Džiisas! Elu nagu India basaaris! Kell on 22.55 kohaliku aja järgi, aga hingamispilude kaudu kandub viiendale korrusele all tänaval tekkiv tihe mulin. Aknast välja vaatamata jääb palja auditiivse ärrituse põhjal mulje, et n+1 keele kõnelejad elavad, õpivad ja töötavad nii, nagu õpetas suur Lenin – ennastsalgavalt, ennastunustavalt, kuulajaist või kuuljaist hoolimata. Metsiku Lääne kirjutamata reegleid ei peeta millekski ja lõõtsamees põmmutatakse vihaste möirete kanonaadiga vaikima, loodetavasti mitte igaveseks. Motomeestel läheb kommunikatsioonimüra summutamine edukamalt… või päästavad neid lihtsalt kiiremad rattad.

Kõik päevad pole vennad,
Kõik ööd ei ole õed…

Uudishimu üle kõige. Riskides pöördaknaga pähe saada, üritan läbi viia rahvaloendust. Nägemisulatuses tänavakohvikutest ainult ühes on kriitiline mass endakeskselt jutustama sattunud, kontrollimatult naerda möirgavaid, üksteisest üle karjuvaid kundesid. Vähesest piisab.