Mingi rahvapsühholoogia tõdemus on, et isa nägu tütred on õnnelikumad kui muud. Minu ja isa lapsepõlvepilte on võimalik segi ajada, kui ei vaata väga detailselt, mis kellelgi seljas.
Arvata võib, et isalt olen pärinud musikaalsuse. Või kahasse emapoolselt vanaisalt. Ilmselt olen isalt kaasa saanud ka plahvatava viha, vastupanuga toimetulematuse, ööbiku-tüüpi unetavad, leiduri-huvi, keeletaiu ja isevärki huumorimeele. Aga igatsus kättesaamatu järele, see on meil mõlemal ühest ja samast tähtkujust tingitud ;)
Isa õpetas mind suusatama, jalgrattaga sõitma ja malet ning kabet mängima. Palju muid asju ilmselt ka, aga need on kuidagi eriti eredalt meeles. Ja isa meesteratas, koolieeliku jaoks hiigelsuur Ukraina, mille pulga alt ma sõita üritasin. Üritus oli nii hädine ja sihikindel, et isa ostis mulle isikliku jalgratta, tüdrukute Ereliukase.
Teadusliku ja insenerimõtlemise alused sain ka isalt. Ja M. Iljini raamatu "Jutustusi asjadest ehk sada tuhat mispärast" (Teaduslik Kirjandus, 1947), mis võiks isegi tänapäeval looduseõpetuse ja füüsika õpikutele silmad ette anda. Kas teie teate, miks saab jääd mööda uisutada, aga põrandat pidi ei saa? Või miks vesi kustutab leegi, aga mõni muu vedelik nagu petrooleum või bensiin mitte?
Autot juhtisin isa süles kuueaastaselt, aga 16-aastaselt ta polnud nõus mind juhtima õpetama, vaid käskis Žiguli käsiraamatu läbi lugeda, muidu rooli ei saa! Või ma viitsisin sisepõlemismootori ja käigukasti tööpõhimõtetesse süüvida...
Isaga saab siiani rääkida igasugu huvitavatest asjadest, ootamatud vaatenurgad ja leidlikud seosed on tema leivanumber vestlustes.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar