Elektroninen valvonta

Soome raamatukogud diskrimineerivad ikka veel vendi-s6pru EU:ssa ja pole pannud oma klaveritele k6iki vajalikke lisatähti. Eestlased kurdavad vaid kahe tähemärgi puudumise yle, aga kuhu jääb 6iglus näiteks kreeklaste suhtes?
Juhannuksesta: panen kirja ainult märks6nad. Keda huvitab, kysib hiljem suuliselt yle. Leppävirta. Toivola. Antero. S6brad. [kity]market. [kaesar koitti kelloa, tseesar soitti selloa]. PuuCee II korrusel. Virta. Jalgratas aastast 1930ndad, hilisemate täiendustega 3-käiguline. Helina keeleharjutused. Sauna vastarannalla. Jahvetti varjus, alasti vees, lasta end virtal kanda. Sandels. Juhannuskokko. Ohrarieska. Valamo klooster. Kanalid ja lyysid. Jorma Hynnise kodu-kontsert. Kohvipaus vahukooretordiga. Kuopio. Vaatetorn ja suusahyppetornid. Rooliga kelk. Kypsetatud räääääbised. Possumunkki.

Päeva kulminatsioon

saabus hetkel, kui sattusin lugema piiblikoodi. Mõned HTML-koodi kasutavad isikud võiksid jääda omade liistude juurde ja mitte hullutada inimesi ajalooliste õuduslugudega nagu

füüsik Isaac Newton leiutas 1600-aastate lõpul raskusjõu

Kas siis keegi varem ei uskunud, et niipea kui Isaac õunaga pihta sai, saabus Maale raskusjõud ja kõik olivad sunnitud edaspidi selle ees lömitama? Teaduse võidukäik on võimas ja triumf hiilgav!
Mina, uskmatu, võin siin klaviatuuri peksta või mitte, aga isegi Iisraelis on üpris vähetõenäoline, et keegi on ametilt matemaatik-geenius. Ja tegeleb suhtelisusteooriaga. Mis teha, paljalt räbaldunud kostüümiga ei pääse Nähtamatu Ülikooli uksest sisse, kui ikka võlurimütsi ei oma.
Kuid nüüd minu liistude juurde, mis sedakorda hirmsasti sügelevad.

Professor Rips ellimineeris Toorast ka kõik "ülemäärase" ja tulemuseks oli rida tähti, mida oli kokku 304.805.

Kas ülemäärane on see, mis ei sobi kokku tõestamistvajava teooriaga? Kui palju on erinevaid tähemärke tolles kirjas, millega Toora kirjutati? Minuteada vanas heebrea kirjas puudusid vokaalimärgid ja kokku oli 22 tähemärki. Milline on nende tähtede sagedusjaotus? Sagedusjaotus positsioonide kaupa sõnades? Need on esimesed ja kõige lihtsamad küsimused, mille tähelepanuta jätmine siinkirjutaja tähelepanelikuks teeb. Soliidselt viidatakse matemaatik-geeniuste artiklile (Witztum, D., Rips, E. and Rosenberg, Y. (1994). Equidistant letter sequences in the Book of Genesis. Statistical Science. 9 429-438. - selle täpse biblio leidsin mujalt). Neli aastat peale artikli ilmumist rangelt eelretsenseeritavas ajakirjas leiduvad aga siiski tüübid, kes mitte niivõrd meetodis kui sellega saadud tulemuste selektsioonis 45 leheküljel kahelda julgevad.

These skeptics pointed out that Equidistant Letter Sequencing is a phenomenon that is common to many languages and hardly exclusive to Hebrew.

Skeptikuid lisandub üha enam ja mõned neist ei säästa aega ega vaeva tõenäosust ja jaotusi üksipulgi selgitada.

Üks võhikute tarvis küllaltki arukate poolt- ja vastuargumentidega manipuleeriv sait pakub koguni vastava programmi allalaadimist, et igaüks saaks omale hands-on tunnetusega selgeks teha, kui õiged need leidused ikka on. Ausõna, teadusteater missugune!

