ikka kividest jah

ilu on ju palju olnud. võtkem näiteks Ruhnu, paradiisisaar. kilomeetreid puhast inimtühja liivaranda, mis jalge all laulab. hästikorraldatud ilmastik - öösel mõnikord sajab, hommikuks taevas klaar ja jälle päiksesara. neli ümmargust peosooja kivi aknalaual, esimene sellesuve nahkadest maas. mitu nahka peab naine ajama, et temast uss saaks? läikiv ja painduv siug, õunalemeelitaja, kahekeelne ahvatleja...

kivide vahele kadusingi, Kõrg-Tatratesse. ei ole seal salajastest sügavatest ihadest kantud ahvatlusi ega meeletuid soove jagada lähedust ja hellust ja õrnust ja joovastust. seal on lihtsalt SUURED KIVID. igavlevad. igavesed. üüratud. mis loeb kivile see, et üks plikatirts tahab hüpelda tagasi lapsepõlve Merivälja kividel. kivid ikka sama ääretud. nagu merigi. Hyvästi, kultaseni... ka suurtest kividest jäävad killukesed kotisoppidesse, nahk maha ja igatsus hinge. vabaneda soovidest nagu uss kestast?

ma olen seda juba tundnud. kuidas kõigepealt on ärevus ja siis tuleb rahutus ja mingil hetkel masendus ja tahtetus. ma ei suuda ennastki takka piitsutada, saati siis kedagi teist. rahulolematus koormab kogu siugjat keha, tõmbab lihased ja närvid krampi, mitte pingule. valus on üle kere, aga kõige rohkem hinges. mida ma jälle valesti tegin? toitun lootusetusest "ma ei tea mida teha"-kastmes, kuigi mulle see ei maitse ja toimib kantserogeenselt.

aga ikka unistan, et mõni hetk, mõni inimene või mõni suhe oleks igavene nagu kivi. või ääretu nagu meri. eks ole...

Anterole

Kahtlen ikka veel, kas olen võimeline Su matustel mingitki järelehüüet kuuldavale tooma. Postitan parem siia, las levib mu mõte Sinuni tunnetamatuid laineid pidi...

Sina, Sa olid... oluline. Sa oled oluline siiani. Mälust ei kao. Sa avasid mulle oma ukse ja akna ja südame, kui mujal neid suleti. Sa jagasid minuga oma elutarkust ja teadmisi, helget meelt ja hingesoojust, oma indu ja seltskonda. Sa oskasid näha. Loodust, asju, inimesi, suhteid, minevikku ja tulevikku. Sa oskasid olla. Moraalne tugi, hoolitsev sõber, pühendunud teekaaslane, austusväärt eeskuju, tõeline härrasmees. Sa teadsid mõndagi leinast ja kurjast saatusest, kuid tahtsid ja oskasid rõõmu tunda sellest, mis hästi on ja õnnelikult läheb.

Alati Sinu - yökyöpeli

Ilmast ilma ilmast ilma

Jaanide ja jõulu puhul on kohasem kui kunagi muul ajal rääkida ilmast. Et kas ikka oli piisavalt vihmane jaan ja kui mustad seekordsed jõulud tulivad.
22. päev ja õhtu nägid välja täitsa sellised, et nalja ei ole - seekord tuleb erandlikult kuiv ilm. Hommikul sai lokkama hakanud niru muudetud ja õhtul võis kallid kauged külalised põhjast panna istuma päiksepaistesse küpsevate maasikate peenra äärde. Ise nad veel imestasid, et mistarvis ma tahan õue vihmakindla varikatuse püsti ajada.
23. hommik algas varajase lippude heiskamisega kodumaja külge ja konventi (kus oli valida 2 lipu vahel, aga me valisime seekord EÜSi oma ;) Ilus oli. Päike paistis, tuuleke lehvitas. Ikka veel oli kohatult ilus ilm. Varikatus õuemurul osutus pigem kohaseks päikese vastu, mis kohvijoojatele silma paistis. Siis läksime ostlema ja poodlema pikka nimekirja jaanikaupu. Ilm hakkas tasapisi normaliseeruma ja ülejäänud lõunasuunduvad põhjalased hakkasid helistama kohaste küsimustega nagu "Kas teil seal ka juba sajab?" Ei sadanud veel, aga pilved (III välde) olid küll katnuvad kogu taeva. Üldse kogu olukord hakkas tavapäraseks, rutiinseks ja kontrolli alla saama - enam ei olnud võimalik leida kogu vajalikku kraami ühest poest ja mõnda asja ei leidnud enam ühestki poest. Näiteks lillkapsast või suuremat kogust maasikaid. Harilik jaanipaanika, rahvas ostab kokku strateegilisi värskeid tooteid, et kaheks päevaks võssa ja tsivilisatsioonist eemale konsumeerima tormata.
Meil tormata ei õnnestunud. Kahe auto lossimine käis juba vihmavarjude varjus. Suitsevate grillidega ümbritsetudd rindelinnast eemaldudes osutus Viljandi mnt halvaks valikuks ses mõttes, et transpordiks olnuks lihtsam kasutada lintratastega
sõidukit. Feliiciakene Sussaaninitega ainult hüples, vonkles ja ägas sel trepjal rajal ning kattus solvunult kollaka savi täppidega. Juba teisel katsel leidsime õige teeotsa (Sibula tee, jäta meelde!). Moonakaste tassisid need, kes ei kartnud vihma käes ära sulada.

