Kiri minevikust

Ükskord ennemuiste küsisid Sa: „Miks sa sedasi teed?“ ja mina vastasin: „Ei tea.“
See oli ammu justkui igavik. Ja nüüd ma vastan: „Sest ma pole saanud sulle andeks anda.“

Ma mõtlesin, et vaja on oodata. Kuni ma unustan ja kõik ilusti maha matan ja võib-olla Sinulgi on vaja sedasama teha. Kuni aeg voolab ja parandab kõik haavad ja suur jumal Panta Rhei või keegi muu võtab midagi ette või nii... Tutkit, ma ütlen, ta ei tee seda! Vähemalt mitte minuga ja vähemalt mitte enne, kui ma pole andestanud. Ja just seda ei õnnestu mul teha.

Muidugi, Sa oled minuga igati kenasti ja sõbralikult ja toetavalt käitunud - minu lugupidamine ses osas! Olen üritanud Sulle samamoodi vastata ja kohati on päris tore.

Ega piinav ei olegi olevik, ikka minevik. (Ega kõrgus ei olegi tappev, ikka maapind.) Ja need korralikult tagastamata mälestused. Jah, peamiselt need. Ei, ma ei igatse Sinu järele olevikus.
Ma igatsen minevikku jäänud armastust ja haiget teeb mõte, et Sina sellest esimesena loobusid ja mulle ei öelnud. Ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest lihtsalt üle olla.

Et mis nutt ja hala? „Andeksand on sinu enda võimuses,“ ütleksid Sa. Täiesti siiralt. Ma küll ütleks. Teoorias oleme me tugevad, eks :P
Ja ega Sul ei pruugi seda va andekssaamist ju vaja ollagi. Kust mina tean? Ega ei teagi.
Tean ainult, et minul on seda vaja.

Ai, valus on!

Eks pingelangusega kaasne võimalus, et vanadel hädadel on mahti omale esinemisõigust nõuda. Eks äikseline ja ärev ilm aita sellele kaasa.
Vat ei taha ühtäkki sellele tapeedile omi elamusi ja tundeid kribida. Tahaks ärakuulamist, isiklikumat vastukajamist, minu-kallisid ja ahoi!-elamusi.
Armuavaldused võivad olla sama uskumatult mittemidagiütlevad kui karikakrad. Ei oska kohe midagi kosta. Inimesed on erinevad - lihtne!
Ja armastan ma omamoodi nii sind kui sind kui sind - igati isemoodi.
Vaja üle elada need neetud vaheajad. Võtta aeg maha ja vinnata masti vaherahuplagu.
P.S. Tallinna loomaaia troopikamaja on esmaspäeval suletud. Laste loomaaed on kah ainult kolmapäevast pühapäevani.

Mis toimub? ehk pülga memeetika

Põhimõtteliselt ongi ju toimunud see, mida Tarvi taotles: uus sõna on käibesse läinud ja tänahommikuse seisuga leidnud Google'i andmetel juba rohkem kui 114 000 mainimist.
Ootamatud olid muidugi vahendid, millega avalikkuse huvi saavutati. Eesti Hobilingvistide Ühing on ülihea väljamõeldis! Kalmar Kalkuni reinkarnatsioon ei tahaks mina olla, kuid selleks on teised hobilingvistid olemas.
Kogu afääri juures huvitavad mind enim publiku reaktsioonide vektorid ja nende tugevus. Uskumatu ikka, kui suur on avaliku sõna jõud :D:D:D
Delfi on tuntud stressimaandaja, kuid seda ei osanud küll ette arvata, et nii suur hulk lugejaid võtavad hobilingvistide hääletuse tulemusi tõsise rünnakuna nende isikliku keelekasutuse suhtes. Kui ametlikel keelekorraldajatel pooltki selline mõju oleks!

Eksperdilt eksperdile

Kolla Z, põline Tartu taksojuht, edastas reedel hõimlase sünnipäevalauas ekspertteadmist:

"Kõige paremini, ma ütlen, kõige paremini saab inimese maha lüüa šampusepudeliga! Sellel on nisige paks ja raske põhi!"

Uue sõna esitlus

1. aprilli hommikul kella 6 paiku sõitis Külitse õõvastavas ja müstilises udus äsjavahatatult tumesinise pärlmutri karva Škoda Felicia. Esitulede pehmes kollases valguses keeras sõiduk peale asula piiri vasakule, kruusasele mõisaalleele. Peatunud hoole ja armastusega taastatud ühekordse puitelamu ees, astus autost välja Tarvi O, kes liigutusega hääles edastas juhile oma sõnumi:

"Ma olen ka ühe uue sõna välja mõelnud. PÜLK on väga hea sõna tead kõigi nende kaelasrippuvate mälupulkade ja empeekolme mängitajate jaoks."

Teadke siis, oo keeleajaloo uurijad, kus ja kuidas seesinane sõna esmamainiti!

Hakkab looma.
Samm on kergem, õhus on rohkem.
Kõrvus laulab Georg Ots lugusid, mis viivad lapsepõlve. Ja kui Trints seletab õhinal, kuidas nad sõitsid ratastega sealt ja sealt tänavalt, hakkab magusvalustuttav kevadetunne tirima mind kevadõhtute kuldsesse hämusse. Sellel on teine kõla kui hiljutisel lumme sumbunud soojal valgusel. Tämber on selge ja puhas, õhutab elevust ja ootust. Aedades kütist veel ei tehta, mätas on nätske. Kuid meie, helenevate õhtute ja läheneva kevade lapsed, naudime kummide sahinat kõval liival ning soojemat tuult juukseid sasimas.

Neljapäevast hakkan jälle ratturiks!

Tehtud!

Kui Matti Mogucil võis olla õrn ja rõve ühekorraga, siis uisumaraton Peipsil oli tore ja jäle ühekorraga. Meenusid klassikud, kel olid, kuram, jalad põhjas! Ma ei tahaks isegi küünalt panna selle eest, et uljus ületas mõistuse piirid, kuid järgmiseks korraks varustan end jäämaastikul liikumiseks kohasemate uiskudega. Nüüd me teame, mis tunne on jäälõhkujal Suur Tõll!
Ja küünarnukitundest oli uskumatult palju kasu - aitäh, Anu!
Ilu pärast on allpool mõned jääpangad Peipus See'st, mis pealinna inimestele näha toodud.