Jah, juudi matemaatikute artikkel ajakirjas on fakt, mida ei muuda. Selle järelduste tõelevastavuse üle aga saab ja tuleb vaielda.
Soovitan Helve Küberinglimaailm paigutada vägeva jämmeda lingi abiga saidile The Conspiracy to Keep You Poor and Stupid.
Ah mis, kui tahate tähti maatriksisse paigutada, mängige parem eestikeelset ristsõnamängu. Palju puhtam ja kuivem tunne.

küsimus

psühholoogidele-psühhiaatritele:
Kas püha kolmainsuse puhul on tegemist isiksuse lõhestumisega?

niisugune ma olen ja teisiti ma ei saa

Kvantkäitumine - kas see on asi, mida peaks veel õppima?
Teoreetiliselt saan ma asjast aru. Eriline tänu tarkadele kommentaatoritele, eriti Kvantolek'ule (18.06.2005 23:49)! Artikkel ise on tõesti liiga üheülbaline, unustades aegRUUMI ja paralleelsuse võimalused. Või õigemini: kui mingi sündmuse tõenäosuseks saab teatud hetkel üks (lisaks saab subjekt ehk kogeja sellest sündmusest, faktist teadlikuks), ega siis kõik muud võimalused kuhugi kao. Lihtsalt nende tõenäosus on SIIN ja PRAEGU null. Kusagil MUJAL ja MUUL AJAL on nii mõnigi neist tõenäosusega üks. Järelikult üks konkreetne aja-ruumi telg saab olla kaetud vaid sündmustega, mille tõenäosus on alati üks. Ehk et sellel teljel (äkki hoopis vektoril, näiteks ühe konkreetse inimese elus) on ainult hetked, mis seal on. See ongi reaalsus.

"Kõigil võib samaaegselt õigus olla. Just see ongi kvantide juures põhiline."

- sedasi teeb asja selgeks Pratchett "Härrasrahvas".

Mis nüüd selle teadmise valguses peaks peale hakkama "vaba tahtega"?

Võtke või jätke, mina pean soomlastest lugu! Savolastest ammugi. Pole midagi paha ütelda sellise elukorralduse kohta nagu nemad on suutnud siin endale sebida. Kui Tallinna linnaviletsuses peakski hautama plaani Talsingi moodustamiseks, siis lasku aga käia! Esimese asjana võiks Helsingist šnitti võtta mõtteviisis, et inimesele tuleb anda VÕIMALUS ka linnas elutervelt hakkama saada nii jalakäija kui jalgratturina. Kindlasti pole odav lõbu ehitada laiu kõnni- ja pargiteid, peale- ja mahasõite, maalida maha kilomeetrite viisi jalgrattateid ja ajada püsti tuhandeid märke, aga kuskilt on soomlased selle raha leidnud. Kõik algab ikka mõtteviisist. Helsingis üksi on 1000 km jalgrattateid, lisaks Espoos-Kauniaises ja Vantaas. Jalgrattateed läbivad rohelisi vööndeid ja kulgevad teispool riigimaanteede müratõkkeid. Tartuski põrutan ma enda ja ratta liigendeid loksuma kordi rohkem kui siin.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Temppeliaukio kirik hakkab oma tuttavuses tasapisi tüütama (peale uudsuse võlu pole selles muid väärtusi veel avastanud). Paraku ei osanud leida lauantaillaksi ühtegi muud alternatiivi suviselt levinud lauantaitanssitele, kui Washingtoni Ülikooli kammerkoori kontserdi "Forgotten Peoples - Enduring Stories". Kas tõesti Tormis jänkide kätte jäänud? Eks meeriklased ole asjast omamoodi aru saanud nagu ikka, aga tükka Tormisest siiski leidus. Suurest kitsidusest ei olnud ma kava ostnud (sisäänpääsy vapaa) ja nüüd korraldati mulle muusikaliteratuuri test. Päris kindlasti tuli tuttav ette "Sügismaastike" lugu "Tuul koolnukollase kõnnumaa kohal". Ega kui lauljad sõnadest aru ei saa, pole asjal ikke minekut. No ei ole vihisevat tuult ja koolnukollast kõnnumaad selles esituses! Sibeliuse "Finlandia" oli peale Tormist... ütleme, lihtsalt teine stiil. Hääled polnud sellel kooril pahad, aga mul hakkab tekkima kuri kahtlus, et ämerican ingliši hääldusalusega ei saagi kargest kargemaid põhjamaa hääli kuuldavale tuua. Siis võeti ette vanad itaallased, eelistatult Monteverdi. Oli kuidagi piinlik, ebaselge ja väheütlev. Järgnes lugu sellest kuidas norralased armastavad hobuseid. Kõige viimane ja kõige parem oli lugu sellest, mida mõtlevad aborigeenid, kui nad diggeridood mängivad. Sõnadeta laul oli etnomüstilise kompositsiooniga ja mingi hookuspookusega pandi kõlama ka ülemhelid!!
Tormisest sain internetis tuhnides teada seda, mida ammu olin kahtlustanud - väikse Veljo ema oli alt. Sealt see suure Veljo ind ja rõõm aldile kõige ilusamaid ja paremaid partiisid kirjutada!

