide aeg. Kunagi oli see Karepa mustikavartes ja lõhnavates mastimändides, nagisevates puutreppides, jahedates sammudes rannaliivas, kibedates pisarates, vihas ja armastuses, kires ja vaikuses, unes või ilmsi, niisketes heinamaaradades ja uimastavas tähesajus, väga lähedalt vaadatuna, ometi nii sügavas pilgus...
...
Usk. Lootus. Vabadus. Armastus.

...ja mul oleks vaja lihtsalt seda inimest, kellega käest kinni jalutada. eiei, sisse pakkida pole vaja, ma hakkan kohe tarvitama, tänan!
...
ma tean täpselt, kui vihaseks ma saaks, kui keegi sellise suhtumisega mulle läheneda püüaks. täna aga tulin mõttele, et et et... äkki on küsitavusi ka mu enda suhtumises sedalaadi huumorisse. või oleneb suhtumine sellest, kuidas ülaltoodut esitatakse? et kas tekib seepeale tõrge "mida te õige endale lubate?!"
...
ajendiks oli tänane nämma-film "Happy-go-lucky". kus esines 'arrogant' tõlkevastena 'suureline' - mai gaad, väga nüansirikas aduda küll, aga hirmus vanaema-moraalsena kõlab :D kuidas teie end tunnete, kui täiega hüsteeriline ja naisküsimuses frustreeritud sõiduõpetaja vahutab muude "heade" omaduste loetelus: "Sa oled... suureline... ..."? minu jaoks on suureline tüüp pigem selline hoopleja, kes teeb suuga suure linna ja käega ei suurt kedagi? keeleinimeste-sõnaseletajate piibel EKSS ütleb, et suureline on upsakas, rumaluhke, ennast täis, suurustav, kelkiv, hooplev - kanäe, kuidas ühele sünonüümirea otsale olen vähemasti pihta saanud...
...
kogu tööpäeva erutavaim teema oli ometigi uue keeleseaduse eelnõu. eks igaüht eruta selles omad asjad, aga paadunud sõnaseletajana häirisid mind peamiselt äärmiselt ebamäärased mõisted nagu 'korrektne keel' ja 'avalik keelekasutus' - seda viimast võib muidugi osavasti vormianalüüsida ka avalikult kasutuks keeleks või veel enam olukorraks, kus keel on avalikult kasutu ;)
Toimendatud: põle eelnõus kahjuks sellist fraasi nagu 'avalik keelekasutus', see mu meelevaldne tuletis sättest:

...asutuste töötajad peavad suulises ja kirjalikus suhtluses avalikkuse ja asutustega kasutama kirjakeele normile vastavat eesti keelt.

ja kuivõrd mu blogi pole suhtlus avalikkuse ja asutustega, siis mingu see kirjakeele norm siit blogist sinna, kuhu avalikult kasutud asjad ikka lähevad. mitte et ma ei oskaks või ei tahaks. on inimesi, kelle keelekasutus ja -oskused erinevatel põhjustel ei küünigi kirjakeele normini. on korrektseid inimesi, kes oskavad suurepäraselt ja sellest piisab, nad ei soovi kusagil normist kõrvale kalduda. ja on inimesi, kellele normi piirid jäävad eneseväljendusel ahtaks...
...
isiklikult erutav teema on erinevate lihasgruppide olemasolu ja nendesamade lihaste võimetus öeda lahti töötegemise innust. neil paistab tänagi olevat raskusi mõista töö- ja puhkeaja vaheldumise seaduspära ja mõju tuleviku töövõimele. tee siis sihukestega koostööd! jätaks nad neljapäeval trenni minnes preventiivsetel eemärkidel koju maha?
...
aga päris tõsiselt - mul on vaja seda inimest, kellega käest kinni jalutada ja kes ei vihastaks, kui ma teda sissepakkimata tarvitaks :D
päris tõsiselt...

lõunapaus

Koristasin lõunapausil e-postkasti, mida ma tegelikult ei kasuta ja loen vaid paar korda aastas. Muu kräpi hulgas leidus seal miski assotsiatsioonidemäng, mille tõlgendustes kirjas, et "laul nr. 10 taga kirjeldab kõige paremini Sinu olemust." Lauluks nr 10 taga olin pannud hommikuse Kuku-raadio kummituslaulu "Täna ma ei skoori"... Bingo!

Täna tegin kahte asja esmakordselt elus.
Käisin esmakordselt tennist mängimas, koos inimesega, kes vana kalana viitsis mind ka õpetada ja suunata, nii et harjutamine edenes ja leppisime kokku, et teeme seda veel! Kui nüüd ilm ikka laseb... Mängimine ise nägi välja nii, et kiskus ajuti minu poolelt sulgpalliks ja pinksiks, aga siis ma keskendusin hambad alahuules mõttele, et löögi järel on kasulik hoida reketit vasaku käega puhkamas ja see võte tuletas meelde, et tegu on mulle varemtuntud mängudest erinevalt ikkagi ainult tennisega. Kuid hasarti läksin samamoodi!
Ja siis õppisin veel muru trimmerdama. Kõigepealt muidugi vaatasin suuril silmil, kuidas seda imeriista käima tõmmata (ma ei ole vedelkütusemootoreid kodumasinate juures kunagi usaldanud!) ja seejärel muidugi ei õnnestunud seda trikki endal korrata. Aga käima ta sai ja siis õppisin veel mitugi trikki trimmeriga: kuidas sellega kadunud asju ehk kiviparketist kõnniteed üles leida näiteks. Väga kasulik riistapuu kodus! Peale 2-tunnist trimmerdamist täitis käsi senikogematu värin - küllap suurest õnnest.
Muus osas oli elu tavaline. Söögiks hommikul pannkoogid värske mustsõstramoosiga, lõunaks kahekilone küpselõhe, keedetud riis ja juustukaste ning magusaks veel mannavaht, õhtuooteks massiliselt 'täitsa-perses-kui-suured' vaarikaid ning kamaluga tikreid, õhtul teleka ees veel õunu, õunakooki ja mannavahtu. Suveõunapuu on nii hullupööra täis, et poetab targu äbarikumad ubinad maha, ent needki näevad juba nõnda ilusad ja maitsevad magusalt nagu ... meie suuuuuuurest suveõunapuust kukkunud martsipan.