Ja täna jälle päike paistab!

Punk on ...

Paadunud laulupeolise sündroomi lahutamatu osa on ühekülgne ja laigutine päevitus (loe: päiksepõletus) isegi siis, kui laulukaare-alune juhtub suuremas jaos kogu päeva varju jääma nagu Rakveres.
Mis aga punki puutub, siis mina ei tea, mis see punk on. Pole teadnudki. Saan aru, et atonaalsest ühetoonilisest karjumisest tähtsam on sõnum. Ja see, mis silma jääb, on välimus, millega luurele minna ei maksa. Üks totaalne muutumine viimase aja muutumismängude seas juures. Tähelepanuväärne seegi, et nõuka-aegsele leidlikkusele välimuse saavutamises on lisandunud kapitalismi hüved kulinate, laialt müügilolevate eri mõõdus kettide ja ketsikultuurimoe näol, ohtratest soenguvahenditest ja meigivõimalustest kõnelemata.
Allusin provokatsioonile laulda Singer-Vingeri lugusid Singer-Vingeri saatel ja seda ma sain. Ja Propa. Pille-Riinist ja hüperboloidist rääkimata, need kannataks mumeelest isegi üldlaulupeole saata. Siiski ma ütleks Volmeri sõnadega "ilus oli olla selles imekaunis kohas, kahju ainult et ei juhtund miskit erilist..." No pauerit oli ja tossu oli ja võimsust oli ka (mis millegipärast ei suuda viimasel ajal enam muljet avaldada), aga ... või just sellepärast! Päris-punkareist on kahju, kui mingid wannabe-punkarid nende õilsa idee kogemata ära lörtsisid. Sorry, aga mul oli lahe kord elus punkar olla ja kord elus põhimõtteliselt ja teadlikult "mustalt" laulda.

valgete õite aeg

on käes. valgete lõhnavate õite aeg. algas maikellukeste uimastava aroomiga ümber maja, jätkub sireliõitega põhjaküljel ja teeroosipõõsaste hullude päevadega õhtukaares - ainult sel nädalal, võtke kõik ja rohkem, nagunii jääb üle ja puudu ei tule! parfüümide eripakkumine, korjake kaasa ja kuivatage kurbadeks päevadeks!
juba hääbuvad meelespead vahetavad välja uhked ja lopsakad iirised igas maja nurgas. õiehunnikud on nii rohked ja rasked, et varred kaarduvad kõnniteele. kes on järgmine, palun! pojengid ja liiliad ja roosid raputavad raskeid õienuppe ega suuda otsustada, kes? rohkeid valgeid õisi ja tugevaid varsi näitavad ka maasikad. varsti ei tea enam, kas lõhnu hingata või haugata...

Elu pikemaid ja võimsamaid päevi

24 tundi ärkvelolekuaega. Algas see päev Maidu toodud kastaniõitega. Jätkus juba tuttava "Laululahingu" sildiga bussis Tallinnasse vurades. Plaan oli ju magada, aga kussa... Telemaja juures väljusime kui A-rühm ja suundusime juba tuttavasse, suurimasse koorisaali 6. korrusel. Kõik oli endises hääduses: pirukad, kohv, sidrunivesi, plasttoolid ja vaevatud klaver. Kas 2 laupäeva on piisav hulk, et tekiks lahingurutiin?
Igatahes ei kulunud enam aega ega vaeva, et otsida koridorirägastikus asju nagu tualett. Erinev oli see, et nüüd olime nagu metsanotsud või toonekured - terve päev kaameras ja kõik võisid veebist vahtida. Tuli välja, et mõned inimesed seda tegidki, minagi sain sms-i, et "Sa oled kaamerasse seljaga" :D
Nojah. Siis saime oma "päevaloo", mille loosimisel tundus taas, et konkurentide lugude sõnu oskan otsast lõpuni peast, aga meile sattus jälle selline, millest ainult tuntud refrääni kordamisega välja ei vea... "Moonlight shadows" on ju selge pigem inglise keeles, kes siis ikka Marju Länniku laulmistega kursis oli omal ajal?
Seade oli Punderil vapper tehtud, mulle meeldis selle tohutu polüfoonia, aga selgelt hakanuks Kammiste bänd huvitavat polüfooniat matma, nii et Lauri jättis selle alles vaid paari kohta ja otsustas veeretada sõnadeõppimise koorma solistide kaela, mida hiljem mitmed televaatajad kommenteerisid kui "subtiitrite lugemist".

Rutiinne lahingutegevus oli ka sõjamaalingute pealekandmine. Outlook'is sedakorda erinevusi leidus, armas Marju suutis hoogusattunud juuksuri kätetööst modelleerida tõelise Dharma-soengu. Prillid peast, sest muidu käivad kunstripsmed vastu klaase - kojamehed seespool seega :D Osavate käte ring on minu juhendamisel uuristanud untsus cd-plaatide sektoreist arvukalt kõrvarõngaripatseid ning nikerdanud käepidemed tagumise rea helgiheitjatele.
Ja siis - lavaleee!! Kus on mõnus nagu alati. Laulad täitsa omaette, teisi ei kuule, bändist kuuled peamiselt tümpsu ja prillide puudumisel näed oma Kamtsatkalt ähmaselt ka Laurit vehkimas. Veidral kombel on teised koorid väga hästi kuulda. Suisapäiste "Tänav, pink ja puu" on kõlalt nii imekaunis ja hingelt nii ilus, et võtab või pisara silma. Mis toobki neile võidu, millest mul põrmugi kahju pole. Sest igal osalenud kooril on omapära ja tugevused, aga hääletada õnnestus paremini võitjakoori poolt vist. Tarmo ja Maire ning nendevaheline vaimukuste tulevärk mõjuvad toniseerivalt, fännide huilgamine erutavalt.

Peale rõõmukaisutusi võitjatega ja kogu HBSi armee ülesvõtmist saame pingevabalt pidu panema hakata. Helkivaid sedelikesi sajab igalt poolt ja maandub igale poole - pokaali, tordile, soengusse ja dekolteesse. ETV śõukoor kui majaperemehed möllavad juba täiega. Kuulutatakse välja II koht (meile) ja III koht (nukkudele), kõik saavad medali rinda ja lähevad ära pensionile. Tegelikult saame punaste klassikaliselt valgemummuliste kruuside omanikeks, ordenilindina keerleb tassil kiri "Mina võitlesin Laululahingus". Torman 20 aastat nägemata Männardi embusse ja ei lahku sealt pikaks ajaks - skolka let, skolka zim! Kuluaarides vestlevad asjatundjad uutest huvitavatest pakkumistest ja kauplevad meie "valget neegrit" Koitu oma vokaalkollektiividesse. ETV suures stuudios rokib aga laulurahvas vanade heade Laululahingu palade algupäraste esitajate saatel.
Tagasi Tartusse jõuame 4.30 kilbiga ja väsinud, aga õnnelikena. Kastanid õitsevad, endiselt.

P.S. Tegelikult algas lahingupäev veelgi varem. Siis, kui me pärast viimast proovi Annega poes trehvasime - mina olin tulnud lahingumoona ostma ja tema pirni, aga lahkusime mõlemad uute kohvritega.

kevadimelisi

Kimbuke hiljutisi hingetundlikke dialooge, huvitaval kombel hakkavad vestluspartneritest meesterahvaste nimed kõik M-tähega!

Värskeim.
MK: Sa varem elasid N-ga?
mina: jah.
MK: Ja nüüd enam mitte?
mina: jah.
MK: Ja kellega sa nüüd elad?
mina: mitte kellegagi.
MK: anna andeks, ma küsin otse, paljudele selline mood ei sobi: sul ei olegi meest??
mina: mkm. vahetevahel on ka omaette päris mõnus. ja mind su Amburlik otsekohesus ei riiva :)

Hiljutine.
MM: ma mäletan, kui te millaski siia ilmusite, siis te olite nagu Dharma ja Greg. Sa tead seda sarja?
mina: jaaa, muidugi, üks mu lemmikuid!
MM: nojah, siis ma märkasingi, et sa särad samamoodi nagu Dharma või midagi muud on väga sarnast. ja tema oli siis rohkem või vähem Gregi moodi. sina särad endistviisi, aga mis Gregist on saanud?
mina: mulle tundub, et Greg pesuehtsa Lõvina oleks rohkem ise tahtnud särada ja see meile saatuslikuks saigi. nii et ma väga palju ei tea, mis Gregist on saanud...
MM (veidi veinistena lahku minnes): jällenägemiseni ja et su sära jätkuks!

Varaseim.
ML: ...kui saaks endale parima naise ise kokku panna... kas geenitehnoloogia ei ole veel nii kaugele arenenud, et võtad sobivaimad geenid ja saadki ideaalse naise?
mina: (pean pika loengu sellest, et ühes geenis on ikka mitu omadust koos, mis kõik ei pruugi ihaldusväärsed olla, nii et geenide miksimine ei pruugi parimat tulemust anda.) Ja üldse - oskad sa päriselt öelda, millised omadused siis sinule sobivaimal naisel peaks olema?
ML: häh, vaata peeglisse!