gullible

Miks ei võiks sõnaseletused leksikonis sedasorti avastamisrõõmu pakkuda?

The term applied to both the participants in the following conversation:
Gullible Person 1: Did you know that 'gullible' isn't in the dictionary?
Gullible Person 2: Really? (Checks dictionary)
Gullible Person 2: Wow! It really isn't in the dictionary!
Gullible Person 1: Oh my God! Give me a look!

Eks te ju läinud perrakaema, kas see vastab tõele?

Tänu Kuutrollile on nüüd fikseeritud funktsionaalne tõlge inglaste kurikuulsale lausele 'the quick brown fox jumps over the lazy dog'. Maakeeli siis:

Põdur Zagrebi tšellomängija-följetonist Ciqo külmetas kehvas garaažis.

Lõpetan enda veenmise selles, et maailm peaks olema ümmargune ja kui ei ole, siis saan mina ta enda jaoks ümmargusemaks ja turvalisemaks teha.
Maailm on kandiline ja mina löön end selle nurkade ja servade vastu alatasa ära. Lepi sellega!
Kui ma sellega lepin, kas ma siis olen enam mina? Mis juhtub inimese isiksusega siis, kui ta sunnitakse eneseusust loobuma?

Kirket tead?

See koer juba tunneb Kirket.
Äkki teab ta Kierkegaardi kah?
Mis sellest, isegi kui teab.
Ta meeldib mulle sellisena nagu ta on. Isegi ilma sabata.

Destiny turns on the radio

"Siin on iiiilus eee-laaa-daaaa!" tahaks röökida Karl August Hermanni kombel. Aga näe ei röögi, sest ma olen sama põhjamaiselt vaoshoitud ja vagane kui kohalikud pärismaalased. Ja silt hoiatab kah: "Hengenvaara! Kalliolta veteenhyppy kielletty!" Eluohtlik! - ei paneks vist silmagi pilkuma, kuid: Hengenvaara! - tootsiliku eestlase jaoks nii mõtlemapanev: "... kui madalale võib inimeseloom langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna!"
Ma ei ole küll nii vana kala kui Hennoste, aga ehk ikka annaks kuidagi sebida end siia veel närve puhkama? Sõidad, eksole, rattaga mööda varjulist peenekruusalist teed. Palju ei tule sõita, Vantaajoki jääb kogu aeg paremat kätt ja kaardil tõotatud maale (Pikkukoski) jõudmine on üsnagi äkiline. Noja mis siis, et liivariba on kitsuke ja mururiba pole veel kasvada jõudnud, vastutasuks on täiesti tutikas korvpalliplats! Liiv ei tõmba üldse. Vesi natuke nagu tõmbaks. Kuid infrastruktuur (loe: vahetuskabiinid) ja vee läbipaistvus jätavad soovida. Kahtluseta magneetiliselt tõmbab aga kalju! Seda on nii palju! Ja nii sobivasti jääaja poolt ära kulutatud platookeste, nõokeste ja lohkudega. Leian omale pesa. Sean end sisse. Ja siis mõ-nu-len. Loen raamatuid. Kirjutan. Tukun. Loen artiklit. Kirjutan. Pööran teise külje. Ikka on veel vaikus ja rahu. Ikka on veel kalju. Päike paistab. Jõgi on ikka kui lahjavõitu hernepüreesupp. Kalju. Minu pesa. Minu päike. Minu mõtted. Minu tunded. Minu teod. Out of my mind. Back in eight minutes? No, back in Eternity.
PATT OLEKS NURISEDA! Ja ega ma nurisegi. Täna mitte. Seda enam, et varemlahkunud šveitslannast korterikaaslane on jätnud mulle 6 Hartwall UpCiderit ja pudelitäie (100cl) läbipaistvat vedelikku, mille silt (silt-silt, mitte sült!) kuulutab: Bacardi Superior Rum 40%vol. Las loevad ja tunnevad kadedust - ka šveitslased oskavad Tallinnas viinarallitamas käia!

Who Moved My Cheese?

Luksusin päris tükk aega, kui lugesin:

The title is often a clue to the subject, but should never be the sole source of analysis. For example, Who Moved My Cheese? is a work on coping with change, not a work related to the culinary arts.

Eks metafoorikud-kolumnistid ole ennegi tekstide automaatanalüüsile peavalu valmistanud. Mis siin rääkida, sellist huumorit juhtub ka siis, kui inimesed muutuvad masinateks või masinate tööd üle ei kontrolli. Kõige uuemas Princetoni WordNetis korratakse taas vana nalja rainbow kohta:

rainbow -- (an arc of colored light in the sky caused by refraction of the sun's rays by rain)
=> bow, arc -- (something curved in shape)
=> curve, curved shape -- (the trace of a point whose direction of motion changes)
=> line -- (a length (straight or curved) without breadth or thickness; the trace of a moving point)
=> shape, form --

Justkui oleks tegu kaare eriliigi ja mitte ilmastiku- või optilise nähtusega!
Veider on seegi, et Kuutroll pole siin targutama pistnud, nagu oleks ülepea tegu ringi ja mitte kaarega. Kesse teda usub!

Kas teie usute kentauridesse?

Kentaurid on siiski olemas, kui neid teeb puust ette ja peaaegu punaseks autoriteetne bioloogiaprofessor, kes juhtub olema ka päris tegus kunstnik. Õpetlik lugu teaduslikust fiktsioonist ja skeptitsismi sünnist.
Ooh, ja järgneva toreda nõksu panen pedagoogilistel kaalutlustel kindlasti kõrva taha!

In this respect, the exhibit functions like the professor, who after a persuasive lecture on a particular topic concludes by informing the students that 90% of the lecture is bogus. The students are then assigned to write a short essay which sorts out the lecture's facts from fictions.

Kas teaduslikult tõestatusse peab uskuma? Kõike ju pidevalt tõestada ei suuda ja mingi trivia toimib ilma tõestamatagi...
AHHAAs võiks teha näituse (teaduslikest) pettustest ja alusetutest väljamõeldistest, oleks ikka tervendav! Susan Blackmore'i gorilla-lugu käib tegelikult samasse kasti mõneti ja korralikud eksperimentaalpsühholoogia katsed ainult katsealuste hanitamise peale üles ehitataksegi. Jooksu pealt tulevad meelde bioenergeetilised tõestused selle kohta, miks ei saa olemas olla (legendile vastavat) jõuluvana, päkapikke ega hiiglasi nagu Kalevipoeg; 10-12 vastuväidet Jules Verne'i soovile lennutada inimesed Kuule hiigelsuure kahurimürsuga; jne. jne... Samasse rubriiki lähevad vist ka (teadus)ajaloo ja leiutiste esialgse otstarbe kurioosumid?
Järgmisena siis: AHHAA! - pettus? fiktsioon? (alapealkirjaga Pratchettilt: "Tõde on võib-olla kusagil olemas, aga valed on siinsamas inimeste peades")

õhk kõnnib tänaval

kui naeratus, mis püüab maiseks saada... laulab teateküllkes kõrvaklappides ja õige ta on. Suure Hesa peal võib imelisi paiku leida. Vaevalt paarsada meetrit hoolimatult möödatuhisevast riigimaanteest ja uusmagalatest peitub tõeline vaikne väikelinn, lausa külake. Keset metsikupoolset parki (ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas...) vonklevad kruusatatud teed ja siis, hoplaa! mäeveerul ehtne segasumma suvila ja selle ees kaljukülg täis lopsakavõitu kiviktaimlat. Kohata sellises keskkonnas oravat on tühiasi, aga elus jänes silla peal oli mulle küll üllatuseks. Täiesti klassikalises poosis, tagajalgadel istudes ja kõrvad püsti peas.
Õigupoolest läksin ma otsima vanalinna. Gustav Vaasa (see, kes Bullerby lastele haledat seapiuksu tegi) laskis Helsingi siia tekitada ja ajas selleks lähiküladest rahva kokku. Ah et milleks talle siia linn? Vat selleks, et hansalinn Tallinnaga võistu kaubelda. Võib-olla ta sellepärast puhkeski haledasti nutma, et see plaan teps töötada ei tahtnud? Minule aga ei istu see imperaatorlik Helsingi, jutiga kasvõi kaljust läbi aetud tänavate ja kvartaalse sammastatusega. Vanalinnast polnud suurt järel, aga keskuse käsupeale kolimisega Vironiemele sai maa vabaks kodustele puust majadele ja idamaiste nimedega tänavatele nagu Siaminkatu, Syyriankatu, Damaskuskatu, Jaavantie, Sumatrantie ja Kongontie - ühtekokku Arabianranta

absaluutselt inimsõbralik ja hügieeniline sait!

Palju eluterveid salajasi avaldusi, aga mina vist ühineks peamiselt ühega neist. Tõsi on ka see, mida ma tahaks öelda laulmise kohta.

strateegiat saab armastuses kasutada ainult juhul, kui armunud ei olda (Cesare Pavese)

On üks vana lugu. Elanud kord poiss ja tüdruk. Tüdruk olnud selline kärsitu unistaja ja igatsenud kogu aeg kuhugi edasi, eemale, rohkem ja paremini. Poiss olnud selline mõtlikum, rahulikum ja tegusam. Aga nad olid sellegipoolest üpris lahutamatud kaaslased. Kord soojal valgel suveööl nagu Koskelas praegu loopinud nad mere kaldal lutsu. Tüdruk õhkas: „Küll tahaks isegi niimoodi veepinnal hüpelda!“ ja ennäe, juba ta liugleski ja joonistas varbaga veepinnale lõbusaid nägusid! Poiss jäi kaldale kohmitsema. Aga talveks, kui jää oli mere kaanetanud, sai temagi valmis paari uiske, millega jääl piruette teha ja kaugustesse tüdrukule järele liuelda. Või tüdruk teda seni oodanud oli! Tema oli märganud kaugustes vilkuvaid tähti ja igatses juba nende juurde tantsu keerutama! Pruukis tal sellest vaid unistada, kui tähetolm ta oma pöörisesse haaras. Poiss nuputas ja rehkendas ning hakkas raketti ehitama. Et tüdrukule järele jõuda ja talle öelda: „Palun oota mind ka!“ Ta oli vist unustanud, et tüdruk on Mõte, kes pürgib aiva edasi ja jõuab hetkega unistusteni, aga ta ise on Tegu, kes püüab küll unistusi kätte saada, kuid peab selleks palju vaeva nägema…

Džiisas! Elu nagu India basaaris! Kell on 22.55 kohaliku aja järgi, aga hingamispilude kaudu kandub viiendale korrusele all tänaval tekkiv tihe mulin. Aknast välja vaatamata jääb palja auditiivse ärrituse põhjal mulje, et n+1 keele kõnelejad elavad, õpivad ja töötavad nii, nagu õpetas suur Lenin – ennastsalgavalt, ennastunustavalt, kuulajaist või kuuljaist hoolimata. Metsiku Lääne kirjutamata reegleid ei peeta millekski ja lõõtsamees põmmutatakse vihaste möirete kanonaadiga vaikima, loodetavasti mitte igaveseks. Motomeestel läheb kommunikatsioonimüra summutamine edukamalt… või päästavad neid lihtsalt kiiremad rattad.

Kõik päevad pole vennad,
Kõik ööd ei ole õed…

Uudishimu üle kõige. Riskides pöördaknaga pähe saada, üritan läbi viia rahvaloendust. Nägemisulatuses tänavakohvikutest ainult ühes on kriitiline mass endakeskselt jutustama sattunud, kontrollimatult naerda möirgavaid, üksteisest üle karjuvaid kundesid. Vähesest piisab.

Toit hea, ports piisav, elada võib

Ülikooli kampuses teel söögikohta ehk kantiini jäi teele urisev monument. Neeme tegi põhjaliku teadlase ja uurijana kindlaks, et selle nimi on "Integratsioon". Mulle meenutas sirpi ja vasarat, meelde tulid tööline ja kolhoositar oma keerlva postamendi peal "Mosfilmi" logona. Integreeritud teadusliku teooria kohaselt on tööline ja kolhoositar integreeritud monumendi sisse ja ajavad seal oma asja... või sirpi ja vasarat ringi.

minu vaenlane võilill (taraxacum)

on inglise keeles dandalion ja norra keeles løvetann. Hästi sümpaatne on see, et eesti lapsed saavad nende pealt vaadata võisisaldust oma keres. Inglise ja norra lapsed jäävad ilmselt sellest lõbust ilma või on neil mingid muud sotsiolingvistilis-kultuurilised tavad, lõvidega seotud?
Mitte et ma hullem perfektsionist olen, aga muru sisse ega salati sekka ma neid taimi ei taha! Muru niites käituvad need umbrohud põrgulikult jonnakalt. Neist tuleb niidukiga vähemalt 2 korda üle sõita ja poole tunni pärast näeb niidetud muru välja nagu juukselõikuse üle elanud nuku soeng - nudi igast muust taimest peale võilille. Kuidas nad seda teevad?!
Mul on selle kohta oma (võilille seisukohalt kognitiivne) teooria. Miski (muruniiduki tekitatud maapinda pidi leviv vibratsioon või mootori tekitatud õhupöörised?) ütleb neile, et ähvardav oht on lähedal ja nad heidavad end maha. Täitsa vastu maad pressivad nad end ja naeravad niiduki julma töö üle. Millised võilille alaliigid mul seal kõhutavad või selitavad? Ahtaim võilill (Taraxacum angustissimum)? Suurepärane Võilill (Taraxacum egregium) - lausa nõuab aupaklikku suurtähte? Lõhestunud võilill (Taraxacum laciniosum) on kardetavasti ka hingeliselt lõhestunud...
Kindlasti esineb laiguti teesklev võilill (Taraxacum mimulum) ja kiivas võilill (Taraxacum obliquum)!
Ilmselt leidub ka liigivahetajaid: silmapaistvast võilillest (Taraxacum praestans) ja veetlevast võilillest (Taraxacum sublaeticolor) saab niiduki lähenedes tagasipaindunud võilill (Taraxacum recurvum) või tagasikäändunud võilill (Taraxacum retroflexum) või väikesenutiline võilill (Taraxacum parvuliceps) või koguni habras võilill (Taraxacum tenellisquameum)?