Ema: Kuidas sul siis esimene töönädal läks?
Mina: Eee... väsitavalt?
....
E: ma kuidagi ei tahaks, et sa end ära kurnad!
M: no aga mida sina selle vastu ette võtta saad?
E: ega ma ei saagi, aga... ma ikka nii muretsen, et sa endale liiga teed!
M: küll ma enda eest juba seisan, kui vaja, siis kurdan kellelegi.
E: ma tahaks, et sa üldse kurtma ei peaks!
M: Psühhohügieen on selle asja nimi.
E: Hügieen? See on siis nagu puhtus või nii? Ajude, mõtlemise puhastamine?
M: ma mõtlen pigem psüühikat tervikuna. Ihu hügieeni eest me ju oskame hoolitseda, hinge ja vaimu on ka vaja rookida, saast välja saada.
E: mmmm... ma ei osanudki selle pilguga vaadata. aga peab siis niimoodi kellegi peale välja valama?
M: ei pea. Ihu puhastamises on ju inimesed ka erinevad – kellele meeldib saunas, kellele vannis ja kellele duši all käia, kes ajab pea kiilaks ja kes sääred paljaks. Eks psühhohügieeniks on ka erinevaid viise. Mina pean kurta saama. Sellest hoiduda oleks üsnagi saastane lõbu. Aga ma ei kurda sinule, vaid sellele, kes seda niiväga külge ei võta, kuid oskab kuulata ja kaasa elada. Samamoodi ei ole sinul võimalik mind kurtmast hoida, kurtmine on hädavajalik nagu regulaarne juukselõikus, isegi kui kurtmiseks põhjust nagu polegi. Aga näed, kaebled ja nurised ära ning pöetud juuksed, ei, närvid, kasvavad tugevamad ja kaunimad ja tihedamad ja tervemad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar