miks on kirjutamine hullem kui seks

Olen täielik tekstipede. (Teet on jalgrattapede, ise ütles.) Peaksin ju päevas produtseerima vähemalt paar-kolm lehekülge viisakat teksti, milles on mõte sees ja lugejatele oleks ka arusaadav. Kuid niipea, kui esimene rida, paremal juhul lõik valgele lehele ilmub, hakkab toimetaja kibekähku parandama, selgemaid sõnu otsima, lausestruktuuri üle nurisema, ase- ja liigsõnu välja rookima ja kahtlema, kas kõik see on sisutihedaks ja täpseks eneseväljenduseks üldse vajalik. Looja annab õige pea alla ja ütleb, et tee siis ise, kui nii hästi tead. Aga toimetaja ei oska luua, ainult kord loodut kohendada.
Mis puutub siia seks? Olen selles ühes mullis, mina ise, ehe ja loov. Ei kiibitse ega korrigeeri samal ajal kõrvalt.

„Vastik-vastik-vastik!“ nagu ütleks jänes pehmikutes.
Objektiivselt võttes saavad need olla ju ainult objektiivsed ja füüsilised põhjused, mis stressi tekitavad: halb ilm, halb ajastus, vähene süsivesikute hulk veres, vähe õhku, vähe valgust, vähe armastust... Ja see, mida ma reaktsioonina tunnen, olla mu enda valida. Heh.
Aga täna kiire šokolaadilaks millegipärast ei aidanud. Ja rattasõit ka eriti mitte, selle mõju oli suhteliselt lühiajaline.
Pinge hakkas õlgadesse ja kaela kogunema juba hommikul, kui ma tundsin, et andsin endast palju telefonis teist inimest pool tundi aktiivselt kuulates, aga vastu ei saanud suurt kuulamistki, aktiivsest rääkimata. Eksole, mina olen sinu jaoks olemas alatasa, telefonitoru kaugusel. Eriti hommikuti, kui kogu päeva elamusi ja üleelamusi (ausõna, nagu piksevarras!) endasse pole veel korjanud, tegelen ma „naiseliku“ altruismi stereotüübi rendipinnal soovijate ärakuulamise-kaasaelamise-mõistmisega. Däämn, aga õhtul on lugu sootuks vastupidine – pean saama keresse kogunenud pinged välja rääkida, aga nii, et keegi siis ka ärakuulaks-kaasaelaks-mõistaks! Jajaa, selline isiklikuks psühhofüsioloogiliseks hügieeniks vajalik ärapanemine ei ole kerge, kuid vähemalt on see õiglane mu meelest, et maailmas säiliks teatav... verbaalne tasakaal. Ma ei nurise tasakaalutuse üle neil päevil, kui mulle juhtub õhtul selline inimene ette ja enamasti püüan puhtast tänumeelest talle kohe ka aktiivse kuulamisega vastata, nii et tulge minu juurde kõik, kes te vastastikku jagamisest lugu peate! Kui aga õhtu juhtub kujunema niiiiiiii haledaks, et kedagi sobivat ärapanemis-assistenti ette ei satu, hakkab Väikeste Teenete Investeerimispanga (vinki-vinki, Coelho!) tasaarvelduste osakonna ametnik rehnutti pidama. Mis võib lõppeda mõnele suhtlemisvõlgnikule viivitamatu võlanõudega. Mh, millise profiiliga inkassaatoreid võlgade sissenõudmiseks kasutada? Firma tegevustutvustuses võiks olla midagi sellist, et:

Orienteerume võlgnikele, kelle võlad on ebaviisakalt hapuks läinud, kuid pole veel lootusetuks kuulutatud ja kes aeg-ajalt isegi tunnistavad suhtlemisvõla olemasolu, kuid varjuvad võla tagasimaksmisest hoidumiseks täiesti objektiivsete põhjuste taha nagu „pole võimalik, mul on selline töö“, „ma pean selle üle (rahulikult/pikemalt) mõtlema“ jne. Võlgade sissenõudmiseks kasutame viisakat meeldetuletust koos heade suhete arvestuskaardile kandmisega, lõikavat sarkasmi (eriterasest!), manipulatiivseid võtteid ja viimase võimalusena käegalöömist.

Jah, ma võin käituda õelalt ja salvavalt, kui mingi vajaduse rahuldamisega kitsas käes on. Täna näiteks on. Täiesti objektiivne põhjus mu meelest.
Jah, aeg on oluline ressurss, kuid selle tõhususe määrajaks on tunnetuslik kvaliteet.

Hommikul oli peas paar head mõtet - vastuväited kunagi õhkuheidetud killule "Tuleb ikkagi välja, et truudus on juhuse puudus!", mis langes kaarega kuhugi sinna kibestumise karikasse ja pani selle üle ääre voolama. Ma isegi ei mäleta, kas ma püüdsin toona vastu vaielda ja oma vaateid selgitada. Mälu on üldse ülimalt selektiivne ja kohati käitub valivusparameeter tunnustamata algoritmide järgi. Üks neist seab tingimuseks mäletada inimsuhetest head. Nii on üsna keeruline valusatest kogemustest õppida ;)
Kuid mu naiselik loogika ütleb, et truudus ei saa olla juhuse puudus, sest seeläbi muutuks truudus ise juhuslikuks ja ebateadlikuks ning kuidagi... tahtmatuks? Truudus kellele? Ma kujutan endiselt ette, et truudust saab murda ainult iseendale, tehes midagi oma tunnete ja tahte vastaselt. Olen täiesti narrilt truu sellele, kes mind võluda suudab. See, et võluvõim kestaks ja kestaks ja kestaks, see pole kuigivõrd juhuslik, tegelikult, ja kinnisus ning mossitamine stiilis "ma olengi selline, mis parata" ei võlu vähimalgi määral, mis parata.